
Kas peaksime sihiteadlikule omakasule orienteeritud egokesksed metsarüüstajad, rohealade tihehoonestusega „täistegijad” linnaruumis jt ülikasumite ahnitsejad hingekirurgilisele sundravile saatma?

Almanahh „Grafomaania“ kui kirjanike liidu noorte tagurpidimäss

Reijo Roosi debüütkogu, kus armastusluulekitš kohtub graafilise eksperimendiga ja vabavärsiline reisikiri abstraktsemate riimi- ja rütmimängudega, ei ole siiski rosolje.

Juuraajastu-sarja saurusefilmide tegemise käigus on võetud vastu väga kummalisi otsuseid visuaali nimel, aga sisukuse kahjuks.

Mõnikord säilivad nähtused just äärealadel ja ebamääraselt, nii et pole lihtne aru saada, et midagi üldse olemas on.

Eeslinna avaliku ruumi kvaliteedi parandamise ja uue ruumiga saab muidu igava ja üksluise elukoha kujundada atraktiivsemaks ja sotsiaalselt sidusamaks.

„Keeris“ on palju rahulikum ja südamlikum film, kui osati oodata. Sõna „rahulik“ tuleb muidugi mõista Gaspar Noé loome taustal.

EKA lõpunäitusel domineerisid identiteedi, ontoloogilise pöörde ja uusmateriaalsuse teema, sotsiaalsusest oli saanud nüüdiskunsti saatev kõnemaneer.


Ruumilooja saab vahekasutuse ja installatsioonidega unustatud hoone taas rambivalgusesse tõsta ning suurendada linlaste huvi ümbritseva keskkonna vastu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.