Eesti Arhitektide Liit korraldab noore arhitekti preemia (NAP) konkurssi alates 2008. aastast. Viimastel aastatel on preemia pälvinud Sille Pihlak ja Siim Tuksam (2017), Laura Linsi ja Roland Reemaa (2019), Johan Tali (2021) ning arhitektuuribüroo b210 (2023). Nüüd lisandus sellesse ritta ka arhitektuuribüroo Arhitekt Must, üks Eesti edukamaid arhitektuurivõistlustel osalejaid. Büroo portfooliosse kuuluvad Tõrva keskväljak, Pelgulinna riigigümnaasium, Suure-Jaani tervisekoda ning veel hulk koolimaju ning kvartalite planeeringulahendusi. Preemia žürii liige Jüri Soolep on öelnud, et lisaks avalike hoonete projekteerimisele on Arhitekt Must teinud uurimistööd ja mõtestanud arhitektuuri põhialuseid kogu oma tegevuse vältel ega saa auhinda ainult sellepärast, et on ehitanud, vaid ka seetõttu, et on loonud kvaliteetset avalikku ruumi.

Büroo asutajad Mari Rass, Ott Alver ja Alvin Järving räägivad siinkohal lähemalt, mis nende arhitektuuri iseloomustab, millised on arhitektuuri tulevikutrendid ning kas 40aastane arhitekt on ikka noor.

Mida noore arhitekti tiitel teile tähendab? On see oluline?

Mari Rass: Noore arhitekti tiitel on meie silmis tegevuse eest antud preemia. See pole tunnustus ühe hea projekti või näituse eest, vaid laiema tegutsemissihi eest arhitektuuris. Minu silmis on see ka tunnustus noortele loojatele ja kollektiividele, kes on leidnud oma raja, oma viisi, kuidas luua arhitektuuri eri laadi ettevõtmistes. See on nagu täiskasvanuks saamisel antud tiitel, kui peale mõne eduka projekti on ette näidata oma käekiri, mis on arhitekti edasise karjääri alus.

Ott Alver: Lühidalt võib ka kohe vastata, et see on meile väga oluline: tänu preemiale on ka meie tegemisi veidi rohkem märgatud. Kui president auhinna üle annab, siis õnnitlevad ka arhitektuuri­kauged sõbrad ja märkavad, et oled midagi hästi teinud ja millegagi silma paistnud.

Alvin Järving: Iga tunnustus on loojatele ülimalt oluline. Me pingutame väga iga oma tegemise juures, igas väikeses ülesandes näeme väljakutset ja tahame pakkuda midagi uut ning põnevat. Selle kõige majandamine on paras pähkel ning tunnustus on väetis edasisteks pingutusteks.

Alustasite ulmeprojektidega ajakirjanduse veergudel. Kui palju te neid praegu teete või fantaseerite?

Alver: Usun, et praegu oleme leidnud sellise oma raja, et meie unistamine satub palju realistlikumasse konteksti. Proovime teha nii, et fantaasiatel on lootus ka projektideks saada ja päriselt ruumi mõjutada. Nn paberarhitektuuri tehakse enamasti siis, kui päris projekte töölaual ei ole – arhitektuuri põhieesmärk on siiski päris elu ja ümbritsevat muuta.

Rass: Ideeprojektide tegemine oli väga äge periood. Ideed tulid ja sündisid kiirelt ning neis oli värskust. Mõned ideeprojektid on seetõttu tagantjärele vaadates natuke naiivsed, teised aga püüdsid väga hästi kinni ajastu vaimu, mida ruumilt siis oodati. Näiteks linnahalli ranna ideeprojekt¹ oli mõnus ja kerge ideevälgatus. Nüüd projekteerime kohe linnahalli kõrvale sellega sarnast lahendust, Soomest alguse saanud initsiatiivi Allas Poolsi Tallinna versiooni. Mina tunnen natuke varasemast värskusest ja kiirusest puudust, kuna arhitekti töö on ikkagi tõsine, võtab aega ja on vastutus­rikas.

Järving: Oleme ikkagi hoidnud seda joont, et ei tegele ainult hoonete ja tavaeluga. Teeme näituseprojekte ja proovime pidevalt natuke igapäevast välja saada ning vaadata arhitektuurimaailma kõrvalt, peegeldada seda, mis ümberringi toimub. Meie just ilmunud raamat „Esimesed kümme“ on olnud samasugune ettevõtmine nagu kunagised ulmeprojektid, aga natuke täiskasvanulikumas formaadis. Mõlemal juhul on projekti kõrval oluline ka tekst ning oleme proovinud ka tulevikku tajuda ja sõnastada.

Kuidas te ise oma arhitektuuri iseloomustate? Milliseid esteetilisi, eetilisi ja ühiskondlikke väärtusi see kannab?

Järving: Esimese tegutsemiskümnendi ülevaateraamatu tegemise käigus oleme päris palju Arhitekt Musta tuuma üle mõtisklenud. Tundub, et meid iseloomustab tugev linnaehituslik baas, kontseptuaalne lähenemine, millele toetub ideede sõnastamine. See on selline mõtlemise mudel, mis aitab kõiki ruumiprobleeme lahendada.

Rass: Kõiki meie tegemisi saadab teatav ideepuhtus, mida proovime lõpuni hoida. Samas annab selline mudel väga palju vabadust ja detaildes on harva kordusi.

Alver: Tahaks öelda, et meie veame puithoonete ehituskultuuri, väiksema süsiniku jalajäljega hoonete tegemist, hoone eluea tõstmise teemat või taaskasutuse juurutamist ehitusprotsessis. Neid kõiki asju proovime praktikutena tarvitusele võtta ja eesliinil rabada, aga tegelikult seame oma projektides ikkagi ruumi ja linnaehituse esikohale: arhitekt on see, kes peab alati vaatama objektidest kaugemale, nägema linna kui tervikut ning hoiduma loosungitest. Ruumiliselt hea elukeskkond ja selle läbiv mõtestamine eri rollides on see, mis ei tohi kunagi mõne trendika teema varju jääda.

Noore arhitekti preemia võitja valitakse kuni 40aastaste Eestis elavate ja töötavate, arhitektide liitu või selle noortesektsiooni kuuluvate arhitektide või kollektiivide seast, kes on olnud arhitektuurivaldkonnas innovaatilised või kelle looming on aidanud kaasa Eesti arhitektuuri tutvustamisele maailmas. Kuivõrd põhjendatud on selline vanusepiir?

Rass: Teadusmaailmas on noore teadlase vanusepiir 35, see, et arhitektidel on noore ja vana eristamise piir 40, on minu meelest loogiline. Arhitektuur ei paista siis välja, kui teda välja mõeldakse, vaid siis, kui valmivad füüsilised objektid. Ühe objekti valmimine ideest ehituseni võtab keskmiselt kolm kuni viis, aga võib kuluda ka kümme aastat. Kui praegu räägitakse Arhitekt Mustast, siis ikka peamiselt meie viis aastat tagasi tehtud otsuste ja tegude tõttu.

Alver: Kui vanuselatt oleks madalamal, jääksid kandideerima ainult näitused ja ideeprojektid – mahuline arhitektuur võtab kauem aega. Kuigi arhitekti eriala on palju laiem ja avaram kui varem, võiks noore arhitekti vanusepiir olla selline, et on võimalik jõuda arvestatava tasemeni ka mahulist arhitektuuri tehes. Mulle tundub see piir praegu põhjendatuna.

Järving: Võib-olla ei olegi vanus see asi, mida vaadata. Pigem on oluline iseseisva praktiseerimise aeg. Meie puhul on see 11 aastat praktikat, mis algas kohe pärast ülikooli lõpetamist. Kuna ka arhitektide õpe kestab kauem, siis jõutakse ka praktiseerimiseni järjest hiljem: on tavapärane, et viis aastat õpitakse Eestis, lisaks üks või kaks aastat välismaal, käiakse sõjaväes. Kui õpe vältab juba kaheksa aastat, siis on 35aastaselt valmis ehitatud hooneid ette näidata väga keeruline.

Rass: Peab küll ütlema, et noore arhitekti preemia on kohe esimestest laureaatidest peale natuke konservatiivsel rajal olnud: hinnatakse rohkem neid, kes on juba kuhugi jõudnud, mitte ei tõsteta esile neid, kes on poolel teel, aga kellel on potentsiaali, mis võiks realiseeruda tulevikus.

Järving: Ehk on see siiamaani olnud seepärast nii, et auhind oleks mõjusam. Kui ikkagi arhitektuuriloos olulised inimesed on selle auhinna saanud, siis on ka auhinna maine hea. Aga võib-olla tõesti peaks fookus edaspidi veidi nihkuma uute ja julgete tegijate suunas, et neid arhitektuurimaailmas esile tõsta.

Vaatame korra ka tulevikku ja ennustame, mis hakkab meie ruumilise keskkonna arengut edaspidi mõjutama. Millised on arhitektuuris olulised teemad järgmisel viiel kuni kümnel aastal?

Rass: Rohepööre ja ringmajanduse teema on jätkuvalt esil, aga loodetavasti loosungliku lähenemise asemel eesmärgipärasemalt. Optimistina pakun, et hakatakse lõpuks aru saama, et meie eluviis, tarbimise loogika, asustuse paiknemine ja ruumiline keskkond on peamine jalajälje mõjutaja ning järgmisel kümnendil hakatakse seda tervikuna vaatama.

Alver: Mina loodan, et fookusse võetakse selged arhitektuuriteemad, et hea ruum on kõikide protsesside kese, sest vastasel juhul pikaealist ja säilenõtket keskkonda ei teki.

Järving: Uue teemana tuleb järjest rohkem pilti ka võrdsuse küsimus – et linn oleks kõigile hea koht, sealhulgas linnaloodusele. Tegelikult jalgratast polegi vaja leiutada, kõik, mida linnas vaja on, leiutati juba ammu. XIX ja XX sajandi põhimõtted, mis tõid kaasa tsoneerimise, autostumise ning äärelinnastumise, vajavad aga selgelt reha, et ruumiliselt meeldiva ja jätkusuutliku eluviisi juurde naasta.

Alver:Selle kõige juures on kriitiline töökohtade planeerimine linnas ehk n-ö produktiivse linna idee, küsimus, kuidas luua selline linn, et kaob vajadus pendeldamise järele. Segakasutus ei tähenda ainult büroode, kohvikute ja elamute miksimist, vaja on ka läbi mõelda, kuidas tootmine linna tagasi tuua. Praegu sellest Eestis palju ei räägita, aga liikumisprobleemid tuleb lahendada linnaplaneerimisega.

NAP on rahaline auhind. Lõpetuseks küsingi, mida plaanite preemia­summa ehk 5000 euroga ette võtta.

Rass: Preemiasumma on mõeldud reisimiseks ja tuleb ära kulutada kahe aasta jooksul, seega lähme Arhitekt Musta kambaga arhitektuuri vaatama ja kogema.

Alver: Kui noore arhitekti preemia 2008. aastal loodi, oli preemiaraha 70 000 krooni sisuliselt sama suur kui praegu ning oli mõeldud maailma­reisiks. Nüüd on aeg edasi läinud, summa aga pole muutunud ja selle eest enam eriti kaugele minna ei saa.

Järving: Preemia kuulub ikkagi kogu meie kollektiivile – nii et juba Arhitekt Musta büroo suuruse tõttu väga pikalt ja kaugele reisida pole võimalik. Ehk on võimalik minna Riiga? Või Stockholmi?

Rass: Veidi oleme juba arutanud ja praegu domineerib idee, et peaks minema Veneetsia arhitektuuribiennaalile: iga endast lugupidav arhitekt peaks biennaali näitused ikkagi ära vaatama, et uute ideedega kursis olla. Seega pakun, et läheme Veneetsiasse, kas või juba seekordse Eesti paviljoni tõttu tundub, et sinna tuleb kindlasti minna.²