„Murda“ algab etenduskoodeksi murdmisega: autor-etendaja-maailmaehitaja Sigrid Savi lahkub saalist otse õue. Midagi on juhtunud, enne kui arugi olen saanud. Tean Savi võimeid, ta võib tagasi ronida nii akna kui ka lae kaudu, ilmuda hologrammina või jätta sootuks tulemata. Aga ei, tuleb siiski uksest. Lavaruum on määratud läbikäidavana: seal saab uidata, lahkuda ja naasta. See on ootamatu maailm, kus otsuseid võetakse vastu mänguga „Kivi-paber-käärid“ ning laulud lõpevad mõtteavaldusega is it love or is it cake.
Sigrid Savi liikumiskeelele on omane absurdi ja huumori rakendamine füüsiliselt proovile panevates olukordades. See tähendab, et pinge on kahekordne: vaatajal on põnev jälgida nii tantsija liikumist kui ka tema leidlikkust. Olgu selleks siis põrandal kätekõverdusest kätekõverdusse hüppamine ja lõpuks maha prantsatamine või ootamatult välja valgustatud kätelseis seina najal. Ta liigub teadlikult koreograafilistes mustrites, kuigi ühekordsel vaatamisel võib kõik mõjuda improvisatsioonina. Tegelikult on täpselt välja arvestatud, mitmendal sammul muutub suund ja muutub tasand. Samamoodi on loodud helikujundus, mida esitab teine etendaja Lauri Urb basskitarril. Sumedad helid kehtestavad ruumis oma rütmi, millele mõlema etendaja kehad alluvad.
Kristiina Tinnu Tangi õrn varjudega mängiv valguskujundus ning Laura Põllu loodud minimalistlik lavaruum loovad apokalüptilise maailma. Seal kulgeb aeg omasoodu, pidevalt varje heites, et siis jälle helendama lüüa. Kaks vaskselt helkivat metallkonstruktsiooni jäävad lõpuni oma kohale – need ei mõju dekoratsiooni ega butafooriana, kuid moodustavad basskitarri kõrval lavastuse keskme. Nende ümber tiirutatakse, pendeldatakse, tatsatakse, elutu metall annab teelolijatele suuna, sihi ja trajektoori.
Laura Põldvere laulis kunagi „Kaunis kauge veider planeet, meil on veel aega“ – nüüd tatsab Sõltumatu Tantsu Laval ringi justkui sealt pärit kaks tegelast. Koos sammuvad ikka vastupäeva, ikka taktis, mille lugemine läheb sassi, ja ikka sammul, mis on pikast kulgemisest tönts, kuid kindlalt rütmistatud. Sellel planeedil ei alga hommikud uudistega oranži mehe vägitegudest ega öösel langenud pommidest. Seal ei valmistata elanikke ette kohe-kohe algavaks sõjaks. Seal ei seista järjekorras, et lunastada endale mõne suurlavastuse pilet. Seal hoopis laulavad vilelinnud ning jalga puhatakse pea alaspidi. Sellises maailmalõpus, kus sõnu ei kulutata ja teineteisega arvestatakse, võiks ju täitsa elada.
Ootamatult sünnib planeedi liikumises aga paradigmamuutus: päike kustub, kuu kaob ning heli vakatab. Savi käte külge kinnitatud futuristlikud andurid löövad helendama. Keha liikumise ajendil hakkab ruum heliliselt tuksuma, kohisema ja lööma. Lavastuse tugevasse omailma ujub esimest korda sisse teine see meie n-ö päris ilm. Teadvustan, et vaatan Sõltumatu Tantsu Laval taas andureid, mida tantsija oma kehaga mõjutab, et need siis omakorda mõjutaksid jälle keha. Mitte ei lähe meelest Külli Roosna ja Kenneth Flaki lavastused, mis on samasugusele koodile üles ehitatud. Võimalik, et mõnel teisel laval sellist tugevat assotsiatsiooni ei tekiks. Muigan vaikselt – uskumatu, et keegi on ühe tööriista osanud niiviisi endale kaaperdada.
Kui ruum värvub ootamatult erkroheliseks, otsustan silmad sulgeda, et ette manada see kaunis veider reaalsus, mis ruumis etenduse alguses kehtis. See ei õnnestu. Savi ei lase end pakendada meeldivasse loogilisse tervikusse. Selle asemel libiseb ta sõrmede vahelt ning jätab lõpu õhku. Kulminatsiooni ei ole, puänti samuti mitte, kuid küsimus, mis kummitama jääb, on.
PS. Ma imetlen Sigrid Savi, et ta suudab laval sellist kraami esitledes tõsiseks jääda.
