Maailm on üha tehislikum, ja seda mitte üksnes väliselt, vaid ka selles, kuidas me kogeme, tõlgendame ja loome reaalsust. Virtuaalsed keskkonnad, masinõppe kujundatud infovoog ja algoritmiline suhtlus ei ole enam utoopia, vaid argipäev. Meie endi loodud tehislikus maailmas on oma koht tehisarul.

Tehislikkuse teetähised

Suhtumine tehisarusse on seotud inimmaailma tuumküsimuse, loodusliku ja tehislikuga. Kui on olemas looduslik, siis on olemas ka tehislik. Üks määratleb teist. Inimene koos tehnikaga loob tehislikku. Üha enam loob ta ka looduslikku või vähemalt püüab. Looduse taastamine on seatud Euroopa Liidus üheks eesmärgiks, kas ka saavutatavaks ja ihaldatavaks, on omaette küsimus. Kuid ka looduslikku luues mõtleb inimene üha enam tehislikult. Tehnikad seovad meie elu, identiteeti ja tegevust ning osalevad inimese mina kujundamises. Tehnika muudab mõtlemise viisi, metafoore, mida me kasutame maailmast rääkides, ja tundeid, mida loodus meis tekitab.

XXI sajandil on inimene „võrku ühendatud olend“, ta elab digitaalset elu, suhtleb algoritmide kaudu ja otsib tähendust masinate kaudu. Inimlik maailm on suuresti informatsiooniline. Seda tagavat institutsioonide, tehnoloogiate ja inimeste võrgustikku võib nimetada ühiskondlikuks infosüsteemiks. Ühiskondlik infosüsteem on teabe kogumise, säilitamise, töötlemise ja edastamise mehhanism, mis toimib ühiskonnas ja võimaldab teadmiste, kultuuri, mälu ning kommunikatsiooni järjepidevust. See hõlmab nii materiaalseid kui ka immateriaalseid komponente nagu tehnoloogiad, institutsioonid, sotsiaalsed praktikad ja suhtlusvormid, mis struktureerivad, vahendavad ja suunavad informatsiooni liikumist ajas ja ruumis. Ühiskondlik infosüsteem ei ole pelgalt tehniline või organisatsiooniline nähtus – see on ühiskonna elujõu ja kultuuri järjepidevuse tuum. See määrab, kuidas me mäletame, kuidas me mõistame maailma ja kuidas me otsustame tuleviku üle. Kuigi tehnoloogia ja meediumid muutuvad, jääb infosüsteemide põhiülesanne samaks: koguda, säilitada, töödelda ja edastada teavet nii, et see toetaks ühiskonna toimimist ja arengut.

David Finkelstein ja Alistair McCleery toovad välja kolm revolutsioonilist muutust inimkonna kommunikatsioonis. Nendeks on üleminek suuliselt kommunikatsioonilt kirjalikule kommunikatsioonile, kirjalikult tekstilt trükitud tekstile ja trükitud tekstilt arvutipõhisele tekstile.¹ Iga sellise üleminekuga kaasneb paratamatult informatsiooni osaline kadu, sest kõiki ühel või teisel kujul esinevaid tekste ei kanta kunagi üle uude meediumisse. Traditsioonilistes kultuurides talletati teavet peamiselt kollektiivses mälus suulise pärimuse kaudu. Kirjaliku kultuuri kujunemisega hakati informatsiooni säilitama dokumentide ja raamatute vormis. Infoühiskonnas mängib keskset rolli digitaalne teave ja selle haldamine. Ometi oli digitaalne info vaid eelmäng suurematele muutustele.

Tehislik maailm sünnitab tehisaru

Järgmine suur inforevolutsioon toimub meie silme all. Tehislik ja digitaalne maailm on küps tehisaru tulekuks. Tegemist on loomuliku, oleksin peaaegu kirjutanud, et loodusliku sammuga tehisliku maailma arengus.

Tehisaru arengut vaadeldakse sageli eraldiseisva, isegi inimesele vastanduva jõuna. Kuid sama tähtis on mõista, et tehisaru ei ole mingi väljast peale tungiv jõud, vaid otsene ja loogiline jätk inimtegevusele, tegemist on inimese loodud nähtusega inimese enda poolt tehislikuks muudetud maailmas. Tehisaru ei tekkinud tühjalt kohalt, vaid kasvas välja inimese loodud kultuurilistest konstruktsioonidest, digitaalsetest keskkondadest ja meie enda tehislikkusest. Tehisaru on nii tehisliku maailma sünnitis kui ka selle omalaadne peegel. Kui varem oli inimene ainus olend, kes selles tehislikkuses orienteerus, siis nüüd oleme loonud tehisaru, mis õpib, kasutades varasemat inimkogemust, tegutseb, korrates inimlikke väljendusviise ja mõnikord isegi loob selle kõige najal midagi uut.

Inimese mõtlemine saab masinatele üha omasemaks. Tehisaru kannab endas meie maailmavaadet, teadmisi, eelarvamusi ja väärtusi, ta ei ole „võõras“, vaid ülitundlik inimkultuuri peegel. Küsimus ei ole ainult selles, mida tehisaru suudab teha, vaid kuidas ta peegeldab meie arusaama inimesest. Kui masin suudab luua kunsti, kirjutada tekste või veenvalt vestelda, siis tekib küsimus, kas tehislik kopeerib kõike inimlikku või hoopiski paljastab meie sisemise olemuse?

Traditsiooniliselt on käsitletud masinaid kui tööriistu, mis on täielikult inimese kontrolli all. Koos tehisaru tulekuga on see piir ületatud, me loome süsteeme, mis suudavad edasi areneda, kohaneda ja koguni õppida meie sekkumiseta. Kas loovus, mõistus ja identiteet on enam ainult inimese pärusmaa, kui meie tehislik järeltulija suudab neid nähtusi jäljendada ja edasi arendada? Tehisaru pole mitte ainult osa tehislikkusest, vaid võib ise hakata looma uut tehismaailma.

Tehisaru ei sisene maailma, kuhu ta ei ole oodatud, otse vastupidi, oleme maailma ehitanud selliseks, et tehisaru saaks tekkida. Selle eelduse loovad tohutud masinloetavad andmehulgad, järjest kiiremad arvutusvõimsused, aga ka kultuurilised narratiivid ja keelemustrid. Tehisaru ei ole inimmaailma tunginud, pigem võib öelda, et see tärkab nagu taim sobival pinnasel.

Tehisaru areng

Tehnika areng on järjest kiirem. Kaks aastat tagasi ei olnud enamik inimesi tehisarust isegi mitte kuulnud, saati siis seda kasutanud. Nüüd kirjutab tehisaru e-kirju, loob filme, asendab klienditeenindajaid ja kujundab ümber tööstusharusid.

Esimeseks avalikuks läbimurdeks tehisintellekti alal sai ChatGPT (2022), mille loomiseks kulus väidetavalt 540 miljonit dollarit. Järgmisel aastal ilmus turule Google Gemini. Selle programmi valmistamine võttis 191 miljonit dollarit. Hiina tehisintellektimudel Deep Seek (2025), mis on väidetavalt kiirem, odavam ja võimsam, loodi vaid 6 miljoni dollari eest. Tegemist ei ole pelgalt tehnoloogilise arenguga, vaid tõelise sõjaga selle nimel, kes hakkab tehisintellekti valdkonda valitsema. Omavahel võitlevad ettevõtted, riigid ja ideoloogiad.

Kusjuures tehisaru tehnoloogia muutub järjest odavamaks ning nii ongi see juba paljude seadmete ja programmide tavaline koostisosa. Ka tehisaru muutub järjest kiiremaks. Mudelite treenimine võtab nüüd nädalaid, mitte enam aastaid. Vahe „kõige uuema tehnoloogia“ ja „iganenu“ vahel aheneb. Kõige selle tagajärjel võtab tehisaru juba praegu üle paljude inimeste töö – tekstikirjutajate, disainerite, programmeerijate, isegi finantsanalüütikute oma. See tendents saab ainult süveneda, kuna tehisaru rakendamisel vähenevad kulud ja suureneb tootlikkus.

Tehisaru arengut piirab kõige enam riistvara, ennekõike kiipide tehnilised parameetrid ja kättesaadavate treeninguandmete mahud. Samal ajal toimuvad ka kiipide arendamise vallas suured muutused. Välja on töötatud esimesed kiibid, mis sarnanevad oma füüsiliselt toimimiselt ajus olevate neuronitega. Nn Super-Turingi kiibis on mälu ja info töötlemine, mis senistes arvutites toimib eraldi, ühendatud ühte seadmesse.² Uus kiip kasutab sünaptilistest takistitest ehk sünstoritest elektroonikalülitust. See hafnium-tsirkooniumoksiidist seade muudab reaalajas sõltuvalt sisendsignaalidest oma toimimist. Täpselt samamoodi toimivad ka neuronid inimajus. Super-Turingi kiibiga varustatud droon liikus katses keerulises keskkonnas ilma eelneva treeninguta, õppides n-ö käigu pealt. Vägagi suureks eeliseks on uue arhitektuuriga kiipide väiksem energiatarve.

Tehisaru arendamises võivad suure murrangu tuua kvantkiibid, mida samuti hoolega täiustatakse. 2024. aastal teatas Google uuest kvantkiibist Willow Chip, mis on väidetavalt kümme septiljonit (10²⁴) korda kiirem senistest superarvutites kasutatavatest kiipidest. Sellele järgnesid Microsofti Majorana 1 ja Amazoni Ocelot. Kvantkiipidele tuginev kvantarvutus võib tehisintellekti arengut tugevalt mõjutada, kuigi praegu on see rohkem teoreetiline kui praktiline. Tehnoloogia on veel algusjärgus, mistõttu lähiaastatel toimib tehisaru endiselt klassikalistel arvutitel.

Tehisaru ja tõelisuse piirid

Teadlasena ei tunne ma erilist muret tehisaru arengu pärast. Isegi vastupidi, see on vägagi sobilik tööriist rutiinsete ülesannete täitmisel ja näiteks igasuguste aruannete ja projektide koostamise on muutnud hulga lihtsamaks. Vähemalt esialgu ei ole näha ohtu, et tehisaru võtaks üle sisulise teaduse tegemise. Põhjuseks on asjaolu, et teadus tegeleb reaalsuse, ükskõik kuidas me siis seda ka määratleksime, uurimisega. Paljud reaalsuse küljed ei ole arvudeks taandatavad. See tähendab seda, et paljude süsteemide (nt ilm, rakkude areng, loodusseadused jne) käitumist ei saa lühidalt või kiiresti ennustada, isegi kui selle määravad lihtsad reeglid. Ainus viis saada teada, mis juhtub, on see protsess lihtsalt samm-sammult läbi teha. Tehisaru toimimine, vähemalt selle praeguses etapis, on aga suuresti seotud just nimelt ennustamisega, näiteks masin­õppes püütakse tulemusi ennustada minevikuandmete põhjal. Kui süsteem, mida tehisaru üritab modelleerida, ei ole arvudeks taandatav, siis pole võimalik luua lühemat või lihtsamat mudelit, mis annaks sama tulemuse. Tehisaru võib mustreid tundma õppida, aga ei pruugi kunagi mõista süsteemi olemust ja toimimist. Paljud tehisaru rakendused (nt meditsiinis, majanduses ja robootikas) kasutavad simulatsioonide loomist. Kui simuleeritav süsteem ei ole arvudeks taandatav, siis vajab tehisaru väga suuri arvutusvõimsusi ning simulatsiooni tulemus sõltub täpsest algseisundist ja võib iga väikese muutuse korral anda täiesti erineva tulemuse. Toimub midagi sarnast kaoseteoorias kirjeldatavaga. Seega paneb arvudele taandamatus omalaadse filosoofilise piiri tehisaru võimele mõista või imiteerida füüsilist maailma.

Maailma põhimõtteline mitte­lineaarsus teeb peaaegu võimatuks, et mõni tehisintellektisüsteem, ükskõik kui võimas see ka poleks, suudaks maailma nii täpselt modelleerida, et see täielikult asendaks empiirilist uurimistööd. Isegi selline tehisaru, millel oleksid inimest ületavad vaimsed võimed, peaks tegema reaalsetes tingimustes katseid. Teadlased peaksid ehk muretsema siis, kui ChapGPT või mõni muu tehisintellektisüsteem suudaks täiesti iseseisvalt kavandada, rahastada ja valmis ehitada 100 miljardit eurot maksva osakestekiirendi, selleks et katsetada seal tema enda välja töötatud fundamentaalfüüsika teooriaid.

Kas masinad teevad inimese rumalamaks?

Rida uuringuid viitab selgelt sellele, et inimesed on millegipärast hakanud rumalamaks muutuma. Kas põhjuseks on tehnoloogia areng, mis võtab järjest vaimseid ülesandeid üle või miski muu, pole veel sugugi selge.

Arvutustehnika ja eriti tehisaru areng vabastab inimesi üha enam intellektuaalsetest ülesannetest ja kohustustest. Selline „intellektuaalne puhkus“ võib tõepoolest põhjustada kognitiivsete võimete langust. Naljaga pooleks võib öelda, et inimesega võrdne tehisaru on varsti olemas, ja mitte seetõttu, et masinad muutuvad järjest arukamaks, mida need ka muidugi teevad, vaid hoopis seetõttu, et etaloniks oleva inimmõistus muutub järjest rumalamaks. Mida enam areneb tehisaru, seda vähem pingutavad inimesed omaenda mõistust ja seda kehvem see on.

Inimese intelligentsuse mõõtmine IQ-testi abil võib paista küll primitiivne, ja kindlasti seda ka on, kuid ikkagi saadakse seda kasutades võrreldavaid andmeid vähemalt teatud tüüpi mõtlemisvõime kohta. Alates 1932. aastast, läbi kogu XX sajandi, on inimeste keskmine IQ-skoor pidevalt kasvanud, keskmiselt 3–5 punkti kümnendi kohta. Seda nähtust tuntakse Flynni efektina Uus-Meremaal asuva Otago ülikooli professori James R. Flynni järgi, kes avaldas 1980. aastatel sellel teemal kaks artiklit. 2023. aastal avaldatud artiklis näidati aga, et USA täiskasvanud elanikkonna hulgas on aastatel 2006–2018 toimunud IQ-skoori langus. Tulemused vähenesid nii loogika, sõnavara, arvutamise kui ka visuaalsete probleemide lahendamise ja analoogiate leidmise ülesannetes. Kõige järsem oli langus vanuserühmas 18–22 aastat, kus harilikult on IQ-näitajad võrreldes vanemate inimestega paremad.³ Teine 2023. aasta uuring näitas samuti, et 34% Ameerika täiskasvanutest „saavutas“ arvutusoskuse testis kõige madalama taseme.⁴ Järeldus on ilmselge: kolmandik täiskasvanud ameeriklastest ei oska enam arvutada.

Mitmed uuringud viitavad üheselt ka sellele, et alates 2010. aastatest on üha suurenenud inimeste arv, kes ei suuda korralikult keskenduda, kindlal teemal arutleda ja probleeme lahendada.⁵ Noortel täiskasvanutel on vähenenud tähelepanuvõime ja nõrgenenud kriitilise mõtlemise oskus. Kas muutus on seotud digimaailma ja eriti nutiseadmete ning ühismeedia levikuga, ei ole veel kindel, aga paljud kahtlustavad, et on. Kui tegemist on tehnoloogia negatiivsete mõjudega, siis ei ole veel kõik kadunud, haridussüsteemi ümberkorraldamise abil võiks sellega toime tulla. Märksa hullem on olukord aga siis, kui tegemist on evolutsioonilise muutusega. Paljud uuringud on näidanud, et rikkamatel ja haritumatel inimestel on vähem järglasi. Efekt on eriti tugev linnades ja kõrge elukvaliteediga riikides. Evolutsiooni seisukohalt loeb aga ainult üks: kui palju on isendil elujõuliselt paljunevaid järglasi. Kui haritumad ja rikkamad inimesed saavad vähem lapsi, siis nende geneetiline panus järgmisse põlvkonda on väiksem. Geeniuuringud viitavad ka sellele, et haridustase on seotud geneetiliste muutustega. Selline valikusurve väiksema haridustasemega inimeste suunas on küll väike, kuid pikemas ajaperspektiivis siiski märgatav.⁶ Mitteteaduslikult väljendudes võib öelda, et mõistus ja intelligentsus on ehk siiski liiga ülehinnatud nähtused. Intelligentsuse evolutsiooniline eelis on hakanud vähenema ja inimene ei saa sinna mitte midagi parata.