Oleme paljude asjadega niivõrd harjunud, et ei kujuta ettegi, et midagi võiks olla teisiti. Sageli kehtib see ka kunstiteoste puhul. Kindlasti leidub igas muuseumis mõni maal, mida teatakse kui „Mehe portreed”, „Daami portreed” või „Tütarlast lehvikuga”. Ka Kadrioru kunstimuuseumi ekspositsioonis ripub aastakümneid Benjamin Blocki (1631–1690) „Kolmeteistkümne-aastase noormehe portree”, mille puhul oli ainus modelli kohta teada fakt tema vanus. Õnneks oli kunstnik lisanud teosele nii „Block Fecit 1663” kui rea „Aetatis Suae. 13” (ladina keeles: tema vanus 13). Seetõttu oletati, et maal võib olla seotud varakult alustatud partneriotsingutega. Sobiva kandidaadi leidmine polnud ju kerge sellalgi, kui isiklikud meeldimised erilist rolli ei mänginud. Teise – ja nagu nüüd on selgunud –, õige oletuse tegi vene uurija Mihhail Liebmann. Tema jõudis kunstimuuseumi „Artiklite kogumikus” (1975) ilmunud artiklis järeldusele, et portreteeritava tüüp on pigem põhjamaine ja „portree on enam protestantlik kui katoliiklikult barokne”.

Maali Eestisse sattumise lugu on omapärane. Nimelt jõudis see meie juurde Venemaalt, seoses Eesti Vabariigi aegse suurima ja väärtuslikuma kunstiostuga 1926. aastal, kui selleaegne haridusministeerium omandas riigikassalt kunstimuuseumile 55 Vene kunstniku ja 36 Lääne-Euroopa kunstniku maali. Tegemist oli Venemaalt läbi Eesti läände emigreerujate varadega, mis anti ära laenu katteks ning millele ei tuldud enam järele. Kahjuks ei tea me veel, kes portree maha jättis. Pole välistatud, et 13aastase noormehe portree kuulus kunagi mõne (balti)sakslase kogusse. Kuna portreel puudus nimi, unustati millalgi, keda on sellel kujutatud. Suguvõsa pildigaleriisse selline töö enam ei sobinud ning nii müüdi see ära. Võimalik, et ostja oskas hinnata ta autorit, XVII sajandi Saksamaa armastatut ja viljakat, üle 650 teose loonud portretisti. Pealegi on teos maalitud meisterlikult ja peenelt, autori oskust materjale edasi anda on võrreldud lausa hollandlastega. Panustatud on napile, kuid suursugusele värvigammale: must-valget riietust elavdab punane. Neutraalne taust laseb keskenduda näole. Kuid kellele see siiski kuulub?

Kadrioru kunstimuuseum sai selle aasta algupoole uue direktori: Kadi Polli otsustas pühenduda teadustööle, dissertatsiooni kirjutamisele, ning avaliku võistluse tulemusena valiti uueks juhiks muuseumi kuraator ja varahoidja Aleksandra Murre.

Kadrioru kunstimuuseum on väga hästi toiminud: küsimus pole ainult külastajate arvus, sest Kadrioru loss on ikka olnud publikumagnet, vaid hästi kureeritud (mõtestatud) näitustes ning nendega kaasnenud ürituste sarjas, rääkimata aktiivsest rahvusvahelisest suhtlusest. Kuidas määratled Kadrioru lossi (vana kunsti muuseumi) rolli ja tähenduse nii meie muuseumide maastikul kui ka kunstiväljal? Kas näed vajadust midagi muuta?

Aleksandra Murre: Eks küsimuses on juba suuresti sõnastatud ka vastus. Kadrioru kunstimuuseumi direktori vahetus ei toimunud ju kriisi või skandaalse katastroofi tõttu, mis eeldaks uuelt juhilt kardinaalset kursimuutmist ja radikaalseid reforme. Ka see, et ametisse valiti inimene, kes on selle majaga ammu ja tihedalt seotud, viitab senise tegevusliini jätkamise vajadusele. Väliskunsti kollektsiooni uurimine ja tutvustamine (nii hariv kui ka emotsionaalne) ning huvitavate kunstiajaloo-aspektide väljatoomine ajutistel, enamasti rahvusvahelistel näitustel on endiselt aktuaalne ja jätkub ka edaspidi. Näituste teemad ja iseloom olenevad aga paljuski kuraatorite pakutud ideedest ja (rahvusvahelise) koostöö tulemusena tekkivatest võimalustest. Oluline on ka muuseumi hoone: Kadrioru loss, selle arhitektuur, pikk keeruline ajalugu ja teisenenud roll pakuvad ainest ka tulevastele näitustele ja muuseumi publikatsioonidele. Loodan, et just näituste osas saab tulevikus suuremalt mõelda, kui võetakse vastu uus muuseumiseadus koos sellega sätestatava riikliku garantii süsteemiga. Suurt tähelepanu pööran publikuga suhtlemise peale, pedagoogilisele tegevusele muuseumis. Edasiarendamist vajavad noortele ja täiskasvanutele, ka erivajadustega inimestele suunatud programmid Kadrioru lossis ja Mikkeli muuseumis.

Näitus „Repin. Vene suurmeistri elu ja looming Soomes” Kadrioru kunstimuuseumis kuni 18. VIII. Kuraatorid Linda Lainvoo ja Kerttu Männiste, kujundanud Taso Mähar, graafiliselt kujundanud Ivar Sakk.

1900. aasta detsembris asus Ilja Repin koos uue elukaaslase Natalia Nordmanniga (Nordmaniga, daami esivanemad pärinesid Rootsist) viimase nimele ostetud häärberisse Karjalas Kuokkalas. Kodukoldejumalannade järgi Penatõks nimetatud majas elas ja töötas kunstnik kuni surmani 1930. aastal ega naasnud kutsetest hoolimata ka pärast Oktoobrirevolutsiooni Venemaale. Natalia Nordmanni (kirjanikuna kasutas ta pseudonüümi Severova) keerulise isiksuse juures avaldas muljet intelligentsus ja loomingulisus. Admirali kodus kasvanud daam valdas mitmeid keeli, tal oli suurepäraseid inimlikke omadusi: kunstniku kõrval elades hoolitses ta arhiivi eest, korjas kokku ajakirjanduses ilmunud materjali, püüdis hoida Repini tervist säästvat töörežiimi, võõrustas külalisi. Bulvariajakirjandusele rohket kõneainet pakkunud kolmapäevastel seltskondlikel koosviibimistel võis kohata peredvižnikute ideoloogi Vladimir Stassovit, kellega Repin pärast moodsa kunsti üle puhkenud ja viis aastat kestnud tüli oli ära leppinud, kirjanik Maksim Gorkit jpt.

Idüll lõppes 1914. aastal, kui Natalia Nordmann sõitis välismaale ja peatselt suri. Kunstnikku olid tabanud teisedki rasked üleelamised. 1903. aastal lõpetas ta hiiglasliku maali „Riiginõukogu istung”, mis osutus loomingulise vägitükina ülemäära suureks füüsiliseks pingutuseks: pärast 1905. aastat ei saanud kunstnik peaaegu üldse parema käega töötada. Kunstniku tütar Nadežda oli vaimselt ebastabiilne ja elas isa hoole all. Ka pojaga ei tekkinud Repinil lähedasi suhteid. Pärast Nordmanni surma sõitis kunstniku palvel tema juurde elama tütar Vera, et pisutki leevendada isolatsiooni, millesse kunstnik pärast Soome iseseisvumist 1918. aastal oli ootamatult sattunud. Sulgunud juba varemgi intelligentide ringi, leidis Repin end poliitiliste muutuste järel sootuks harjumatust olukorrast. Teda oli peetud juba pikemat aega suurimaks vene kunstnikuks, kunstimaailma Lev Tolstoiks, kellele andestati kõik ta loomingulised tujud ja ajakirjanduses ilmunud vastuolulised mõtteuiud. Palju reisinud ja kunstimaailma panoraamselt haarava geeniusena mõistis Repin selle maailma mitmekihilisust, püsitust ja vastuolulisust. Akadeemilise taustaga salongikunstnikes Konstantin Makovskis ja Hendryk Siemiradzkis võis ta näha poeesia ja ilu edendajaid, nõustus aga 1898. aastal tegema koostööd ka rühmitusega Mir Iskusstva, kes esindas pigem elust eemaldumise, vaimse universumi loomise programmi. Just ajal, mil rühmitusega sama nime kandnud ajakiri avaldas Repinile pühendatud numbri, kutsus ta avalikult üles mõistma ja toetama uusi kunstisuundi. Lõpetanud küll 1907. aastal õppejõu töö Peterburi Kunstiakadeemias, püsis kunstniku ümber endiselt mentori aura.

Köleri auhinna nominentide näitus EKKMis kuni 16. VI. Peaauhind ja publikuauhind kuulutatakse välja 24. V.

Kolmandat aastat toimuv eesti nüüdiskunsti tutvustamisele suunatud näitus „Köler Prize” on kahes mõttes populistlik. Esiteks on kuraator Anders Härm otsustanud kasutada üht kindla peale toimivat, igasugu eurovisioonide ja maailmameistrivõistlustega ära proovitud masside tähelepanu haldamise formaati – võistlust – ja selle propageeritavat põhiväärtust – edukust. EKKMi kodulehe tutvustav tekst ütleb, et Köler Prize’i teeb eriliseks see, et „preemiaga kaasneb nominentide näitus” ning et „auhinnasaaja otsustatakse paljuski eduka esinemise põhjal sel näitusel”. Seega ei ole Köleri auhinna puhul tegemist lihtlabase näituse, vaid „preemiaga kaasneva” näituse, võistlusesinemisega. Mitmed näituse korralduslikud võtted, sh kaasandena toodetud dokumentaalfilm, kus sunnitakse osalejaid põhjendama, miks üks või teine kaasnominent auhinna peaks pälvima, või näituse plakati kujundus, rõhutavad suisa fetišistlikult võistluslikkuse momenti.

Teine põhjus, miks Köleri auhinda populistlikuks pidada, on asjaolu, et üritust korraldab just nimelt Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ja et tegemist on nüüdiskunsti esindusnäitusega, kuhu muuseum on koondanud viimaste aastate silmatorkavaimad tegijad, aga ka ühtlasi ettekujutusi ja arusaamu sellest, mis ja milline on aktuaalne nüüdiskunst. Senine retseptsioon on olnud üldistustele aldis: positiivsena on esile tõstetud, et nüüdiskunsti näitusel ei domineerigi kardetud kontseptualism, et näitus naelutab vaatama ja tõestab, et nüüdiskunst võib olla elav ja elamuslik. Teisalt võis lugeda-kuulda etteheiteid, et kui tänapäeval on olemas kõik võimalused pilti ja heli veebis jagada, et miks kuradi pärast peab dokumentaalfilmi viletsate toolide peal ja läbikäidavas näitusesaalis vahtima, nii et tagumik valutab ja pea teiste külaliste segavast saalimisest huugab, või kuulama kusagil koridori seinal rippuvatest kõrvaklappidest pajatusi kümnete minutite kaupa? Selles üldistavas plaanis on Köleri auhind osa aeg-ajalt pinnale kerkivast ühiskondlikust diskussioonist selle üle, mis on nüüdiskunst (kaasaegne kunst), milliste ühikute ja kriteeriumide alusel seda mõõta ja väärtustada.