Loodust asendada ei saa. Juurte juurde

MARILIIS KÕUTS

Looduses ei ole midagi loomulikumat kui muutus. Aeglaselt, aga kindlalt nügib evolutsioon kõiki Maa elusorganisme läbi aja ja muutuste. Kes ei kohane, pudeneb maha, nagu on juhtunud 99% siiani elanud liikidega. Suuri väljasuremislaineid on teadaolevalt olnud viis ning neid on põhjustanud mitmesugused tegurid, näiteks hävitavad vulkaanipursked või asteroidid. See teadmine võiks meid mõtlema panna, kuna seisame tõenäolise kuuenda väljasuremislaine lävel, mis kujutab meile eksistentsiaalset ohtu. Olukorra peasüüdlane vaatab meile vastu peeglist.

XIX sajandil odava ja küllusliku energia kasutuselevõtt võimaldas inimesel hõlmata terve planeedi ning kaevuda sügavale Maa aine- ja energia­ringesse. Sellega kaasnes tehnoloogia kiire areng ning rikastes riikides elumugavuste pretsedenditu kasv. Mündi teine pool on märksa tumedam – inimtegevus on pelgalt 50 aasta jooksul põhjustanud selgroogsete loomade arvukuse vähenemise keskmiselt 69% ulatuses. Ligi miljon taime- ja loomaliiki on viidud väljasuremise äärele. Looduses elavate imetajate hulk on inimeste ja kariloomade kõrval kahanenud vaid mõne protsendini, samal ajal on planeedil Maa inimese toodetud materiaalne mass ületanud kõigi elusolendite biomassi.1 Loodus taganeb inimese ja tema toodetu ees.

Aga mis siis sellest? Miks peaks meid huvitama mingi bioloogiline mitmekesisus või liigirikkus, küsivad paljud. Äkki olemegi jõudnud oma ülima eesmärgini olla looduse kroon, planeedi ainuvalitseja? Kuidas suhtuda kuningasse, kelle riik variseb põrmuks otse tema jalge all?

Lucy Jones on oma raamatus „Paradiisi kaotades“2 toonud palju näiteid teadusuuringutest, mis kinnitavad, et on naiivne arvata, nagu taltsutaks asfaldi ja betooni keskel elatud sajand niisama lihtsalt inimlooma, kes on sadade tuhandete aastate vältel looduses üles kasvanud. Tahame uskuda, et hõbedaste ekraanide, liiklusmüra ja 24/7 säravate tulede keskel elamine on modernsele inimesele loomulik elukeskkond, aga meie vaimne ja füüsiline tervis räägib teist, märksa iidsemat keelt. Meie oma keha on inimese looduskeskse arengu elav tõestus.

Tihe aine- ja energiavahetus keskkonnaga on inimese organismi rikastanud miljonite mikroobidega, samuti viiruste, seente ja muude mikroorganismidega, rääkimata rakusisestest energiakeskustest mitokondritest, kes kõik meie organismi elulisi funktsioone mõjutavad või juhivad. Stress, depressioon, ärevus, põletik, immuunreaktsioonid ja allergiad on kõik seotud keha üldise mikroflooraga, eriti soolebakteritega. Veelgi enam, lisaks kehasisese mikrofloora rikastamisele vajame pidevat suhtlust ka kehaväliste olenditega, näiteks teatud mullabakteritega, kellega kokkupuude parandab haavu kiiremini ja vähendab meeleoluhäireid. Pole siis ime, et kunagi nii tavalisest maaharimisest ja looduses viibimisest on moodsas maailmas saanud teraapia.

Ameerika bioloogi Edward Osborne Wilsoni formuleeritud biofiilia hüpoteesi järgi on inimestel kaasasündinud emotsionaalne side elu, elusarnaste protsesside ja teiste elusorganismidega. Lucy Jones viitab oma raamatus uuringutele, mis biofiilia hüpoteesi mitut laadi aspektide paikapidavust kinnitavad. Ökoloog David Abram arutleb, et kuna oleme kujunenud vastastiksuhtes elusa maa mitmekesiste tekstuuride, helide ja vormidega – olgu selleks roheline jõeluht, valguse värelus puulehtede vahel või sookurgede hüüd – röövib nende tundmuste kadumine meie meeltelt sidususe.

Juba imikueast kipume lihtsamini suhestuma elusolenditega, talume keskkonnasaastet ning stressi paremini, kui saame ka kogeda rohelust, meelerahu ja heaolutunnet, kuulates loodushääli, ning paraneme kiiremini, kui haigla­aknast paistab mõni puu ja põõsas. Metsa­kümblus suurendab ajus sünapside arvu ning looduses kogetud aukartus toob meie hinge rõõmu ja heasoovlikkust. See ürgne mälu ulatub veelgi sügavamale. Kui meile antakse ette valik looduspilte, siis kaldume eelistama avaraid loodusmaastikke veesilma ja laiavõraliste, varjuliste puudega, millesarnased pakkusid soodsat elupaika juba meie esivanematele. Muidugi võib küsida, kas seda looduselamust asendada ei saa. Katseid looduskeskkonda tehnoloogia ja kunstlike materjalidega asendada tuleb aina juurde, kuid inimese ürgmina neid illusioone kuigi tõsiselt ei võta. Sellised installatsioonid, mingil määral kasulikudki, ei too inimorganismis siiski kaasa loodusega sarnanevat füsioloogilist resonantsi.

Suhestumist võimaldavad looduslikud ökosüsteemid hääbuvad paljudele märkamatult, kuid hääbumisega kaasneb rõhuv vaikus. Seda täheldas juba 1960ndatel bioloog Rachel Carson oma „Hääletus kevades“, kirjeldades putukatõrjevahendi DDT kasutamise tõttu lindudest ja putukatest tühjaks jäänud Ameerika maakohti. Ka režissöör Jaan Tootsen tunnistas Fred Jüssist rääkiva dokumentaalfilmi „Olemise ilu“ linastusel, et filmis kuuldud linnulaul ei ole värskelt lindistatud, vaid pärit mitmekümne aasta tagustest salvestistest. Meie metsade linnukoorid on jäänud harvaks ja vaikseks, mida kinnitavad ka ornitoloogide vaatlusandmed. See mitmekesise elu hääbumine on endaga kaasa toonud üksilduse, kadunud on tähenduslikkus ja seda ei suuda leevendada teised inimesed ega materiaalsed rikkused.

Semiootik Riin Magnus on seda „Jumalast hüljatud olekut“ tõlgendanud inimese eemaldumisena ökoloogiliselt tähenduslikust olemisest.3 Teised liigid, kelle kaudu oleme ennast harjunud identifitseerima, on kõrvale lükatud, hävinemas. Ökopsühholoogia pioneer, psühhoterapeut ja ühiskonnaaktivist Chellis Gendinning diagnoosis lääne kultuuril algtrauma, mille on põhjustanud meie eraldatus loodusest ja loodustsüklitest. Psühhoterapeut M. J. Rust arutleb, et see eraldatus on kujundanud ükskõikse, üleoleva, vägivaldse suhte loodusega ja see loob omakorda posttraumaatilise häirega sarnaneva ängistuse. Seda ebameeldivat seisundit püütakse leevendada liialdamise ja eraldumisega, mis keskkonnakriisi veelgi suurendavad.

Liigume monokultuursesse tsivilisatsiooni, kus puudub eluterveid ühiskondi vormivate looduslike ökosüsteemide komplitseeritus, spontaansus ja metsikus. Ökosemiootik Timo Maran on rõhutanud, et looduslik elurikkus on meie kultuuri eksistentsiaalne vajadus. Kui suhe looduskeskkonnaga katkeb, muutub inimkultuur tühjaks kõlakambriks, mis iseennast lõputult tagasi peegeldab, kuni täiesti kokku variseb.4

Kuigi inimene on endale võtnud looduse valitseja krooni, ei ole ta valitsemisega kuigi hästi toime tulnud. Kuningriik on varemetes ning tulevik paistab tume. Oleme tahtmatult käivitanud kõike hõlmava muutuste voo, mis ähvardab kaasa viia meid ennastki. Ja ikka veel loodame naiivselt, et keskkonnakriisi süvenedes miski meid lõpuks päästab ja ka kuningastaatus säilib. Aeg on tunnistada, et meie kujunemislugu määrab meie tuleviku. Oleme inimeseks saanud koostöös tuhandete teiste liikidega ning meie saatused on paratamatult põimunud – kui kaovad nemad, on minek ka meil. Viimased sada aastat ei tee seda tõsiasja olematuks, selleks on inimorganism liiga keeruline ning evolutsiooniprotsessid liiga pikaldased. Looduses ei ole valitsejaid ega alamaid, on vaid reeglid, mis kehtivad kõigile. Kuulume koos teiste liikidega ühte suurde unikaalsesse eluvõrgustikku, mida peab iga hinna eest hoidma ja väärtustama. Ebakindla tuleviku lävel annab see teadmine meile rahu- ja kindlustunde, et me ei ole üksi.

 

1 E. Elhacham, L. Ben-Uri, J. Grozovski, Y. M. Bar-On, R. Milo, Global human-made mass exceeds all living biomass. Nature 2020, 588(7838), pp. 442–444.

2 Lucy Jones, Paradiisi kaotades. Puänt 2022.

3 R. Magnus, T. Maran, K. Lindström, M. Tønnessen, How did man become unaddressed? Semiotics in the Wild. Essays in Honour of Kalevi Kull on the Occasion of His 60th Birthday 2022, pp.157–163.

4 Timo Maran, Ökosemiootika. Märgiuuringud ja ökoloogiline muutus. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht