Kui noorte ja ka nooruslike eestlaste seas said ühtäkki populaarseks Facebook ja Twitter, olime ka meie Müürilehega seal kohe platsis. See ei olnud mingi kalkuleeritud otsus ja võib öelda, et ühele generatsioonile oli see väga iseenesestmõistetav asjade kulg. Alguses, kui seal kogu tähelepanu ja poolehoiu ehk sotsiaalse kapitali kogumine ei olnud veel täielikult allutatud rahategemise reeglitele, vaid kandis ka, tõesti, mingit enneolematut uutmoodi sotsiaalsuse mõõdet, oli seal üsna lihtne alustava ajalehena feimi koguda. Nüüdseks on Facebook loomulikult aru saanud, milline väärtus on seesugusel sotsiaalsel kapitalil ja seal toimunu kohta võib kasutada urbanismi leksikast tuntud gentrifikatsiooni mõistet. Hipide (mentaliteedi) asemele tulid hipsterid ja mitte väga palju aega hiljem võtsid ärimehed kõik üle. Ühesõnaga, sõnum on selge: õppige raha tegema või move on, hippies! Sellist suhtumist on valusalt tunda saanud vähemalt kõik need, kes viimasel ajal on pidanud kasutama suhtlusvõrku professionaalse lehe haldamiseks. Kui tahad, et su sõnum jälgijateni jõuaks, siis haara krediitkaardi järele.

Facebookist on sujuvalt saanud ühesuunaline turunduskanal ja ka tavakasutajale hakkab viimasel ajal silma, et müra seest on endale olulise väljanoppimine väga ajamahukas.

Nüüdisaegse inimese kõige suurem mure on nimelt, moodsalt väljendudes, #fomo, fear of missing out ehk eesti keeli hirm millestki ilma jääda, täpsemini, sellest hirmust tuleneva ärevusega toimetulek. Sealjuures ahmitakse sisse meeletus koguses infot, kuid aega analüüsimiseks ja korrastamiseks ei osata endale võtta. Selle tagajärjel kulmineeruvaid ühiskondlikke paanikahooge iseloomustavad suutmatus orienteeruda olulise ja ebaolulise vahel, aga näiteks ka poliitikute võimetus vajalikul hetkel kainet meelt säilitada ja otsuseid langetada pikemas perspektiivis kui vaid nelja-aastane valimistsükkel.

Kuid ennustan, et progressiivsete mõtlejate seas võtab juba vaikselt vedu, vähemalt aeg-ajaltki, suhtlusvõrgust väljalülitamise trend ja suundumus naasta selliste arhailiste nähtuste juurde, nagu seda on paberväljaanded. Umbes sama moodi, nagu muusikatööstuses tegi hiljuti comeback’i vinüül.

Selgelt suureneb vajadus selliste kanalite ja formaatide järele, mis oleksid kogu selles infotulvas valmis pakkuma infot korrastatumal ja terviklikumal moel – võimelised asetama ühiskondlike nähtusi laiemasse konteksti ja neid mõtestama. Niisiis pakkuma rahulikku selgitavat analüüsi, mitte tallama ainuüksi dopamiini pedaalil, mis oma põrutavate pealkirjade ja elevust tekitava sisuga küll korraga suurema arvu inimeste sõltuvust toidab, aga pikas plaanis ikkagi tervemõistuslikkusele pigem kahjuks tuleb.

Inimesele peab jääma võimalus end välja lülitada sellest katkematust voost, kus igaüks püüab tema tähelepanu arvel rikastuda või populaarsust koguda. Samuti nagu peab jääma võimalus keskendumiseks ja nüansirohkema maailmataju arendamiseks, kui suhtlus- ja massimeedia seda võimaldavad. On oluline, et leiduks neid, kes oleksid suutelised oma mõtteid väljendama ka pikemalt ja põhjalikumalt, kui suhtlusmeediakanalites kombeks, et ei tekiks vääritimõistmisi, nagu seisneksid kõik maailma hädad ainult hea ja kurja vahelises võitluses ja õiglust saab ja tuleb jalule seada mõnes säutsu­lahingus.

Tasakaalukaid väljaandeid on vaja ka siis, kui nende jälgijaskond pole suur. Vähemalt võib tõdeda, et see on küllaltki stabiilne. Muide, mu täiesti meelevaldne arvamus on, et see näitaja, et noored loevad trükisõna vähem kui vanemad inimesed, ei tähenda, et needsamad noored vanemaks saades trükisõna lugema ei hakkagi.

Head väljaannet tunnustab ennekõike selle – olgugi et väikesearvulise – lugejaskonna kõrge hinnang. Kusagilt ometi peab mõtlev inimene leidma pääsu selle vohava mõttelageduse ja pealiskaudsuse eest.