Pärdi päevad 2. – 11. IX Tallinnas ja mujal Eestis, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.

Pärdi päevad on ühelt poolt ette­arvatavad: Arvo Pärdil on siiski vaid teatud hulk teoseid ning festivalil esinevad kodumaised kollektiividki on enamasti samad. Teiselt poolt on alati põnev kuulata ühe teose erinevaid versioone ning kõrvutada interpretatsioone. Tänavune festival tundus kahe väliskollektiivi ja ootamatute muusikaliste leidude tõttu ehk nii mõnestki eelnevast värvilisema nüansiga. Programmi kaheksast kavast sain kuulata seitset.

Pärt ja Bruckner

Sel aastal tähistatakse Anton Bruckneri 200. sünniaastapäeva ning Pärdi päevade kahel kontserdil kõlaski kõrvuti Pärdi ja Bruckneri looming. Üks erilisemaid oli täpselt Bruckneri sünniaastapäeval, 3. septembril antud kontsert. Mõlema helilooja a cappella kooriloomingut esitas lõunanaabrite segakoor Latvija dirigent Māris Sirmaisi juhatusel. Kui Bruckneri motettide („Locus iste“, „Christus factus est“, „Du bist wie eine Blume“, „Am Grabe“ jt) esituseks on Latvija oma kõlavõimsuse ja lopsakusega justkui loodud, siis enne kontserti tegi ärevaks mõte, kuidas kõlab nende ettekandes Pärt.

Kahtlusteks polnud aga põhjust: Pärdi teoseid esitati väga professionaalselt traditsioonilisel viisil. Latvija ei teinud Pärdi esitamist endale lihtsaks: kontserti alustanud „Da pacem Domine“ ja „Morning Star“ kõlasid ringis ümber publiku. Ka Bruckneri „Ave Maria“ esitati külglöövidest, ülejäänud kava lauldi tavapärases kooriasendis altari eest. Pärdi interpretatsiooni puhul lummas Latvija pehme ja lopsakas kõla, mis painutati viimistletult nõtkelt vastavaks pikkadele fraasidele. Koori kõlajõud andis võimaluse mängida dünaamikaga väga laial skaalal. Mind puudutas sel kontserdil kõige enam Pärdi „Nunc dimittis“: soolosopranipartii (Rūta Olekša) oli esitatud pehme resonantsiga, tulemata liiga teravalt esile. Päris kontserdi lõpus heideti publikule aga kinnas: Arvo Pärdi teos „Which was the Son of …“ esitati ebatraditsioonilises ja harjumatult gospellikus võtmes. Selliselt kõlas laul ebaarvopärdilikult sõjakalt ja tekitas väikese võõristuse.

Ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (kontsertmeister Marta Spārniņa), Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) ja Tõnu Kaljuste kontserdil „Missa. Tractus“ 6. septembril Tallinna Jaani ja järgmise päeva õhtul Tartu Pauluse kirikus kõlas Bruckner. Bruckneri suurejoonelise missa nr 1 d-moll kõrval, mida Eesti publik sai kuulata väidetavalt esimest korda, olid kavas Pärdi teosed „Da pacem Domine“ ja „Littlemore Tractus“. Pärdi teoste esitus on EFK ja dirigent Tõnu Kaljuste vereringesse kodeeritud, samuti ERSO omasse.

Mõlemal õhtul oligi Pärdi interpretatsioon kontserdi nauditavaim osa. Bruckneri missaks täienesid EFK read lisalauljatega, nii et kokku sai arvestatav segakoor. Koormeister Mai Simson oli teinud head tööd: suur koor kõlas ühtlaselt ja hästi. Paratamatult meenus aga Latvija paari päeva tagune mahlakas ja paindlik kõla, mille taustal mõjus lisajõududega kammerkoor ikkagi väikese vennana. Tallinna kontserdil kippus orkester koori veidi lämmatama, esitus oli rabe ja ettevaatlik. Tartus oli esinejatel rohkem ruumi, koori ja orkestri balanss oli parem ning ka esitusõhustik oli vabam ja jättis sümpaatsema mulje. Solistidel Arete Kergel (sopran), Monika-Evelin Liivil (alt), Oliver Kuusikul (tenor) ja Kuno Kergel (bass) oli teoses väike roll. Arete Kerge ja Monika-Evelin Liiv olid suurepärased. Kuno Kerge puhul oli mindud riskile, mis sel korral end täielikult ei õigustanud – seni dirigendina tuntud Kergel on lauljana veel kasvuruumi.

Pärt ja vanamuusika

Kui Bruckneri ja Pärdi kõrvutamine oli mõnevõrra üllatuslik ja uudne, aga väga paslik, siis Pärdi teosed koos vanamuusikaga on üsna levinud esituspraktika. Üks intrigeerivamaid kontserte oli 2. septembri festivali avaõhtu, mil lava jagasid EFK ja tunnustatud vana­muusika­ansambel Concerto Copen­hagen (kontsertmeister Frederik From). Tõnu Kaljuste taktikepi all esitati Arvo Pärdi ja Georg Friedrich Händeli teoseid. Intrigeerivaks tegi kontserdi asjaolu, et Arvo Pärdi muusikat esitati barokk­pillidel ja -häälestuses ehk madalamalt kui tavaliselt. Pärdi teoseid on harjutud kuulma tänapäeva häälestuses ja pillidel, mistõttu kõlasid need barokk­orkestri esituses ootamatult uudselt ja teisiti: pehmelt, ümaralt ja veel rohkem sissepoole pööratult. Kaks esimest orkestriteost „Silouan’s Song“ ja „Trisagion“ panid seetõttu rohkem mõtlema kõlaesteetikale ja artikulatsioonile. „Stabat Mater’is“ liitus Concerto Copenhageniga EFK ning ka see teos lõi särama tavapärasest teistsugusel moel – kõlanüansse oleks nagu rohkem sündinud.

EFK on viimasel ajal läbi teinud suure verevahetuse, mistõttu kõlas koor natukene teisiti: iseäranis naishäältes on individuaalsust vähem ja ühtset koori­kõla rohkem. Teose „Stabat Mater“ esituses vaheldusid tutti-koorilõigud sooloosadega. Solistid Marie Roos (sopran), Danila Frantou (tenor) ja Toomas Tohert (tenor) olid vaimustavad! Nende tämbrid sobisid omavahel ja eri kombinatsioonides ning teosega imetabaselt. „Stabat Mater’i“ kõrge tessituuri tõttu oli barokkhäälestus tänuväärne nii soprani­solistile kui ka tervele koorile. Ma ei tea, kas Arvo Pärdi teoseid on varem barokkpillidel esitatud, kuid mina kuulsin neid sellistena esimest korda ja pean nentima, et see oli värskendav kuulamine.

Kontserdi teises pooles kõlas kaks Händeli teost. Concerto grosso op. 6 nr 5 D-duur, mis kuulub Concerto Copenhageni põhirepertuaari, esitati hoogsalt ja meisterlikult. Õhtu lõpetas Händeli „Dixit Dominus“, mis võimaldanuks värvikat helimaalingut, ent Kaljuste interpretatsioonis oli see pigem kantileenne, nii et teksti ilmekus jäi kohati vastava muusikalise toeta. Pärdi solistidega liitusid „Dixit Dominus’es“ Yena Choi (sopran), Cätly Talvik (alt), Raul Mikson (tenor) ja Kristjan-Jaanek Mölder (bass). Solistidel on selles teoses nii pikemaid kui ka lühemaid etteasteid, mida kõiki lauldi orkestri ees. Tallinna Jaani kirikus pole interpreetidel kunagi liiga palju ruumi, nii et solistide vaevaline edasi-tagasi saalimine hakkas lõpuks kuulamist häirima. Pidev liikumine ei olnud õigustatud ei kõlaliselt (ka orkestri ees lauldes ei kandnud mõni solist mõnes registris välja) ega visuaalselt.

Pärdi ja Händeli teoste omavahelist sobivust justkui eeldasin vaikimisi, ent avaõhtust jäi siiski mõru mekk: Händeli muusika lämmatas hõrgus vana­muusikarüüs Pärdi, jättes viimase teenimatult varju. Õnneks esitati lisaloona Pärdi „Vater unser“, kus klaveripartii oli võluvalt asendatud klavessiiniga, millega sai teos jälle uue kõlanüansi.

Teist aastat järjest oli esinejate ringi palutud Tallinna vanalinna haridus­kolleegiumi keelpilliorkester (VHK orkester, kontsertmeister Nora Tamra) koos dirigent Rasmus Puuriga. 8. septembril kõlas Jaani kirikus Pärdi muusikaga kõrvu inglise renessanss- ja barokkmuusika. VHK keelpilliorkester mängib kõiki asjaolusid arvestades imeliselt! Programm ei olnud õpilasorkestrile kerge, aga see kanti kenasti välja. Puur oli kava kavalalt kokku seadnud nii, et staatilisemad Pärdi teosed vaheldusid John Dowlandi, Thomas Tallise, John Ecclesi ja Georg Friedrich Händeli meloodilisema loominguga. Solist oli sel kontserdil Maria Listra, kes on vaieldamatult meister lugusid jutustama ja pingelist dramaturgiat kujundama. Pärdi „L’abbé Agathon“ ehk „Isa Agathon“, mille Listra esitas ka aastatagusel festivalil koos Tallinna Kammerorkestriga, oli jutustatud-lauldud-mängitud nii, nagu igaüks publikust oleks isa Agathoni tegemiste juures viibinud. Samuti jäi Dowlandi „Flow, my tears“ Tõnu Kõrvitsa orkestriseades veel pikalt pähe kummitama.

Puhas Pärt

Puhtalt Arvo Pärdi muusikaga kavu oli tänavusel festivalil kaks. Vox Clamantise esituses kõlas 5. septembril Viimsi püha Jaakobi kirikus Pärdi a cappella vokaalmuusika paremik. Ilus kava ja Vox Clamantise tuntud esitusheadus lasid kirikus aeg-ajalt tekkida imelisel atmosfääril. Ometi jäi olemata selline lumm, mida kogesin näiteks nende eelmise aasta festivalikontserdil. Lauljate vahel (eriti sopranirühmas) oli aeg-ajalt kuulda rohkem intonatsioonilisi ebakõlasid, kui oleks vaja olnud.

Tallinna Kammerorkester (TKO, kontsertmeister Harry Traksmann) esitas Pärdi teoseid kahel kontserdil: 10. septembril Rapla Maarja-Magdaleena kirikus ning Arvo Pärdi sünnipäevakontserdil 11. septembril Tallinna Jaani kirikus. Pärdi muusika võrsub vaikusest, see otsib justkui vaikuse värve. Vaikus võiks olla eelduseks ka Pärdi teoste kuulamisel, ometi oli vaikust sel festivalil vähe. Tallinna kontserdid toimusid peamiselt Jaani kirikus, kus kell seitse õhtul on üsna kärarikas: altari ehk n-ö lava taga pidurdavad häälekalt peatusse sõitvad trammid, autod ja mootorrattad kiirendavad enne ristmikku, et foorituli ei saaks takistuseks jne. See kõik on kahjuks kuulda ka kirikus.

Minu väisatud kontsertidest oli TKO Rapla kontsert üks vähestest, mis leidis tõesti aset vaikuses ja mida sai seetõttu kuulata stressivabalt. TKO koos Tõnu Kaljustega on loonud Pärdi esitamise kõlaideaalid, nad on seadnud lati nii endale kui ka teistele väga kõrgele. Rapla kontsert oli puhas nauding ja sellega ongi kõik öeldud! Esitati Pärdi keel­pilliteoseid, mis kõlasid festivalil korduvalt („Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, „Silouan’s Song“, „Da pacem Domine“ jt), aga ka muusikat, mida on harvem kuulda („Für Lennart in memoriam“, „Mein Weg“, „Orient & Occident“ jt). Osa kavast kattus päev hiljem antud sünnipäevakontserdi kavaga. Pilgeni täis Tallinna Jaani kirikus kõlas peateosena üks helilooja tintinnabuli­stiili täht­teoseid „Tabula rasa“. See oli festivalile väga sümboolne lõpp – oli see teos ju Pärdi loomingus oluline pöördepunkt. Sel korral olid viiulisolistid Hans Christian Aavik ja viimasel minutil Andres Kaljustet asendanud Mari Poll-Nova­ković ning ettevalmistatud klaveril mängis Karolina Aavik. Solistiduo sümpaatne ja pretensioonitu koosmäng kajas TKO ning Tõnu Kaljuste nägemusega vastu ja kokku. Tiheda vaikuse tekkimist ja arenemist katkestasid siiski nii kiriku seest kui ka väljast kostvad helid.

„Tabula rasa’t“ on teose üks esma­esitajatest Gidon Kremer iseloomustanud kui vaikuse deklaratsiooni. Paraku oli just vaikust Pärdi päevadel vähe. Aga ehk on festivali vaja just seetõttu, et tuletada meelde vaikusevajadust, vajadust enda sisse vaadata, mõttemaailma korrastada ja rahu saavutada. Publiku­huvi järgi otsustades on see vajadus karjuvalt suur.