Mõrv ilma vihata. Eestlased ja holokaust

Olaf Mertelsmann 23.10.2009

2006. aastal ilmus president Mere poolt ellu kutsutud inimsusevastaste kuritegude rahvusvahelise komisjoni esimene mahukas kogumik „Estonia 1940–1945”, tänu millele sai maailma avalikkus üksikasjalikult teada Eestis esimese Nõukogude aasta ja Saksa okupatsiooni jooksul toimunud inimsusevastastest kuritegudest. Välja ei jäetud ka eestlaste kollaboratsionismi teemat. Aasta enne seda kaitses noor Eestist pärit ajaloolane Anton Weiss-Wendt USAs oma  Eestis toimunud holokausti käsitleva doktoritöö. Siinkohal retsenseeritav raamat on selle dissertatsiooni täiendatud versioon. Tegu on olulise, kuid vastuolulise teosega.

Nõustumata kõigi autori teesidega, oleks siiski mõistlik avaldada raamat ka eesti keeles, et ergutada avalikku debatti. Wendt-Weiss on oma teose jaotanud kaheteistkümneks peatükiks, puudutatakse ka Saksa okupatsiooni eelseid sündmusi ning  käsitletakse juutide kõrval ülejäänud ohvrite gruppe ning üldist okupatsioonikogemust. Kirjutamisstiil on hästi jälgitav, torkab silma vaid üksikuid keelelisi või faktilisi vigu. Teksti täiendavad hoolikalt valitud fotod, tabelid ja teaduslikud lisad. Weiss-Wendt on tuginenud oma kirjatöös nii Eesti, Saksamaa, Iisraeli kui ka USA laialdastele arhiivimaterjalidele ja tunneb hästi teemakohast kirjandust. Siiski pole autor peaaegu üldse arvestanud pärast tema dissertatsiooni  ilmunud kirjandusega, sealhulgas ülalpool mainitud kogumikuga „Estonia 1940– 1945” ja Ruth Bettina Birni olulise uurimusega Eesti Julgeolekupolitsei kohta. Tähelepanu ei pöörata ka esimest Nõukogude aastat käsitlevale kirjandusele.

Kuigi me teame tänu Birnile ja presidendi komisjonile juba palju Saksa okupatsiooni aegse rõhumispoliitika kohta, lisab WeissWendt meie ajaloopilti palju uut oma detailirohkete  kirjeldustega Eesti juutide hävitamisest, puhastuskampaaniast (eriti 1941. aastal) ning juutidest sunnitööliste ekspluateerimisest ja ka tapmisest 1942. aastaga alates. Autor on taaselustanud Eesti laagrimaailma. Lugejale kirjeldatakse ilmekalt halastamatuid protsesse, näiteks ohvrite selektsiooni ja massihukkamiste läbiviimist. Kuna paljud originaaldokumendid ei ole tänaseni säilinud, on Weiss-Wendt sunnitud suuresti tuginema ellujäänute ütlustele ja õiguslikele alusdokumentidele, sealhulgas ka Nõukogude omadele. Kuid kaasaegsete mälestused, mis on tihtilugu esitatud alles mitukümmend aastat hiljem, võivad olla üsnagi probleemsed.

Sama kehtib ka justiitsdokumentide puhul. Saksa kaebealused üritavad võimalikult palju oma süükoormast kohalike abistajate kaela veeretada, Nõukogude õigussüsteem kasutas sõjajärgsel ajal piinamisvõtteid, töötas kiirustades  ning mõningaid nende dokumente võib isegi valeinformatsiooniks nimetada. Säärastel allikmaterjali probleemidel peatub autor kahjuks vaid viivuks. Mõttearendused Saksa okupatsiooni tunnetamisest „väiksema hädana” ja sakslastega koostöö suurest ulatusest kõlavad veenvalt. Olen ka ise sarnast mõttekäiku arendanud. Usutav on ka pealkirjas „Mõrv ilma vihata” peituv aspekt, mille kohaselt holokaustiga seotud  eestlasi ei kannustanud tegudele mitte erakordselt suur viha, natsionaalsotsialistlik ideoloogia või antisemitism. Võrreldes ülejäänud Saksa okupatsiooni all olnud Ida-Euroopa riikidega, oli „Eesti” ametkondadel, nagu näiteks Eesti Omavalitsus, ilmselt tõepoolest rohkem mänguruumi. Probleemseks muutub raamat ent siis, kui kollaboratsionismi teemat käsitledes kirjutatakse üldistatult lihtsalt eestlastest („Estonians”),  lätlastest, leedukatest jne.

Siinkohal sisendatakse lugejale keeleliselt kollektiivset tegutsemisviisi ja ka kollektiivset (kaas-)süüdlust, mis meenutab Daniel Goldhageni teesi sakslastest kui „Hitleriga kõiges nõus olnud täidesaatjatest”. Presidendi komisjon esitas tänaseni parima oletusliku koguarvu, kui paljud eestlastest olid Saksa okupatsiooni ajal seotud inimsusevastaste kuritegudega, ning need andmed räägivad kollektiivse süü teesile  vastu. Weiss-Wendt rõhutab, kui kiiresti kukkus Eesti riik oma sisemise nõrkuse tõttu 1940. aastal kokku (lk 334), kuid kõigist Teises maailmasõjas osalenud Euroopa riikidest suutsid vaid Nõukogude Liit, Suurbritannia ja Soome meeletu jõupingutuse hinnaga vältida okupatsiooni ja kehtiva korra kokkuvarisemist. Ilma USA abita ei oleks Nõukogude Liit ja Ühendatud Kuningriik võib-olla sõja võiduka lõpuni  jõudnud. Soome pidi leppima soometumisega.

Selles mõttes olid seega kõik Euroopa riigid nõrgad ja väike Eesti ei olnud siin mingi erand. Weiss-Wendt iseloomustab sõdadevahelist iseseisvusperioodi kui praktiliselt ebaõnnestunud projekti, mis kulmineerus autoritaarse režiimiga, unustades, et Ida- ja Kesk-Euroopas olid kolmekümnendate aastate teiseks pooleks demokraatlikuks jäänud veel vaid  Tšehhoslovakkia ja Soome. Igaüks, kes võrrelnud natukenegi riike sotsiaal- ja kultuuriajalooliselt Euroopa tasandil, peab möönma, et Eesti Vabariigi puhul ei olnud kohe kindlasti tegemist põrunud projektiga. Autori katse läheneda Eesti rahvastiku meelsusele „kollektiivpsühholoogia” vaatenurgast (lk 334-335) ei mõju veenvalt ja on nüüdseks igati vananenud. „Rahvuspsühholoogiaga” tegeleti juba enne Esimest maailmasõda ning see kadus pärast  Teist maailmasõda tasapisi pildilt.

Edasi tõstatab autor aga Eesti kollektiivse süü küsimuse, mida ta ei suuda usaldusväärselt tõestada. Iseseisvuse taastamise idee ja Eesti natsionalism olevat olnud sakslastega intensiivse kollaboreerumise põhilisteks tõukejõududeks, mis ei ole veenev. Paljusid teisi faktoreid mainitakse vaid möödaminnes. Loeme: „Balti riikide kohalik kollaboratsionism natsidega juutide massimõrva toimepanemisel  pani rahvusriigi proovile – ja ta põrus läbi. Eesti, Läti ja Leedu rahva osaline osalemine massimõrvas demonstreerib üheselt igasuguse natsionalismi vormi pankrotti” (lk 344). Järgnevalt eitatakse eestlaste puhul igasuguse humaansuse/inimlikkuse (humanity) olemasolu (lk 345) jne. Weiss-Wendti järgi on seega kõik rahvuslased potentsiaalsed massimõrvarid. Ajalooline erialakirjandus võib tänu vaieldavatele teesidele võita ja ergutada asjalikku  diskussiooni, kuid Weiss-Wendt devalveerib oma soliidse empiirilise töö ja arvukad tähelepanuväärsed teesid sellega, et jõuab lõpus üleüldise arveteklaarimiseni Eesti rahva ja tema käitumisega aastatel 1934–1944. See meenutab pigem mõnda demagoogilist kõnet, aga mitte ajaloolase analüüsi. Nii mõnigi kord meenub raamatut lugedes Nõukogude allikatest tuntud retoorika.