Väljamõtlemise kunst

Kui olme korraldamisel on tihtipeale mõttekam lasta asjaoludel ise paika loksuda ja elul iseenesest õide puhkeda, kas siis disaini on üldse enam tarvis?

ANNA-LIISA UNT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Arhitektuuri- ja disainivallas annab viimastel aastakümnetel üha tugevamalt tooni taktikaline kasinus: mõeldakse sellele, kuidas vähemaga rohkem ja nutikamalt ära teha, kuidas jätta keskkond, nähtused ja esemed ise organiseeruma. Kas disain peab sellele mõtteviisile ruumi tegema? Kas ihalust ilusate asjade järele tuleks häbeneda? Kas esteetika on enam üldse kombeline?

Etteruttavalt – vajadus disaini järele ei saa kusagile kaduda, selles pole kahtlust. Maailma läbi komponeerimine ja vabalt seilata laskmine ei võistle vastastikku, vaid on mõlemad korraga hädavajalikud ning sisaldavad parimal juhul kumbki tükikese teisest. Pealiskaudne ilutsemine on muidugi narr, samuti nagu ainult triivides ei pruugita õigesse kohta pärale jõuda.

Ilusad asjad

Kui olmega jagelemine võtab suure osa päeva energiast, siis mõjub mõte disainist liigse luksusena. Isegi eksklusiivsena, osatades, et need, kes disaini endale lubada saavad, on sees ja paremad, ning ülejäänud väljas. Lävepakul panevad takerduma ressursid, olmeprobleemid ja isevärki maitse. Ilutunne kui ebaoluline näib püramiidis paiknevat kõigi põhivajaduste järel, aga ei. Tegelikult on see alati inimeseks olemise osa.

Ilus võime eri eluetapil hinnata eri nüansse: eriskummalisi prille, detailirohkelt dekoreeritud katedraale, lahedaid ketse, minimalistlikku helitehnikat, ekstravagantseid raamatukujundusi. Mõni hindab vaevu midagi, ent ilmselt on igaüks siiski aeg-ajalt märganud, kuidas mõni asi on talumatult kaunis, targalt tehtud või meisterlikult viimistletud. Nii disaini tundjad kui mittetundjad leiavad, et nii Läänemaal Ristil asuv disainitud kõrgepingemast „Soorebane“ (arhitektuuripraksis PART) kui ka kodus olev Alvar Aalto kolme jalaga taburet on kuratlikult head asjad.

Hea ruum lahendab korraga väga palju linnaelu kitsaskohti: õues viibitakse rohkem, sest seal on, mida ette võtta ja mida vaadata; ollakse füüsiliselt aktiivsemad, väheneb vajadus lühikesi vahemaid autoga sõita, vähem sõidukeid tekitab vähem füüsilist ja visuaalset reostust. Pildil Paide keskväljaku ruumieksperiment.

Priit Jõesaar

Meie meeled on ühetaolised ja see lubab eeldada, et ilutaju on kõigil sarnane. Ümbritseval on hulk omadusi, mis on tõesti universaalselt arusaadavad või mõjusad, need omadused tulenevad paljus sellest, kuidas me ise organismina oleme kokku pandud. Salamisi, aga dominantselt mõjub meile rütmilisus, mis on ilmselt kõige tugevam ja mitme meelega tajutav efekt, mis saadab meid juba enne sündi. Rütmi nägemine, tundmine või kuulmine tekitab äratundmise, ebakõlad rütmis tulevad kohe esile. Rütm tõmbab kaasa tantsima, rütme jätkama ja täiendama, nüansirohke rütmide vaheldus viib kõrgustesse. Teine mõjus keskkonna omadus on sümmeetria. Inimese parema ja vasaku külje sarnasus dikteerib asjaolu, et vertikaaltelje sümmeetria osutub asjades määravamaks ja oodatavamaks kui veepeegelduste horosontaaltelje sümmeetria, sest seda tuleb vähem ette. Huvitav on, et enamik elusorganisme, kellel on peegelpildis vastaspooled, ei ole kunagi täiesti sümmeetrilised, ja kui nad oleksid, mõjuks see õõvastavalt. Ei taha kujutleda identsete pooltega nägu, puuvõra, oksa, õisikut, linnusulge …

Vaikimisi tulenevad loodusnähtustest ka värvi-, heli-, mustri- jm eelistused. Täiendvärvused ei saa teisiti kui täiendavad teineteist, musträstas kõlab paremini kui mootorpaat, sügisese maastiku tekstuuride vaheldus võib teha keeletuks. Oleme nende etüüdidega harjunud, need on omaks võetud. Teisalt oleneb nüansitunnetus meie isikuomadustest, taustast ja treenitusest. Mõnele jäävad toonid ja vormid märkamatuks, nende kasutamine ja kombineerimine jääb kõige muu taustale ning on tähtsusetu. Mõni õpib neid ajapikku märkama ja hindama ning mõistab üht teisele eelistada. Mõni tunneb selles aga ära erilise eneseteostuse ja lõbu ning elab kompositsioonidele, nende dünaamikale, mõistuspärasuse ja fantaasia tasakaalu variatsioonidele. Pragmatismi tasakaalustamiseks võib neid süttimismomente kirjeldada filosoof George Santayana sõnadega, mille kohaselt on need kui pahupidi maailmad, kuhu meile aeg-ajalt meeldib sukelduda. Me naudime ergutust ja oma taiplikkuse virgumist. See on umbes nagu seljasirutus …“1

Disaini missioon ei seisne seega mitte asjade ilusaks tegemises, vaid asjadele ja nähtustele elu andmises, nende mõtestamises ning seeläbi nii enese kui ka teiste harimises. Tõrksate asjaolude läbitöötamine ja nende kultuurseks vormistamine iseloomustab inimeseks olemist, see eristab meid primitiivsematest süsteemidest. Raske on eelistada ja tahta end ümbritsevast midagi, mida me veel ei tunne; ennekõike valime meelepärase olemasoleva seast, eelistame enda jaoks parimat, sellele peavad aga olema loodud eeldused, keegi peab olema midagi kujundanud. Meie eelistus tõestab, et asi on hea, aga selle teeb tõeliselt heaks disain.

Vajalikud asjad

Disainivaldkond ei saa ammu enam läbi ilma ressurssidele ning materjalide elukaarele mõtlemata. Arhitekt, tootedisainer või ehtekunstnik ei tee end surematuks üha uusi, järjest vägevamaid ja hinnalisemaid objekte luues. Juba enne praegust ajaarvamist oli selge ja kinnitust leidnud, et esemeline kultuur peab ühtaegu olema nii püsiv, otstarbekas kui ka esteetiline. Ilumeelega isetegija võib parki pingi meisterdada, aga kui selle konstruktsioon on asjatundlikult läbi mõtlemata ning materjali pinnaviimistlus ei pea vastu ei ilmastikule ega kulumisele, ja maailma on tekitatud veel rohkem jäätmeid.

Jah, pentsikus on teinekord omal kohal. Lubja Vaike pilpalossid Suure-Jaani lähistel või Lars Vilksi uitpuidust skulptuurid Rootsis Kattegati rannikul on anderikkuse imetlust väärivad näited. Viljandi Kondase keskus on autsaiderkunsti kauaaegne eestseisja, linnaruumi puistatud maasikaskulptuurid on portaal muretusse maailma ning keskuse kureeritud „Varjatud maailmade avardumise“ projekti2 katuse alt tasub sellesarnaseid väikesi maavärinaid veelgi oodata.

Asjatundlikult loodud lahendus on eelkõige hästi trimmis, ilma üleliigseta ning õpetab tegema mõistlikumaid valikuid, liigsest ja pillavast loobuma, olema progressiivne. Asjakohases disainis on parimal mõeldaval viisil ühendatud mõistlikkus ja arusaadavus ning see sütitab, paneb kaasa elama ja edasi mõtlema. Hea asi on kogemisel nii geniaalne, et lööb kas pahviks või jääb täiesti märkamatuks, sest on ellu täielikult sulandunud. Ideaalset disaini ilmselt ei märkagi, nii tugevalt on see kinnitatud kasutaja ja kasutamise külge. Kohvikruus istub käes ideaalselt, tool on mugav, jalatsid ei hõõru, bussi piletituvastiga ollakse ammu harjunud, autos on kõik nii paigas, et armasta seda kas või kui pereliiget, vaade aknast pakub kosutust, telefonirakendused lahendavad enamiku olmeülesannetest. Kõik on disainiprotsessis mitmekordselt häälestatud, lahendused arvestavad keskkonnaga, on võimalikult rentaablid, arusaadavad, nägusad, vastupidavad.

Seda saab näitlikustada möödunud sajandi kahekümnendatest pärit tollal uuendusliku nn Frankfurdi köögi abil, millega esimest korda koondati kogu toiduvalmistamine üheks ruumiliseks tervikuks. Kui varem leidsid köögis panipaikade, pliidi ja laua ümber esemed, köögiriistad ja tooraine oma koha, kus juhtus, siis uus kontseptsioon lähtus optimeeritud liigutustest ja tööde järjekorrast ning paigutas kõik töövahendite ja toiduainete asukohad täpselt ja süsteemselt väga kompaktsele pinnale. See on disaini ilmne teene ning kui praegu mõtleme köögi peale, siis kujutleme eelkõige sellestsamast süsteemist alguse saanud integreeritud tehnika, kappide-sahtlite ja tööpinnaga mööblikomplekti, mitte tuba, kus asub pliit.

Või vastupidi. Paarikaupa pakendatud suhkrutükkide paberpakendit ei oska pea keegi intuitiivselt sedasi avada, nagu disainer olevat ette näinud.3 Kolme küljeõmblusega pakend avaneb hõlpsasti, kui teada, et suhkrutükke on pakendis kaks ning keskmine õmblus avaneb, kui kaks suhkrutükki teineteisest eemale tõmmata. Enamasti rebitakse küljest äärmiste õmblustega kõrvu ning suhkrutüki kättesaamiseks tuleb seda siis ümbrisest urgitseda või veel natuke rebida.

Lahendused on teinekord ka rohmakad, vaevu läbimõeldud. Rohmakat viisi kasutatakse näiteks vahendite kokkuhoidmiseks, see võib olla ka parima tee otsimisel protsessi osa. Tahumatus võibki viia lahenduseni. Ka rohmaka lahenduse taga on väga täpsed kaalutlused. Näiteks Paide peatänava ja keskväljaku ruumieksperiment4 ning Tartu autovabaduse puiestee, mis hõivavad suvekuudel mootorsõidukite pragmaatilise liiklemisruumi. Nende eksperimentide disainielemendid on lihtsa vormiga ajutised õuevahendid, millel on üldpilti silmas pidav väga laia haardega mõju, ja need on kaalutletult paika pandud.

Avaliku ruumi ja liikuvuse valdkond on viimastel aastatel paljudes linnades tähelepanu keskmes. Niisugused ajutised muudatused kuulutavad tulevikku vaatavalt kõigiga arvestava linnaruumi tähtsust, aga teevad seda kompavalt, salamisi, kuni kasutaja ei oska ega saa enam teisiti, kui nõuab head ruumi. Hea ruum lahendab korraga väga palju linnaelu kitsaskohti: õues viibitakse rohkem, sest seal on, mida ette võtta ja mida vaadata; ollakse füüsiliselt aktiivsemad, väheneb vajadus lühikesi vahemaid autoga sõita, vähem sõidukeid tekitab vähem füüsilist ja visuaalset reostust. Disain on seega mitte luksuse, vaid elu lahutamatu osa.

Inimene ei sünni iseendaks, vaid peab iseendaks saama, disain on üks paljudest teejuhtidest. Loodus mõistab end ise korrastada, aga kõik tehislik tahab täpsemat sekkumist. Meid ümbritseva väärtus tuleneb nii selle praktilisusest kui ka sellest, kui kosutavalt keskkond mõjub. Disain on inimese parimaid sõpru.

1 George Santayana, Ilutunne. Esteetikateooria visand. Tartu, Ilmamaa 2009, lk 220.

2 https://tartu2024.ee/varjatud

3 https://breakingtheold.wordpress.com/2011/10/20/dan-sukker-wrappers/

4 https://paide.kovtp.ee/web/paideway

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht