Sõltumatu vaatleja

Triin Ojari: „Meie linnade mitmekihilisus ja ajalooline südamik päästavad väga palju. Kõlab banaalselt, aga mitmekesisus on rikkus.“

MARGIT MUTSO

Märtsis sai läbi arhitektuuriajaloolase ja -kriitiku Triin Ojari töö arhitektuurimuuseumi juhina. Selle aja sisse mahub palju: mitukümmend arhitektuuri­näitust, arhitektuurikooli majutamine, hulk vestlussarju, arutelusid, arhitektuuriekskursioone ja mitmeid preemiaid muuseumi töö ja tegevuse eest. Ojarit on arhitektuurimuuseumi juhina tunnustatud kodus ja välismaal ning valitud ta ka rahvusvahelise arhitektuuri­muuseumide konföderatsiooni (ICAM) juhatusse ning Euroopa Liidu Mies van der Rohe arhitektuuripreemia nõukoja liikmeks.

Kust sai alguse sinu huvi kunstiajaloo ja arhitektuuri vastu?

Käisin keskkoolis XXI koolis ja aluse kunstihuvile pani kunstiajalooõpetaja Tiina Meeri, kes on saatnud hordide kaupa oma õpilasi kunstiakadeemia kunstiteaduse instituuti.

EKAs avati just siis kunstiajaloo osakond, varem õpetati seda eriala vaid Tartus. Ma olin esimeses lennus, mille lõpetasin 1996. Toona oli kunstiülikooli rektor Jaak Kangilaski ja meie kateedri juhataja Helli Sisask. Peagi tuli sellele kohale Mart Kalm, noor ja agar õppejõud, kes nüüdseks on, nagu teada, EKA rektor. Mis seal salata, Kalm oli ikka inspireeriv õppejõud!

Aga konkreetsemalt arhitektuurihuvi … ma arvan, et pean selle eest siiski tänama ennekõike oma arhitektist abikaasat.

Arhitektuurisuuna peale lähevad väga vähesed kunstiajaloolased. Oskad sa arvata, miks?

Jah, juba aastaid ei olegi tulnud noori kunstiteadlasi, keda huvitaks arhitektuur. Eks tavaline vastus on, et ei ole piisavalt väljundit. Meil on üks arhitektuurimuuseum, kus on ainult mõni töökoht, lehtedesse kirjutamine on kahjuks ebapopulaarne, sest tänapäeval saab oma arvamust ka mujal väljendada, peavoolumeedia on tähtsuse kaotanud. Kunst tundub noortele palju glamuursem: kunstivaldkonnas on kuraatorid ja galeristid ja kõik muu ilusfääri kuuluv, mis arhitektuuris sellisel kujul puudub.

Huvi arhitektuuri vastu on kindlasti vaja tekitada juba maast madalast. Arhitektuurimuuseumis ongi viimastel aastatel palju lastele mõeldud.

See oli õnnelik juhus, et kui tulin 2014. aastal arhitektuurimuuseumi, otsis arhitektuurikool parajasti uut kodu, kuna vastavatud arhitektuurikeskus, kus kool sutsu tegutses, pidi ellujäämiseks hakkama oma ruume välja rentima. Nägin selles muuseumi võimalust, sest need lapsed ja nende vanemad on ühtlasi ka muuseumi külastajad, tekitavad muuseumi ümber oma ringkonna ning toovad pealelõunati siia elu. Muuseumi põhikülastaja käib ju nädalavahetusel. Keldrisaali püsinäitus „Uuri ruumi!“ ongi arhitektuurikooli õppejõudude ja laste tehtud.

See näitus sai 2020. aastal suure Muuseumiroti, Eesti kõige olulisema muuseumiauhinna – ja see on märk, et teete õiget asja.

See on võib-olla viimase kümnendi üks kõige suuremaid pöördeid muuseumiväljal. Muuseum pole hermeetiline asi iseeneses, vaid elav koht, kus leiavad tegevust kõik vanusegrupid ja pidevalt toimub midagi, nii et tegemiste käigus võib saada targemaks, aga veeta ka lihtsalt sisukalt aega: töötoad, loengud, arutelud jne. Muuseum meelelahutustööstuse osana on muidugi eraldi teema: see on paratamatult selle osa, konkureerib samal maastikul. Tekkinud on sellised nähtused nagu elamus- ja külastuskeskused. Ega pruugitagi vahest aru saada, et ühel asutusel on museaalide kogu ja seda uuritakse, teine püüab külastajale elamuse luua ilma n-ö päris esemeteta. Muuseumi eelis digiruumist vastu vaatava kõigekülluse ees on kureeritud info: keegi on teinud valiku ja toonud välja asjad, mida igaüks ise ei oska otsida. Tahe süveneda on tänapäeval kõige suurem defitsiit ja iga muuseum peab vaeva nägema, et see soov tekiks ja näitusel käinuna tõdetaks, et ei olnudki nii hirmus. Seepärast ei lõpe külastaja kogemus näitusesaaliga, vaid igale muuseumile peab olema külge riputatud pood ja kohvik, veelgi parem, kui ka suur leboala oleskeluks. Soolalaos, mida pole kunagi muuseumiks rekonstrueeritud, on ruumi ainult väiksele poele …

Pean tunnistama, et igatsen muuseumisse üht väikestki kohvikut, kus pärast näituse vaatamist kolleegidega muljetada.

Kunagi me isegi lasksime joonistada selleks soolalao terrassi peale ühe klaasist kasti, aga loomulikult ei tulnud selle ehitamine kultuuriväärtuste ametis kõne allagi.

Meenuta siinkohal Eesti arhitek­tuuri­muuseumi sünnilugu, ta on meil üsna noor.

Arhitektide liit tuli välja sõnumiga, et oleks vaja arhitektuurimuuseumi, 1980. aastate alguses. Mingil hetkel jäi ripakile Ehituskomitee arhiiv ja nii oli olemas kaks olulist asja: valdkonna huvi ja kogu. Muuseum realiseerus riigimuuseu­mina 1991. aasta 1. jaanuaril, veel Nõukogude korra n-ö viimase ohke ajal. Selle asutasid kultuuriministeerium ja toonane ehitusministeerium. Algus oli väga vaene, Kooli tänaval vanalinnas linnamüüri vastas oli üks vana maja, mille esimese korruse korteris hakkas tööle kolm-neli inimest. Näitusi tehti üle linna.

Leonhard Lapin rääkis, kuidas ta olla soolalao leidnud ja selle arhitek­tuuri­muuseumile välja pakkunud. Vastab see lugu sinu andmetel tõele?

Lapin oli kõva lugude jutustaja, aga sama juttu rääkis mulle ka viiuldaja Erki Aavik, kes olla Lapiniga Kuku klubist tulnud, siinkandis konnanud ja plangu vahelt soolalao hoonet uudistanud. Igatahes koliti muuseum 1996. aastal Rotermanni soolalattu, alguses koos kunstimuuseumiga. Arhitektuurimuuseumi juhtis siis Karin Hallas, kunstimuuseumi Marika Valk ja soolalao seinal on tänaseni tänutahvel Tiit Vähi valitsusele, kes otsustas riigifirma äri eesmärgil korda tehtud maja muuseumile anda. Uskumatud ajad. Pärast käidi küll pikalt kohtus, ent maja jäi muuseumile, kuni ta on nüüd teise riigifirma, Riigi Kinnisvara ASi omandis.

Muuseum on kõik need aastad oma tegevust ruumide järgi kohandanud: kontorid on liiga väiksed ja saalid suured, hoidla aga pea olematu. Teisel korrusel, ajutiste näituste põhisaalis, on näituse tegemine ikka paras väljakutse, mis seal salata. See on saal, kus ei ole lage ja pole ka seinu – viimased tuleb alati näitusega ehitada –, on aga punased fermid pea kohal. Need on väga efektsed, aga mitu kujundajat on küsinud, kas need saaks kuidagi ära värvida.

Kunagi 1990. aastate lõpus tegin intervjuu arhitektuuriajaloolase Leo Gensiga ja küsisin lõpetuseks, milline hoone talle kõige rohkem uutest meeldib. Ta vastas, et rekonstrueeritud soolaladu talle tõesti meeldib.

See oli toona Tallinnas esimene modernselt rekonstrueeritud vana tööstushoone, arhitekt Ülo Peil ja sisearhitekt Taso Mähar. Ülejäänud Rotermanni kvartali kordategemiseni läks veel kümme aastat.

Kui nüüd võrdled enda juhitud muuseumi teiste arhitektuurimuuseumidega maailmas – kuidas välja näeme?

Ega eraldiseisvaid arhitektuurimuuseume palju olegi. Stockholmis on ühes majas koos moodsa kunsti muuseum ja arhitektuurimuuseum Arkdes. Seal ka just renoveeritakse praegu ruume ja tehakse uut püsinäitust. Ljubljanas on ühe katuse all arhitektuuri- ja disainimuuseum, pooleldi renoveeritud kindluses, mis asub keset meie mõistes Mustamäed. Viinis tegutseb linnale kuuluv arhitektuurimuuseum, väga nüüdisaegne ja uuendusmeelne asutus. Kuni viimase ajani oli arhitektuurimuuseum ka Soomes, aga selle aasta jaanuarist liideti see disainimuuseumiga ja nüüd oodatakse uut maja. Norra kaks aastat tagasi avatud uus rahvusmuuseum Oslos neelas endasse nii rahvus­galerii, kaasaegse kunsti, tarbekunsti- kui ka arhitektuurimuuseumi. See on aga näide, kuidas heade kavatsuste tuules on arhitektuur muutunud nii püsiekspositsioonis kui ka programmis marginaalseks. Eesti arhitektuurimuuseumi positsioon on umbes 30 maailmas tegutseva arhitektuurimuuseumi taustal väga hea, hiljuti meile Jaapani arhitektuuri näituse toonud Šveitsi arhitektuurimuuseumi inimesed ei jõudnud ära imestada, kui uhke maja ja kui rahvarohked on siin näituse avamised ning ekskursioonid!

Samal aastal, kui asusin muuseumi juhtima, valiti mind ICAMi ehk arhitektuurimuuseumide rahvusvahelise organisatsiooni nõukogusse. Kindlasti luges siin meie geopoliitiline situatsioon: kui kuskil seal Ida-Euroopas on selline suur arhitektuurimuuseum, siis peab see olema nõukogus esindatud!

Sinu tee siin muuseumis algas tegelikult palju varem kui need direktori­aastad.

Jah, tulin esimest korda siia tööle kolmandal kursusel. Olin kuraatori abi, tegelesin alguses fotokogu ja pärast ka raamatukoguga. Raamatukogu oli enne internetti hästi oluline, sest arhitektuuri­muuseum tellis kõiki juhtivaid lääne ajakirju. Mäletan, kui tuli uus ajakiri, siis olid arhitektid järjekorras ukse taga – kõik tahtsid uut El Croquis’d või Architectural Review’d vaadata. Olin muuseumis aastani 2000, mil läksin arhitektuuriajakirja Maja toimetama ja sealt tulin siis tagasi muuseumi juhtima.

Oli sul siis selge, mida tahad eelmiste juhtidega võrreldes teisiti teha?

Eesmärk oli kindlasti tutvustada rohkem nüüdisaegset arhitektuuri. Arhitektuur on ju ruumikunst, mis puudutab meie igapäevast keskkonda. Arhitektid on sellest kogu aeg rääkinud, aga viimasel kümnel aastal on sellest ka ühiskond hakanud paremini aru saama, et kui naabri aeda kerkib mingi peletis, ei ole see niivõrd naabri süü, vaid selle taga on süsteem ja sellele tuleb reageerida. Minu arvates on arhitektuurimuuseumi roll olla teadvustaja, arhitektuuri populariseerija: harida, otsida erinevaid formaate, kuidas inimesi kaasata, aidata neil mõista, kuivõrd mitmetahuline on arhitektuur ja millistest suurematest otsustest sõltub selle sünd. Kindlasti on muuseumi vaja ka valdkonna eneseteadvuse kasvuks. Arhitektuur ei ole ainult sõlmejoonised ja ports tehnilisi norme, vaid selle kõige taga on ka suurem mõte.

Lisaks näitustele tuleb publikut meelitada publikuprogrammidega, muuseumil on erakordselt populaarsed avatud majade ekskursioonid, umbes viis aastat tagasi käivitus vestlussari „Elav ruum“. Minu mõte oli, et kuivõrd kunstiakadeemias ja mujal käisid välisarhitektid pidamas loenguid, siis võiks olla ka Eesti arhitektidel koht, kus rääkida oma elust ja tööst. Nüüdseks on see ettevõtmine transformeerunud „Harutuseks“, arutelusarjaks, kus kolm teemaga seotud inimest ja vestlusjuht avavad aktuaalseid ruumiküsimusi: tühjad majad, nõukamonumendid, linnade vajadus peaarhitekti järele.

Kui palju näitusi jõudsid sa oma ametiajal organiseerida?

Kui ma oma asju muuseumis kokku korjasin, siis vaatasin just üle: sain 70 näitust. Näituse vahetamise tempo on kindlasti muutunud. Kui minu ajal oli suures saalis kuni kolm näitust aastas, siis Karin Hallas-Murula tegi esimesed 15 aastat kümme-üksteist näitust aastas. Praeguste näitusemahtude ja eelarve juures ei oleks see võimalik. Ma ei jagaks näitusi nišinäitusteks ja peavoolu omadeks – arhitektuur näituse kujul on nagunii nišiteema. Arvan, et oluline on leida vaatenurk või sõnum, mis viib valdkonda edasi, mis kõnetab aktuaalsena, või siis lihtsalt näidata, et majadel on autorid, need on looming. Panin rõhku ka heale näitusekujundusele – arhitektuurimuuseumis teisiti ei saakski. Eelmisel aastal oli külastajaid umbes seitse­teist ja pool tuhat.

Millised seitsmekümne näituse hulgast on sulle endale kõige südame­lähedasemad?

2016. aastal algatasime kuraator Carl-Dag Ligega ruumiinstallatsioonide seeria, mis oli väga põnev. Arhitektuuribüroo Salto koos Neeme Külmaga tegi esimesena fantastilise looga näituse Londoni Balti börsi hoonest. Terroristid lasksid 1990. aastate alul õhku maja, mille tükid seisid aastaid Paldiskis konteineris, Salto tõi siis ühe majatüki muuseumi suurde saali.

Eelmisest aastast meenub Laura Linsi ja Roland Reemaa linnamaardla-teemaline näitus, kus jääkmaterjalidest loodi uus uhke ruum, aga mis oli ka ideoloogiliselt oluline. Ma arvan, et sellised tendentsimuutused arhitektuuris ja arhitektuuri sündimise viisides peab markeerima. Meelde on jäänud ka Ingrid Ruudi naisarhitektide näitus „Oma tuba“, mis põhines pikka aega tehtud uurimistööl ja vaatas arhitektuuriajaloole n-ö teise perspektiivist.

Minul endal oli huvitav koos Epp Lankotsaga teha suvilate näitust. Ja muidugi ka varalahkunud arhitektide Andres Siimu ja Hanno Kreisi näitust, mille tegin koos Karin Paulusega. Nende põhitööd jäävad 1990. aastatesse, kui nii ühiskond kui ka arhitektid tegutsesid täiesti teisel režiimil ja praegu saab seda juba ajaloona uurida. Mulle anti arhitektuuribüroo võtmed: mine, uuri ja võta, mis tahate – kõik isiklikud märkmed, personaalne maailm, millele tavaliselt juurde ei pääse.

Rahvusvahelises plaanis oli kaks näitust, mis nõudsid erakordset pingutust. Esiteks Carl-Dag Lige kokku pandud eesti inseneri August Komendandi näitus, mis valmis koostöös Philadelphia arhitektuuriarhiiviga. Eesti ehituskultuuris on see selline unikaalne lugu, et üks eesti mees satub USAs kokku teise Eestist pärit mehega, kes juhtub olema maailmakuulus arhitekt Louis Kahn, kellega koos nad loovad maailmakuulsad majad. Hea inseneri olemasolul sünnib loodav maja ruumi- ja tehnilise mõtte koostöös ja selline uus fookus mulle meeldis. Eelmise aasta alguses produtseeris muuseum Andres Kure ja Mari Laanemetsa näituse „Prognoos ja fantaasia“ – jällegi väga põhjalikul uurimusel baseeruv rahvusvaheliste näidete ja välismuuseumidest laenutustega näitus, mida oli erakordselt põnev teha.

Selliste näituste tegemine nõuab ilmselt palju tahet, julgust ja ka diplomaatiat, et näitusematerjal kätte saada.

Pealehakkamist peab olema. Kui on vaja viia 14 tonni paekivi muuseumi teisele korrusele või saada Tate’i muuseumist kümme tööd, siis ma ei pelga asja ette võtta.

Kuidas sündisid näituse ideed? Kas pakkusid ise teema välja või pigem tuldi juba mingi mõttega sinu juurde?

Mõlemat on olnud. Kõige suurem partner kindlasti on olnud kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, kust on pärit paljud näituste kuraatorid. Arhitektide liit on varmas näitusi tegema, aga mitmed ettepanekud on tulnud ka tagasi lükata. Näiteks on olnud surve näidata võistlustöid. Mina leian, et nende tarvis võiksid olla pigem virtuaalnäitused.

Nõus! Planšettide trükkimise nõue arhitektuurivõistlustel on ammu juba ajast ja arust sund raisata raha ja toota prügi. Millised näitused on aga kõige enam publikut kõnetanud?

Üks esimesi minu ajal toimunud näitusi oli Mati Raali koostatud lavastuslik näitus hüljatud mõisatest: vana arhitektuur kõnetab inimesi alati rohkem kui uus. Nostalgia meelitas hästi suvilanäitusele, vastupidiselt mõisatele ei ole need midagi eksklusiivset, vaid osa meie argiajaloost. Eestis oli iga neljas inimene Nõukogude ajal seotud kuidagi suvilaga. Sisearhitektide liidu näitus „Diplomaatiline ruum“ Eesti saatkondadest oli väga populaarne. Rahvusvahelised näitused on kindlasti menukad olnud. Meil oli näiteks kunagi üks päris tore Taiwani näitus, selline täiesti tundmatust maailma nurgast, meile eksootiline. Viimaseid päevi üleval Jaapani uue põlvkonna näitus „Tegele olemasolevaga. Jaapani arhitektuuri uued suunad“ oli ka väga populaarne.

Sisearhitektuur on kindlasti üldmõistetavam, mõõtkava lähedasem, näiteks linnaplaneerimise teema jääb ilmselt päris kaugeks. Ehk oleks abi makettide esitlemisest?

See on tõsi, et üks kõige parem ja lihtsam viis arhitektuuri näidata on välja panna maketid. Neil on ka selline nukumaja kvaliteet, mis tuletab võib-olla lapsepõlve meelde – nunnumeeter hakkab tööle. Seepärast koosnebki muuseumi esimese korruse püsinäitus just peamiselt makettidest, tõsi, hoidlaruumide puudumise tõttu poleks neid mujale ka panna.

Kuidas muuseum näitusi rahastab? Uue näituse tegemine või ka välismaalt siia toomine ei ole odav ettevõtmine.

Ilma kultuurkapitali toeta ei oleks olnud võimalik sellist uhket näituseprogrammi teha. Piletitulu katab ehk kolmandiku eelarvest. Mõnda näitust on toetanud ka erasektor, näiteks Komendandi näitusele saime toetust betooniühingult ja Eesti vabariigi juubeli­näituse „100 ehitist – sada aastat“ algatus ja toetus tuligi ehitusvaldkonnast.

Arhitektuuriloolastele meeldib ikka üks või teine suund või periood arhitektuuriajaloos. Kuidas sinuga on, milline on su lemmikajastu arhitektuurikaardil?

Olen eelkõige XX sajandi huviline ja uurija. Mind on huvitanud ka sellised omal ajal põlu all olnud, kuid nüüd aktuaalsed teemad nagu modernistlik linnaehitus, uuselamurajoonid, arhitektuuri seotus suuremate süsteemide, võimumajanduse ja poliitikaga. Just nüüd ilmus kunstiakadeemia väljaandena koos Epp Lankotsaga toimetatud Eesti linnaehituse ajaloo teine köide, kus minu osa oli kirjutada Nõukogude-aegse elamuehituse ja viimase 30 aasta linnaehituse peatükid.

On sul lähiajast oma lemmikud, miski, mis eriti köidab?

Imponeerivad majad, mis organiseerivad ruumi kuidagi uut moodi, millega on leitud mingi ootamatu nõks kas keskkonnast või siis materjalide abil: Salto varasem looming ja Paide gümnaasium, Kavakava mitmenäoline Narva kolledž, ERMi pöörane lennuraja idee, Rotermanni kvartali linnaruum, vaatamata magusavõitu arhitektuurile … Arhitektuur hakkab seal, kus Excel lõpeb, nagu ütles arhitekt Ralf Lõoke. Praeguseks on arhitektuur muundunud palju tagasihoidlikumaks, palju pragmaatilisemaks, iga maja oleks nagu süüdi globaalses kriisis ja peab end igasugu nippidega välja vabandama. Tulevikuteema on ka arhitektide kaasamine taristu disainimisel – Sille Pihlaku ja Siim Tuksami Soorebane on meie aja Eiffeli torn.

Kas oled viimasel ajal ka üle maailma midagi põnevat avastanud?

Maailm on meil kõigil ju taskus, aga sealt näeb millegipärast üsna ühesugust kraami … Viimane ahitektuurielamus oli MVRDV projekteeritud muuseumide ühishoidla Rotterdamis. Vau!-arhitektuur ja uus museoloogiasuund kokku põimitud. Muidugi tuleb arvestada, et see maja ongi väga teadlikult elamuslikuks disainitud.

Kuidas hindad Eesti arhitektuuri? Mis pilguga sa seda vaatad, eriti kui tuled kuskilt eemalt?

Toimetame siin väikeses mõõtkavas ja võib-olla see ongi Eesti õnn. Kui meil on ka midagi halvasti, siis on seda vähemalt vähe, nagu ka head asja. Lääne linnades ei näi geneerilisel äärelinnal lõppu tulevat, Eestis sõidad natuke ja oledki äärelinnast väljas, looduses. Meie linnade mitmekihilisus ja ajalooline südamik päästavad väga palju. Kõlab banaalselt, aga mitmekesisus on rikkus. Seda ei ole võimalik kloonida. Kuna meie linnakeskkond on hõre, siis on iga uus maja statement, paistab silma. Kvaliteetset nn täitearhitektuuri on veel vähe.

Ma ei saa sinult kui XX sajandi uurijalt jätta küsimata arvamust ka meie kõige teravamate teemade kohta, nagu seda on linnahalli lammutamine ja Estonia teatri võimalik juurde­ehitis.

Mõlemad teemad on XXI sajandil korduvalt juba esil olnud, probleemid majadega tunduvad sümmeetrilised: üks on liiga suur, teine liiga väike … ometi elame ajal, mil inimene ja tema pidevalt muutuvad vajadused ei ole enam maailma naba, juba olemas hooneid tuleb nutikamalt ära kasutada. Estoonlastele võib see hea parkimisalana tunduda, aga tegelikult on Estonia ümbrus ikka bastionivööndi osa ja park on siin põhjusega. Linnahalli-suguseid maju ei ehitata enam, sellepärast tuleb see alles hoida. Ootame nüüd uue linnavõimu tulles ka linna strateegiakeskuselt selle kohta uusi ettepanekuid! Ma olen päris kindel, et kümme aastat hiljem ei oleks keegi Karla katedraali ehk Sakala keskust lammutanud ja kõike seda Sajaani marmorit ära visanud.

Su teine ametiaeg muuseumi juhina sai nüüd täis. Oleksid sa olnud valmis võimalusel veel jätkama?

Jah, mina oleksin olnud valmis seda tööd jätkama, aga kui riik omanikuna soovis muutusi, siis tal on õigus seda teha. Vormilisest muutusest, et riigimuuseumist saab sihtasutus, räägiti päris palju, millist suurt sisulist muutust oodatakse, sellest mitte nii väga. Muuseumide juhid roteeruvad tavaliselt uuele töö­kohale teisest muuseumist, ise tegin seda tööd eelkõige huvist arhitektuurivaldkonna vastu, mitte suurest soovist ükskõik mida juhtida.

Sulle tuli lahkumiskäsk väga järsku: pärast uue juhi valimist said aega kolm päeva, et kümne aasta jooksul kogunenud asjad kokku korjata. Kas see on meie tavapraktika? Nii et juhid asutust kümme aastat ja siis kupatatakse jooksu pealt välja?

Ükski teine muuseumijuhi vahetus pole õnneks sel kombel toimunud. Õnnetul kombel sattus nii, et minu lepingu ja konkursi lõppemise vahele jäi jah vaid kolm päeva. Mõistlikult juhitud protsessi puhul ei oleks tohtinud see niimoodi olla.

Sinu juhtimise ajal on muuseum pälvinud väga palju tunnustust, seda nii näituste, kõrvaltegevuse kui ka trükiste eest. Erialainimesed hindavad sind kõrgelt siin ja ka väljaspool Eestit, ometi pole arhitektuuriringkonnas saladus, et tööandja ehk kultuuri­ministeeriumiga sul lõpuks kõige soojem suhe ei kujunenud. Olid koos Kai Lobjakaga jõuliselt vastu ministeeriumi plaanile liita arhitektuuri- ja disainimuuseum. Seleta kõrvalseisjale, miks sulle ministeeriumi mõte ei sobinud.

Mõte, millega ministeerium tuli välja eelmise aasta keskel – liita arhitektuurimuuseum ning tarbekunsti- ja disainimuuseum – pole uus. Juba 2013. aastal oli õhus arhitektuurikeskuse ja muuseumi liitmine, veidi hiljem tellis kultuuriministeerium juba analüüsi liita kaks muuseumi ning valdkonna arenduskeskust: arhitektuurikeskus ja disainikeskus. Istusime toonase disainikeskuse juhi Jane Oblika, arhitektuurikeskuse juhi Raul Järgi ning disainimuuseumi direktori Kai Lobjakaga ja tegime tabeleid. Taustal oli ka ühishoone teema: mõte oli valdkonnad ühte majja tuua näiteks Rotermanni soolalao ette, kus on riigi maa. See plaan aga vaibus, võib-olla ka seetõttu, et ideel ei olnud väga kirglikku eestvedajat. Kui eelmisel aastal räägiti muuseumide ühendamisega seoses palju valdkondlikust sünergiast, siis tegelikult saabki selle sünergia tagada vaid ühine füüsiline ruum.

Paari aasta pärast telliti uus analüüs ja mõeldi, kuidas oleks, kui liita vaid arhitektuuri- ja disainimuuseum, sest keskustega liitmine oleks tähendanud suuremat rahavajadust. Selle analüüsi tulemus osutas samuti, et muutus ei saa tulla soovist kokku hoida, vaid tuleb arengusse panustada. Selleta ei ole liitmisel mõtet. Siis tuli COVID-19 ja asi jäi soiku. 2023. aastal tuli ministeerium aga taas välja liitmisplaaniga – ja kavaga viia see ellu erakordse kiirusega: juba sama aasta lõpuks tuleb kaks muuseumi ühendada. Mõte oli asutused liita n-ö paberil: administratsioon on üks, aga mõlemad muuseumid jätkavad oma majas. Raha pidi lisanduma kokkuhoiust n-ö kontori poolel, riik vahendeid juurde ei plaaninud. Aruteludel ministeeriumis osalesid tookord kõik valdkonna organisatsioonid, kes samuti ei toetanud sellist ühinemist. Kultuuriminister otsustaski sisuliselt viimasel minutil luua kaks eraldi sihtasutust, mille kummagi asutajaootustes on nüüd punkt tihedama koostöö kohta.

Maailmas on mitmel pool arhitektuur ja disain ühes muuseumis. Oled sa kindel, et meil see ei töötaks?

Töötaks, kui loodaks uus kvaliteet, oleks visioon, kes ja mida võidab, kuid pelgalt kokkuhoid ei saa olla muutuste alus. Ainus rahvusvaheline näide, kui on tõepoolest tehtud põhjaliku analüüsi tulemusel projekt, kus arhitektuur ning disain pannakse kokku, on Soome kavandatav arhitektuuri- ja disainimuuseum. See on riigi ja Helsingi linna ühisprojekt, kuhu kumbki paneb 60 miljonit eurot, lisaks erafondid, ning maja tuleb samale krundile Helsingi Lõunasadamas, kuhu kunagi kavandati Guggenheimi muuseumi. Äsja kuulutati välja kahe-etapiline rahvusvaheline konkurss ja ma usun, et see tuleb sama populaarne, kui oli Guggenheimi muuseumi oma. Tundub, et maailm vajab alati veel ühte muuseumi!

Mis sul nüüd edasi on plaanis teha?

Olen mõnda aega sõltumatu vaatleja.

Eesti arhitektid on sulle tehtud töö eest väga tänulikud ning ootame siis sõltumatu vaatleja tähelepanekuid ja kirjutisi. Ka kriitikat, aitäh!