Läinud aasta arhitektuuriparemiku nominentide hulka tõstis žürii kolm osaühingu Väli maastikuarhitektide tööd: Telliskivi ärilinnaku maastikuarhitektuuri lahenduse, Tallinna Mustamäe riigigümnaasiumi õppehoone välialad ning rekonstrueeritud Vana-Kalamaja tänava haljastuse. Büroo on praeguseks neljaliikmeline, peale perefirmana alustanud Kristian ja Kadi Nigula on kambas ka Kadri Uusen ja Katariina Lepiku.

Oleme Kadi ja Kristianiga olnud Tartus kooli ja sõpruskonna kaudu teekaaslased ja nende teed huvitatud aktiivsetest noortest iseseisvateks tunnustatud autoriteks on olnud huvitav jälgida.

Ehitusega seotud valdkonnas tegutsemisel tuleb jälgida igat oma liigutust. Ruumiloomise pealisülesanne on tagada vajalike funktsioonide täitmine ruumilist elamust pakkuvalt, kuid ühtaegu peab tegevus keskkonda mõjutama võimalikult vähe. Kas üldse on enam kombekas teha midagi uut, olemasolevat muuta? Või tuleks põhienergia suunata selle väärtustamisele, mis juba olemas?

Vahetame Kadi ja Kristianiga mõtteid, kuidas korraldada väikeses kollektiivis suuri asju, kuivõrd juhib normide ja vähempakkumiste diktatuur heast mõttest valmis ruumiks saamist ning milline on maastikuarhitektuuri valdkonna seis.

Teie kõige esimene suurem projekt pärast kooli lõpetamist ja Tallinnas tööle asumist tõi teid tagasi Tartusse. 2020. aastal valmis koostöös bürooga Arhitekt 11 Delta õppehoone ümbrus jõele laskuva trepistikuga. Lõppenud aastat jääb teiste seas meenutama Vana-Kalamaja tänava totaalne muutumine, millele te samuti kaasa aitasite. Mõlemad on siinse ruumikultuuri märgilised tähised: uus, inimest esikohale tõstev keskkond. Mis teid käivitab? On teil ehk ametivanne, mis alati meeles?

Kristian Nigul: Iga projekti puhul mõtleme ennekõike kasutaja peale. Oluline on, et ruumi oleks huvitav ja hea kasutada.

Kadi Nigul: Üha rohkem on vastutust ka keskkonna ees, seda eriti töödes, mis praegu laual on. Juba olemas väärtused tuleb üles leida, süveneme, konsulteerime ekspertidega, et midagi olulist kahe silma vahele ei jääks. Muudetav või loodav haljastus peab väärtust lisama, sest vastutame kogu eluslooduse eest. Vahepeal sattus meile teha väga palju noortele mõeldud ruume: koole ja lasteaedu. See on nii mõnus asi, millega tegeleda: heast ruumist saadud kogemuse viivad noored ju endaga tulevikku kaasa. Sellistes kohtades peab vimkasid olema, tuleb leida mängulisi elemente, mis noori kõnetaksid. See on võimalus, mida ei saa kasutamata jätta, sest paljusid selliseid asju ei saa mujal välja pakkuda.

Milline töö on teile kõige huvitavam olnud? Missugune töö realiseeriti lõpuks kõige ideaalilähedasemalt?

Kristian Nigul: Kõik projektid on olnud väga põnevad ja huvitavad, ka väikesed. Kas või mõne parkla projekt, sest alati peab ruumi paremaks saama.

Ühte ja ülimat, kõigi ideaalsete detailidega tervikut on keerukas esile tuua: tellija, ehitaja ja rahakott mängivad alati rolli ja see mõjutab erineval viisil. Tehnilise poole pealt mõjutab seda, kas töö kukub välja hästi, ka tööprojekt ja autori­järelevalve. Kui neid ei tellita, on maastikuarhitektil väga piiratud ressursid ehitusprotsessil silma peal hoidmiseks. Kahjuks peab tõdema, et maastikuehitus on endiselt see töölõik, mis väga kergesti kas kärpekääre näeb või mis ehitaja teadmatusest või hoolimatusest ära soperdatakse. Jooni ja ääriseid ei vormistata sirgelt ja sujuvalt, tooteid ei paigaldata korrektselt või vahetatakse need odavamate vastu välja, taimede asendamist ei kooskõlastata. Paraku sama jutt, mis alati. Õnneks ei torka see murekoht enamasti silma, sest mööduja ju ei tea, kuidas tegelikult pidi olema. Aga ise hoiad peast kinni … Siiski on näha, et aina sagedamini ehitatakse ka maastikuarhitektuur projekti järgi valmis, tööprojekte ja järelevalvet tellitakse rohkem, asju arutatakse läbi. Kvaliteedilatt nihkub aina kõrgemale.

Kadi Nigul: Mingil määral on see meie valdkonnas ka asjade loomulik käik, et töö käigus tuleb muudatusi ette – iga projektiga saad targemaks. Tuleb olla tähelepanelik ja nii vastutulelik, kui saab. Kui pakutakse asenduseks teist toodet, oleme leidnud ise lisaaja ja otsinud alternatiivi, millega rohkem rahule jääme. Kui püüda mõnd huvitavat tööprotsessi alla kriipsutada, siis näiteks Mustamäe riigigümnaasiumile ja Kuressaare hariduse kooli hoonetele annab iseloomu maastikus paiknemine. Kuressaares rekonstrueeriti hoone nii, et soklikorrusest tehti esimene korrus. See tähendas, et maapinda tuli viia allapoole ning töö reljeefi ja astmetega jättis mänguruumi.

Kristian Nigul: Mustamäe riigigümnaasiumi õueruumi trepistik näeb väga ilmekas välja ning õpilaste koolielu käib nüüd väljendusrikkas keskkonnas: seal on vajalikku avarust ja veelgi vajalikumat sopilisust. Sellest jäi ka endale väga hea tunne. Mõnikord on abi ka juhusest: Vana-Kalamaja tänava haljastuse ja Telliskivi pargi ehitusel saime peaaegu iga päev silma peal hoida ja vajadusel sekkuda, sest mõlemad jäävad lihtsalt iga päev tee peale.

Väliruumi väärtustatakse juba palju rohkem, nii avaliku ruumina kui ka kinnisvaraarenduses. Linnas või uutes elamurajoonides elavate inimeste igapäevane heaolu on nüüd oluline turundusargument. Ja mida paremini on õueala lahendatud, seda rohkem kvaliteeti edaspidi nõutakse. Nõutakse ka head spetsialisti – enam nii ei saa, et keegi valib lihtsalt puud välja.

Kadi Nigul: Hea on ka see, et maastikuarhitektidel tööd jätkub. Tellijal läheb teinekord küll keeruliseks, kui on vaja leida hea tegija väikese või lihtsa ülesande jaoks. Ülesanne võib näida kerge, aga seda teiste tööde vahele naljalt ei mahuta, eriti kui tahad maksimaalselt panustada või ilmnevad asjaolud, mis lõpuks ikkagi nõuavad päris palju aega ja energiat.

Alustasite üsna tavapäraselt õpipoistena suuremate büroode juures ja siis lõite oma ettevõtte. Mida on sellest n-ö suurekssaamisest praegu huvitavat meenutada?

Kristian Nigul: Praegu oleme igal juhul kogenumad ja ka oma oskustest teadlikumad, seda on hea meel täheldada. Ei teagi, kust alguses see julgus tuleb. Alustasime oma asjadega paralleelselt, siis, kui veel mõlemad mujal töötasime. Ühel hetkel hakkasid meile pakutud tööd rohkem aega nõudma ja nende tarvis enam öödest ja nädalavahetustest näpatud ajast ei piisanud. Peale oskuste on kasvanud ka väärikus ja julgus töö eest õiglast tasu küsida. Samuti on tekkinud arusaamine, et tuleb jõuda mõistlike lahendusteni. Alati on kiusatus vinti peale keerata, aga kui neid asju lõpuks keegi heal tasemel valmis ei ehita või need ajas vastu ei pea, siis see mäng kaotab oma ilu.

Kadi Nigul: Nüüd on projektid ka hoopis detailsemad, sellest tekib töömahu vahe. On kujunenud teadmised, mida ja kui palju tuleb hea tulemuse saamiseks projekti sisse kirjutada, missuguseid nõudeid sõnastada, milles ennast kurssi viia ja täiendavalt koolitada.

Kui palju te mudelprojekteerimise ehk BIMiga kokku puutute?

Kadi Nigul: Kõik suuremad tööd lähevad büroost mudelina välja. Katsetame kogu aeg, kuidas seda efektiivsemalt teha.

Appike!

Kristian Nigul: Ühel hetkel tuli lihtsalt mudelit kasutama hakata, aga see on ka meie tööprotsessile palju juurde andnud: potentsiaalsed veakohad tulevad sealt kiiresti kätte. Nüüd teemegi mudeli juba esmalt enda jaoks, et kogu asjast oleks kõikehõlmav ülevaade. Ise katsetame küll disaini ka keeruka detailse geomeetria, õigete materjalide ja värvidega, kuid sageli on BIMi jaoks vaja välja anda lihtne mudel, et hoida failimaht väike ja mudel hästi jooksmas, et see oleks projektijuhile ja ehitajale pärast kergesti kasutatav. See on lihtsalt ülimõistlik.

Teil on väike büroo. Kui palju puhkeaega te endale annate? On meeskondi, kes hoiavad tempo ja tööde hulga võimalikult suure ja võtavad sellega kohustuse töötada ka öösiti ja nädalavahetustel. Ja siis on need, kes tõmbavad tööajale täpse piiri ja käivad päriselt puhkusel.

Kadi Nigul: Kahekesi töötades oli igasugune vabadus, aga ka vastutus suur. Olime valmis selleks, et teinekord on terve nädal väga vaikne ja hiljem ka palgapäev selle võrra kahvatum. Teinekord võis jällegi mitu asja ajaliselt kokku langeda ning tööd jätkus igaks võimalikuks hetkeks. Nüüd, kui töötame neljakesi, on tööaeg varasemaga võrreldes mõnusalt tasakaalus: kõik saavad ka ära olla, saame ülesandeid üksteisele delegeerida.

Kristian Nigul: Äratundmine, et kedagi on büroosse juurde vaja, tuli üsna pea pärast büroo asutamist. Lükkasime seda ikka paar aastat edasi lootuses, et äkki saame hakkama. Kahekesi iseenda eest vastutada on lihtne, aga lisajõuga tekib surve: kas käive on nii stabiilne, et kellelegi palka maksta. Ise võid ikka öösiti tööd teha ja saad läbi. See oli päris keeruline hetk ja raske otsus, ikka mõtled, et ei tea, kuidas edasi. Võtsime julguse kokku ja tagantjärele näib see isegi veider – nüüd ei kujutaks väiksemat seltskonda enam ette. Tööde hulk on kuidagi ise reguleerunud, ega seda saagi ette planeerida, millise intensiivsusega üks või teine asi mingil hetkel hoo üles võtab.

Kadi Nigul: Nüüd on suurem vabadus töid valida, aga alguses võtsime kõik vastu. Alati ei ole siiski ahvatleva lähteülesande ja sujuvalt kulgeva tööprotsessi vahel võrdusmärki. Väga huvitav asi võib kujuneda projekteerimisel ülikeerukaks ja see on paratamatu, kõike ei näe ette. Neljakesi on kindlasti tempo mõnusamaks muutunud.

Kristian Nigul: Kahekesi oli pinge kogu aeg üleval ja keegi ei saanud haigeks jääda! Nüüd tuleb pigem harva ette, et mõni spurt jääb töövälisele ajale.

Lõpetuseks: millised on praegu maastikuarhitektuuri trendid? Milline on selle aasta värv ja mis tähemärk õnnelikuks saab?

Kadi Nigul: Ringmajanduse ja elurikkuse teemad on nüüd iga projekti kohustuslik osa: et ressursse ei raisataks, vaid ruum muutuks paremaks, loodaks uus väärtus. Oleme nende teemadega viimaste ja ka praegu käsil projektidega aktiivselt tegelenud, aga väga pikk tee on veel ees. Väga palju rohkem tahaks panustada, läbi proovida, teada saada. Igas projektis tuleb see vaateviis eri moodi sisse. Näiteks Keila jõepromenaadi töös konsulteerime veeökoloogidega, kuidas luua parimad tingimused ka jõeelustikule.

Kristian Nigul: Jõe ökosüsteem vajab mikroelupaiku. On vaja, et veevool oleks kohati kiire, mõnes kohas peaks aga vesi olema pigem seisev, kohati peab vesi olema sügavam, siis madalam, vool kivide või lamapuidu tõttu teinekord takistatud, mõned kohad aga ainult ajutiselt vee all.

Kadi Nigul: Jões elavad saarmad, kellele on puhkekohtadeks vaja lamedaid kive. Inimeste vaates ei olegi promenaadi looduskeskkonnaga vaja midagi teha, pigem vastupidi: tänu laudteedele pääseb uutele ja praegustele väärtustele paremini ligi.

Löwenruh parki soovitasid spetsialistid lisada lindudele ujuvsaari. Kullo huvikeskuse renoveerimisele mõeldes panime rõhku sanglepiku ja kraavide säilitamisele. Hoone peasissekäigu ette jääb seal roheala, täpselt ukse ette. Puud jäävad ümberehituse tõttu tulevikus auku ja juurdepääsuks majja tuleb teha tõstetud metallrestist tee, et puud saaksid jääda sinna, kus need on. See on täiesti unikaalne olukord.

Kristian Nigul: Elava materjaliga töötamise puhul on lõpptulemus ikka pigem määramatu. Eks varsti paistab, kuidas kõik pärast rajamist välja näeb, ja siis alles aastate pärast selgub, kuidas loodus omasoodu edasi elab. Hoiame sillutatud pinna osakaalu alati miinimumis, et loodusel oleks ruumi, tegeleme sademevee kasutamisega, jätame kohti, mis on ajutiselt niisked, loome kivide, rohttaimede, põõsastikega mitmesuguseid elupaiku. Ei saa nii, et lõpetame muruniitmise ja laseme sellel lihtsalt kõrgeks kasvada. Aga eks muru jääb ka. Oluline on, et haljastus oleks mosaiikne ja eri­ilmeline.

Kadi Nigul: Tartu „Kureeritud elurikkuse“ projektil on elurikkuse suuna kujunemisel olnud tänuväärne roll. Toimivad ja elusloodust toetavad kooslused ei ole varem linnakeskkonnas sel kombel nähtaval olnud, see on harjumatu. Kui lahendusi elavate näidetega tõestada, siis see on usutav. Mitmekesist ja ka lindudele, loomadele ja putukatele meeldivat haljastust hakatakse tänu sellele üha rohkem sallima – ja see on suur asi.

Lai teema on ka ringmajandus. Üks asi on kasutada kohapealset materjali: purustada kive või hoone lammutatavaid osi killustikuks või maastikutäiteks. See on siiski kõige lihtsam lähenemine.

Kristian Nigul: Unistusi on päris palju, aga praegu teevad normatiivid ja teema uudsus esialgu taaskasutamise keeruliseks. Kõik tahab veel läbiproovimist, näiteks, kuidas vana materjal ajale ja koormustele vastu peab. Praegu jääb vastutus veel projekteerijale ja ehitajale, aga ilmselt peab tulevikus leidma paremaid vastutuse delegeerimise võimalusi. Õnneks on taaskasutus teema, millega kõik tegelevad – küll lõpuks lahendused leitakse.

Kadi Nigul: Väli uusaastalubadus tuli ka sellest valdkonnast. Tahaks läbi mõelda tervikliku lähenemise materjalide ja koha peal juba olemas olevate hooneosade või muude elementide uuesti kasutamiseks. Igas projektis on praegu vaja eraldi läbi töötada, et mida ja kuidas uutesse lahendustesse integreerida nii, et see saaks kooskõlla normidega ja ehitaja julgeks ka lahenduse lõpuni välja ehitada ning garantii anda. Kindlasti on praegu päevakajaline ka mõte, et ruumiline mitmekesisus on väärtus. Kogu väliruum ei peaks olema ühetaoline. Selle vältimiseks on oluline, et maastikuarhitektuuris tegutseksid aktiivsed spetsialistid.

Kristian Nigul: Head maastikuarhitektuuri on aina enam vaja, projektid lähevad iga korraga aina mitmekülgsemaks ja kopsakamaks, väljakutseid on palju ja tööpõld avar. Maastikuarhitektuuril läheb praegu väga hästi.