2. märtsil, Friedebert Tuglase 139. sünniaastapäeval anti Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumis üle Tuglase novelliauhinnad, sedapuhku juba 55. korda.
Žürii otsustas 2024. aasta jooksul ilmunud novellidest nominatsiooniga esile tõsta järgmised teosed.
Aliis Aalmann, „Poistega ei mängi“ (Looming nr 2)
Brigitta Davidjants, „Vaikusesse“ (Looming nr 1)
Lilli Luuk, „Luud“ (Vikerkaar nr 9)
Meiu Münt, „Kuidas saada heaks“ (Looming nr 10)
Reeli Reinaus, „Kusagil Californias“ (Looming nr 8)
Urmas Vadi, „Laviin“ (Vikerkaar nr 4/5)
Kultuurirahva seas liigub habetuma kippuv nali, et kui sa ei oska teose kohta midagi öelda, siis ütle, et see „räägib inimeseks olemisest“. See fraas on justkui niivõrd laialivalguv ja ülekasutatud, et ei ütle mitte midagi. Või ei ütle praegusel ajal mitte midagi.
Ometi lipsab see mul endalgi vahel ilma igasuguse naljata keelele, näiteks isegi – või ehk just iseäranis – mõne sellise raamatu puhul, mida tunnen niivõrd hästi, et võiksin sellest jahuda kolm ööpäeva ühtejutti ja ikka jääks väheks. Justkui tahaks see konkreetne inimeseks olemise lugu eenduda mingisuguselt taustalt, kus tegeletakse millegi muuga. Justkui kõik raamatud ei räägikski inimeseks olemisest.
Niisugune saatus on vist üldse „inimlikkuse“ märksõnal selle eri vormides. Kohtumine lõppes inimlikul ajal. Ametnik ilmutas või ei ilmutanud inimlikkust. Tema suhtumine on inimlikult mõistetav. Maximas oli vetsupaber täitsa inimliku hinnaga. Täiesti tavapärane on öelda „inimlik“, selleks et mitte öelda „normaalne“. Seda kinnitab isegi Sõnaveeb, kust pidin kindluse mõttes „inimlikkuse“ põhitähendused üle vaatama.
Sõna „inimlik“ kõlas palju ka Tuglase žürii koosolekuruumis. Ehkki kokku sai kuus küllaltki erinevat kirjandusinimest, hakkas „inimlikkus“ end meie jutuajamisse poetama seda tihemini, mida lähemale jõudsime lõppvalikule. Ma ei tea, mis on selle sõna praegune tähtsus või täpne tähendus minu žüriikaaslastele, aga enda puhul kahtlustan nüüd küll, et mullusest proosavalikust võisid mind kõige rohkem kõnetada need tekstid, mis tähendusest tühjaks joosta ähvardavat inimlikkust kõige tabavamalt sisustada võiksid.
Igal juhul jäid mõlemad laureaadid silma oskusega avada oma lugudes inimloomuse ebatäiuslikkust ja haavatavust. Kui Brigitta Davidjantsi minategelase varjulisemad tundmused tõusevad esiplaanile pere- ja argipingete ning rahvuslike traumade vastastikmõjus, siis Meiu Mündi tegelase siseheitlustest saame aimu osavõtmatu psühholoogi kabinetis: autorile omane mahlakas väljenduslaad ja eneseiroonia lisavad tegelasele soojust ja ligipääsetavust, tehes samas ka tema traagika seda nõelavamaks. Kummagi võidunovelli minategelane on omal moel vägagi ummikus, aga nende ilustamata vastuolulisusest piilub välja üks kummaline kutsuv vägi, kuidagi eriliselt jõuline oskus olla iseendaga pahuksis.
Suur aitäh teile selle eest, Brigitta ja Meiu, palju õnne veel kord!
Žüriisse kuulusid Maria Esko, Mart Kangur, Eva Koff, Kruusa Kalju, Tiina Laanem ja Indrek Mesikepp.
