Oppenheimeri maailmalõpp

Christopher Nolan väntas tänapäevalgi aktuaalse hoiatusloo, mille üks sihtmärke on tehisintellektiga seonduv. Ekspertide sõnul on ses valdkonnas jõutud Oppenheimeri sündroomini.

ALARI PURJU

Esimese aatomipommi plahvatusega sai selgeks, et tehnoloogia areng on teinud võimalikuks inimkonna hävitamise. Maailmalõppu on oodatud ja hirmu tuntud muidugi alati, kuid peamiselt haiguste ja usufanatismiga seonduvalt. Tänapäeval on maailmalõpu võimalikkuse hindamine omaette teadusharu. Näiteks refereeritakse1 Economistis uurimisrühma aruannet2, kus on hinnatud mitmesuguste katastroofide võimalikkust selle aastasaja lõpuni. Uurimus põhineb suure hulga ekspertide küsitlemisel ja rühmatööl. Suures plaanis jagunevad eksperdid kaheks: valdkonnaspetsialistid (tuumasõda, biorelvad, tehisintellekt ja liikide väljasuremine) ning nn superennustajad, kes kasutavad üldist meetodit väga erinevate sündmuste ennustamisel, alates valimistulemustest kuni üksikute sõdade puhkemiseni. „Katastroofina“ on määratletud sündmus, mille puhul hävib 10% inimkonnast ehk 800 miljonit inimest (Teises maailmasõjas hukkus hinnanguliselt 3% maailma rahvastikust, mis oli tollal ligikaudu kaks miljardit inimest). Valdkonna spetsialistid olid skeptilisemad kui superennustajad, aga mõlemad pidasid kõige suuremaks katastroofi ja ka inimliigi väljasuremise põhjuseks tehisintellekti, millele järgnesid tuumarelvad, inimese loodud patogeenid ja looduslikud patogeenid ning väljastpoolt inimkonda lähtuvad ohud. Tehisintellekti osakaalu tegi suureks selle käsitlemine nii omaette jõuna (inimesi tapvad relvastatud robotid) kui ka teisi jõude võimendava mõjutegurina. Viimane tähendab teatud olukordades mingite teiste relvade (nagu tuuma­arsenal) käivitamist tehisintellekti poolt, kuna tehisintellekt haldab relvasüsteeme.

Katastroofide võimalikkus ja kujunemistee on ainult üks seda liiki uuringute objekt. Nende võimalikkus ei sõltu ainult sellest, kui suureks ja võimsaks kujuneb tehnoloogia, vaid ka inimese reageerimisest ohule. Sellistel uuringutel on tegelikult kolm osa: varaste ohusignaalide tuvastamine mürarikkas keskkonnas, poliitikutele ja teistele otsustajatele arusaadavate ja selgete indikaatorite väljatöötamine, et nad oskaksid ohte hinnata, ning teabe jagamine asjatundlike valikute tegemiseks igas teadmiste loomise tsükli osas. Üldine eesmärk on saada tuge toimimiseks maailmas, kus suur hulk luikesid on hallikasmustad.3 Teise maailmasõja ajal oli J. Robert Oppenheimeri juhitud aatomipommi loomise projekt üks esimesi selliseid üritusi, kus põimusid võimas tehnoloogia (pommi tehno­loogia oli teoreetiliselt täpselt kirjeldatud, aga selle tegelik mõjuvõim selgus ikkagi katse käigus), selle mõju sõjalisele operatsioonile ning poliitika kujundamisele. 1945. aastal arutleti Oppenheimeri juhitud uurimisrühmas enne katset plahvatuse atmosfääris edasi kandumise ulatuse üle. Kas puhkev tuletorm on kohaliku mõjuga, haarab kogu New Mexico osariigi või ilmaruumi? Füüsik Hans Bethe oli siiski välja arvutanud, et maailmalõpp on selle katse tingimustel peaaegu võimatu.

Raamat

Film „Oppenheimer“4 põhineb Kai Birdi ja Martin J. Sherwini raamatul „Ameerika Prometheus. J. Robert Oppenheimeri triumf ja tragöödia“5. Ajalooprofessor Sherwin allkirjastas lepingu kirjastusega Knopf 1980. aastal. Raamatu kirjutamine kujunes autoritele väljakutseks: see nõudis ulatuslikku tööd arhiivides ning sadade inimeste intervjueerimist. Aastaks 1999 oli kogunenud ligikaudu 50 000 lehekülge materjali, aga raamatust polnud veel jälgegi. Sel aastal õnnestus Sherwinil aga projekti kaasata vähese rakendatusega ajakirjanik Kai Bird, kellel polnud doktorikraadi puudumise tõttu võimalik ülikoolides tenuurilepinguni jõuda, aga kes oli ta lähedaste arvates kõigiks muudeks ülesanneteks liiga pädev. Bird istus maha ja asus kirjutama, Sherwin täiendas ja uuris vajaduse korral lisaks. Viieaastase koostöö järel oli 721 leheküljega raamat valmis – jäänud oli panna veel pealkiri. Autorite arvates võinuks see olla „Oppie“, aga kirjastus pani sellele veto. Lõpuks mõtles raamatu pealkirja välja Birdi Maailmapangas töötanud abikaasa Susan Goldmark, kes oli perekonda kirjutamise ajal ka ülal pidanud. Kui raamat 2005. aastal lõpuks ilmus, kujunes sellest bestseller. Autoritele anti Pulitzeri auhind parima eluloo eest, ajaleht Boston Globe kirjutas, et „see raamat seisab pommiprojektist ja Oppenheimerist kirjutatud raamatu­mägede keskel nagu Everest ning sellega võrdset või sellest paremat pole võimalik kirjutada“6.

Kui autorid said 2021. aasta septembris teada, et Christopher Nolan kavatseb raamatu põhjal filmi teha, oli Sherwin vähki suremas. Kai Bird ja tema abikaasa Susan Goldmark suhtlesid Nolaniga ja hajutasid Sherwini kahtlusi, kas Hollywoodis saab üldse niisuguse filmi lavastada. Sherwin lahkuski sama aasta oktoobris. Bird on hiljem väljendanud arvamust, et Sherwin oleks filmiga rahul olnud. Filmi valmimise ootuses kasvas järsult ka raamatu müük.

Film

J. Robert Oppenheimeri isik ja tema elu (1904–1967) on iga biograafia suurepärane aines. Ta oli draamatikasse kalduv tuntud intellektuaal, kes juhtis New Mexico osariigi kõrbeasulas Los Alamoses ülisalajast laboratooriumi, kus teoreetiliselt võimalikust aatomipommist sai väga lühikese ajaga kohutav relv. Sõjajärgsel tuumarelvaajastul oli ta kui filosoofist kuningas: ta oli avalikult vastu vesinikupommi loomisele ning temast sai nii ameeriklaste tehnoloogilise geniaalsuse kui ka südametunnistuse sümbol.7 1947. aastal määrati ta Princetoni süvauuringute instituudi direktoriks ja sellega sai temast muuhulgas Albert Einsteini ülemus. Oppenheimeri pilt on olnud ajakirjade Time ja Life esiküljel.

Senaator Joseph R. McCarthy ajal, 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses, oli Oppenheimer hea sihtmärk neile, kes jahtisid kommunismi vastu sümpaatiat tundnud inimesi, korraldasid nende ülekuulamisi erikomisjonides ning kõrvaldasid neid ametikohtadelt ning avalikust elust. Oppenheimer ei jõudnud küll kunagi ühegi sellise komisjoni ette, aga temalt võeti riigisaladusega seotud valdkonnas töötamise õigus. See protseduur on fookuspunktiks Sherwini ja Birdi raamatus, kus sündmuste ajaline järgnevus on lineaarne, stsenarist ja režissöör Nolan on aga kogu filmi üles ehitanud sellest protseduurist lähtuvalt.

Nolan on Oppenheimeri filmi stsenaariumi kirjutades järginud truult Birdi ja Sherwini raamatu teksti. Filmi tiheda sündmustiku tõttu tekib sageli küsimus, kuivõrd on üldse võimalik asjade käiku jälgida, kui pole raamatut lugenud. Nagu öeldud, keerleb lugu protseduuri ümber, mis algas Ameerika Ühendriikide aatomienergia komisjoni Oppenheimerile enne 1953. aasta jõule saadetud kirjaga, kus seisab, et tema tausta ja poliitiliste eelistuste uus uurimine on viinud selleni, et teda peetakse julgeolekuriskiks. Talle esitati 34 süüdistust, millele ta pidi vastama ja need ka ümber lükkama. Mõned on veidrad, näiteks „kanti ette, et 1940. aastal olite te organisatsiooni Hiina Rahva Sõbrad sponsorite nimekirjas“, teised poliitilised, nagu „1949. aasta sügisel ja sellele järgnenud ajal olite te kindlalt vastu vesinikupommi arendamisele. Selgitage“.8 Filmi pealiiniks ongi komisjoni järjestikused istungid, tunnistajate ülekuulamised ja Oppenheimeri ütlused. Kuulamistel esile tulnud tunnistusi on illustreeritud tagasivaadetega Oppenheimeri eluseikadele.

Pärast protsessi lõppemist, kui kolmest komisjoni liikmest oli kaks hääletanud riigisaladusele juurdepääsu loa Oppenheimerile väljastamata jätmise poolt, jäi ta ikkagi Princetoni süvauuringute instituudi direktoriks, kuid sellega lõppes tema karjäär tuumafüüsikuna. Ta rajas perekonnale elamise Bahamale ja veetis palju aega merel purjetades. Ta suri 63aastaselt kõrivähki. Tema abikaasagi ei elanud eriti vanaks, põhjuseks ehk ka alkoholi liigtarvitamine. Üks ta lastest tegi enesetapu.

Filmis on dramaatiline hetk, kui rahulolematu ja närviline Oppenheimer, keda ei lubata saamatuse tõttu Cambridge’i ülikooli laboratooriumis kuulsa välismaise teadlase (Niels Bohr, keda mängib Kenneth Branagh) loengule, jätab oma doktoritöö juhendaja lauale tsüaankaaliumiga mürgitatud õuna. Õun jätab filmis tapatöö tegemata, kuna võõrast eset märgatakse. Nolan on seda episoodi kõvasti ekspluateerinud: vihjatakse paradiisi süütule Aadamale jne. Raamatus kinnitatakse, et lugu leidis tõesti aset, sellest on vähemalt kolm versiooni ning igal juhul tuli asi ilmsiks. New Yorgist sõitsid kohale Oppenheimeri rikkad vanemad, kes asja kinni mätsisid. Tehingu üheks koostisosaks olid Oppenheimerile kohustuslikud psühhoanalüüsiseansid. Oppenheimer jätkas õpinguid Saksamaal Göttingeni ülikoolis, kus kaitses 1927. aastal doktorikraadi. Paljud tema hilisemad kolleegid USAs olid samuti kaitsnud doktorikraadi Saksamaa ülikoolides. Miks? Sellepärast, et 1930. aastate keskpaigani oli Saksamaa maailma juhtiv teadusriik, näiteks olid Saksa teadlased selleks ajaks saanud rohkem Nobeli teaduspreemiaid kui USA ja Suurbritannia omad kokku. Teise maailmasõja puhkemise ajaks olid paljud, ennekõike juudi rahvusest teadlased Saksamaalt põgenenud. Saksa teaduspotentsiaal oli aga endiselt tugev ja Ameerikas tegutsenud füüsikud nägid tuumapommiprojektis võidujooksu Saksamaa projektidega (Winston Churchilli Teise maailmasõja aegse valitsuse kaitseministeeriumi asekantsler Sir Ian Jacobs on selle kohta öelnud, et liitlased võitsid Teise maailmasõja, sest nende Saksa teadlased olid paremad kui Saksamaa saksa teadlased).9

Väidetav vasakpoolne sümpaatia on samuti osalt sellega selgitatav. Juutide saatuse kohta Saksamaal oli üksjagu teavet, osal teadlastest oli isiklik vaenamise kogemus. USA suur majanduslangus oli samuti sundinud mõtlema teistsuguse majanduse ja ühiskonnakorralduse üle. Ameerika kommunistlik partei oli 1930. aastatel üllatavalt populaarne, ka Oppenheimeri vend Frank oli selle liige. Oppenheimeri abikaasa Kitty esimene mees sõdis Hispaania kodusõjas vabariigi poolel ning sai seal surma. Muidugi kasutasid venelased neid seoseid ära. Oppenheimeri rühmas oli vähemalt kaks spiooni, kes teavet edastasid, kusjuures raamatu autorite sõnul üksteise olemasolust teadmata. Arhiivi avanemine on aga Oppenheimerilt endalt kahtluse varju kõrvaldanud: 1963. aastal anti talle rehabiliteerimise märgiks Enrico Fermi auhind, 2022. aastal aga tühistas Ameerika Ühendriikide Föderaalvalitsus komisjoni 1954. aastal tehtud otsuse.

„Oppenheimeri“ lavastaja Christopher Nolan peab J. Robert Oppenheimerit „kõige olulisemaks kunagi elanud inimeseks“, kuna too muutis maailma kõige olulisemal mõeldaval viisil – andis meile võime end hävitada. Pildil filmi-Oppenheimer Cillian Murphy.     Kaader filmist

Nolan

Christopher Nolani, Inglismaal üles kasvanud režissööri isa oli Londonis reklaamifirma loovdirektor ning ameeriklannast ema õpetaja. Nolanil on korralik kõrgharidus, ta on lõpetanud Londoni ülikooli kolledži inglise kirjanduse alal. Tänapäeval elab ta Ameerika Ühendriikides Los Angeleses, eelmisteks filmideks enne „Oppenheimerit“ „Tenet“ (2020), „Dunkirk“ (2017) ja „Tähtedevaheline“10. „Oppenheimeris“ mängivad suurepärased näitlejad Cillian Murphy, Emily Blunt, Matt Damon, Robert Downey jr, Florence Pugh ja Kenneth Branagh. Filmi visuaalne keel on võimas, näitlejatööd meeldejäävad. Usutluses ajalehele Financial Times on Nolan väitnud, et tegi Oppenheimerist filmi, sest tema arvates on tegemist „kõige olulisema kunagi elanud inimesega“. See väide on tekitanud kõvasti vastukaja, aga Nolan õigustab end asjaoluga, et Oppenheimer muutis maailma kõige olulisemal mõeldaval viisil – andis meile võime end hävitada.11 Nolani tõlgenduses on film lavastatud nii, nagu oleks sündmusi näinud Oppenheimer ise, ning üks võtmekohti on näidata ekraanivõimaluste piires, kuidas jõutakse pommi valmimisega kaasnevast triumfist täieliku alanduseni. Ülemineku toob kaasa Oppenheimeri ametialase positsiooni tühistamine, aga ka ülekuulamise ja tunnistajate ütluste taustal avanenud piinlikud eraelu üksikasjad. Nolan väidab Financial Timesi intervjuus, et tegemist on tänapäevalgi aktuaalse hoiatuslooga, mille üks sihtmärk on tehisintellektiga seonduv. Tehisintellekti ekspertide sõnul on selles valdkonnas jõutud Oppenheimeri sündroomini. Oppenheimer kutsus üles kehtestama rahvusvaheliselt relvastuse üle kontrolli, millele riigid olid vastu suveräänsuse kaotamise hirmus, aga mis sai siiski teatud ulatuses teoks. Tehisintellekti puhul on päevakorral täpselt samad küsimused.

Epiloog

„Oppenheimeri“ ekraanile jõudmise järel küsiti teadlastelt, kuivõrd usutavad on kujutatud sündmused.12 Teadlased on „Oppenheimerit“ vaadanud ja väitnud, et see on ülev, intensiivne ja veenev, aga üksikasjades mitte alati korrektne. Filmis esitatud esimese aatomipommi plahvatuse puhul puuduvad violetsed lained, samuti peaks valguskiirusel levivale välgusähvatusele järgnema kuuma õhu puhang samal viisil, nagu välgule järgneb heli. Filmis aga ei paista keegi vältimatule kuuma õhu voole reageerivat. Teadlastele paistab ka, et on alahinnatud radioaktiivse kiirguse mõju. Paljud on väitnud, et filmis on mahendatud tuumapommi plahvatusega kaasnevat õudust.13

Poliitikateadlaste poolelt on peetud kõige häirivamaks Valge maja ovaalsaalis president Trumani juures toimunud episoodi, kus viimast naeruvääristatakse, kuna too ei häälda õigesti sõna „Nagasaki“ ja ilmutab naiivsust teljeriikide eduvõimaluste suhtes.14 Tegelikult langetas Ameerika Ühendriikide 33. president Harry Truman (1884–1972) otsuse masinavärgi käivitamise kohta. Truman oli demokraatlikku parteisse kuuluv Missouri osariigi senaator, kellest sai 1944. aastal kolmandaks ametiajaks presidendiks valitud Franklin D. Roosevelti asepresident. Pärast Roosevelti surma 1945. aasta aprillis sai Trumanist president aastateks 1945–1953. Tema sõnastas 1947. aastal paljude ameeriklaste soovitud isolatsionismile vastanduva Trumani doktriini, mille kohaselt USA osutab poliitilist, sõjalist ja majanduslikku abi kõigile demokraatlikele riikidele, keda ähvardavad sisemised ja välised autokraatlikud jõud. Trumani doktriinil põhines nii 1948. aastal Euroopa ülesehitamiseks käivitatud Marshalli plaan, aastatel 1947–1948 toiminud Berliini õhusild, kui Nõukogude Liit katkestas juurdepääsu Lääne-Berliinile, ning lõpuks ka NATO loomine 1949. aastal. Truman viis 1950. aastal ameeriklased ka Korea sõtta, kui Põhja-Korea väed olid üle Lõuna-Korea piiri tunginud. Aga … lõpuks on „Oppenheimer“ vaid film, mis on saanud palju auhindu.

1 Superforecasting the apocalypse. Bringing down the curtain. – Economist 15. VI 2023, lk 63-64.

2 E. Karger, P. Atanasov, P. Tetlock, Improving Judgements of Existential Risk: Better Forecasts, Questions, Explanations, Politics, 2022, lk 51. https://ssrn.com/abstract=4001628.

3 Nassim Nicolas Taleb, The Black Swan, Penguin Books, 2007.

4 „Oppenheimer“, Christopher Nolan, 2023.

5 Kai Bird, Martin. J. Sherwin, American Prometheus. The Triumph and Tragedy of J. Robert Oppenheimer, Alfred Knopf, New York 2005.

6 Andy Kifer, Behind Oppenheimer, a Prizewinning Biography 25 years in the Making. – New York Times 10. VI 2023.

7 J. Robert Oppenheimer, Atom and Void. Essays on Science and Community. Princeton University Press, Princeton 1989. (Koondab varasemaid kirjutisi.)

8 Op. cit. p. IX.

9 Peter Watson, The German Genius. Europe´s Third Renaissance, the Second Scientific Revolution and the Twentieth Century. HarperCollins Publishers, New York 2010.

10 „Interstellar“, Christopher Nolan, 2014.

11 Christopher Grimes, Director Christopher Nolan: Oppenheimer is absolutely a cautionary tale. – Financial Times 1. I 2023.

12 Tory Shepard, Where is the „violet hues“ and „bath of heat“? Australian scientists review what Oppenheimer gets wrong. – The Guardian 27. VII 2023.

13 Rachel Hall, Anti-nuclear groups welcome Oppenheimer film but say it fails to depict true horror. – The Guardian 21. VI 2023.

14 Janar Ganesh, Oppenheimer is a great film about the wrong man. – Financial Times 27. VII 2023.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht