Küllap on tähelepanelikumad muusika­armastajad märganud aeg-ajalt eesti kultuuriajakirjanduslikes kajastustes (mõtlen neid, mis meie edukamate pärimus­muusikute rahvusvahelist tegevust vahendavad) läbi lipsavat veidrat võõr­päritolu lühendit WOMEX. Näiteks et kui keeruline on sinna programmi pääseda, või et kuidas on sealtkaudu mõnel muusikul või kollektiivil õnnestuda murda rahvusvahelise kuulajaskonna ette.

Mida kujutab endast WOMEXi rändpuhvet, mida maitsvat seal küpsetatakse ning mis on sellel Eestiga pistmist, olen võtnud selles kirjatükis lugejale selgitada.

Siinkirjutaja on suure tõenäosusega esimene Eestist pärit delegaat, kes WOMEXi karavaniga liitus. See juhtus 1999. aasta oktoobris Berliinis, mil too rahvusvaheline maailmamuusika suursündmus toimus viiendat korda. Minuga oli toona värskelt Viljandi pärimusmuusika festivali programmijuhina alustanud Piret Aus. Me tulime riigist, mille majandus oli küll edasipüüdlik, kuid veel nõrguke, demokraatlikku elukorraldust alles ehitati üles ning lääne poole reisimine oli kultuurivaldkonnas tegutsejatele neetult kallis. Iseäranis kui sündmusel osalemise eest tuli maksta tasu – Saksamaa elatustaseme kohast tasu. Ometi me läksime. Meil oli neli eesmärki: esiteks saada aru, mis toimub meie valdkonnas arenenud muusikaturuga riikides, teiseks luua tutvusi ja suhteid tulevaseks erialaseks koostööks, kolmandaks avastada põnevaid artiste, keda võiks Viljandisse esinema kutsuda, ning neljandaks püüda juhtida rahvusvaheliste korraldajate tähelepanu Eesti esinejatele.

WOMEXi sünniks andis tõuke läinud sajandi 80. aastatel läänemaailmas hoogustunud nn maailmamuusika liikumine. Selle väljundiks said muusikafestivalid ning elava muusika klubid, mille fookuses eksootiliste pärismaalaste (sageli moodsa džässi ja popiga miksitud) pärimusmuusika. Tol ajal, 1980ndatel kogusid Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas populaarsust festivalid, mis tõid maailma rahvaste kultuuri n-ö koju kätte. Festivalikorraldajad leiutasid termini world music ning tegid ka tihedat koostööd: kaugetest maailmanurkadest esinejaid leides vahetati omavahel artiste ning jagati esinejate reisikulusid. Koostöö viis selleni, et 1990. aastate algul sündis organisatsioon, mis sai nimeks European Forum of the Worldwide Music Festivals, ja selle eestvõttel korraldatigi 1994. aastal Berliinis esimene WOMEX – muusikakonverents, mess ja esitlusfestival. Praegu on isegi natuke uhke teada, et Viljandi pärimusmuusika festival (mis võeti muide EFWMFi liikmeks 2000. aastal) on aasta võrra vanem kui WOMEX.

Niisiis, tegemist on rändava maailma rahvusvahelisima ja kultuuriliselt mitme­kesisema muusikatippkohtumisega, mis koondab igal sügisel üle 2600 muusikaprofessionaali 90 riigist. WOMEX on maailmamuusika valdkonna suurim konverents ja võrgustikuplatvorm, kus toimuvad mess, arutelud, filmilinastused ja showcase-kontserdid seitsmel laval. Viiepäevane sündmus ühendab traditsioonilist ja nüüdisaegset muusikat eri kultuuridest ning toetab loovuse ja kultuurilise mitmekesisuse väärtustamist üle maailma. Nimetasin WOMEXit rändavaks sündmuseks, kuna tal on kombeks toimumiskohta vahetada: nii näiteks toimus läinudaastane konverents Manchesteris, ülemöödunud korral A Coruñas. Tänavu võõrustas seda sündmust aga Tampere.

WOMEXi selgroo moodustavad esitlusfestival ning mess, mis on põimitud konverentsipaneelide ja dokumentaalfilmide programmiga. Esitlusfestival kujutab endast päevaseid tunnipikkuseid kontserte messikeskusega ühes hoones asuvates saalides ja hilisõhtust kontserdiprogrammi eri paikades üle linna. Näiteks Tamperes pakuti kontserte viiel laval neljas asukohas. Messi­ala kujutab enda ülesehituselt mitme saali vahel jagunevat üsna tavapärast boksidega moodustist, kus messiboksid on agentuuride või rahvuslike muusikainstitutsioonide esindused, kes püüavad leida oma artistele tähelepanu ja tööd.

Viljandi pärimusmuusika festival ning hiljem Eesti Pärimusmuusika Keskus on oma tegevuse peamiseks eesmärgiks seadnud eesti muusikalise pärimuse taaselustamise, pärimusmuusika populariseerimise ja õpetamise toetamise. Muusikaekspordi edendamine ei ole kunagi olnud meie peamine eesmärk. Ometi mõistsime juba sajandivahetuse paiku, et oma peamise eesmärgi saavutamiseks on vajalik, et Eestis tõuseks eeskujudena esile küllaldane hulk kutselisi pärimusmuusikuid – neid, kellele oma žanri viljelemine võimaldab väärikalt toime tulla. Eesti turg on aga väike ja seepärast tuli hakata mõtlema sellele, kuidas meie pärimusmuusikuid rahvusvahelistele turgudele aidata.

2006. aastal, mil olime MTÜ Viljandi Pärimusmuusika Festival ümber kujundanud Eesti Pärimusmuusika Keskuseks ning organisatsioonina olime juba hakanud piisavalt kaela kandma, otsustasime riskida ning minna WOMEXile esimest korda välja oma messiboksiga. Toona leidis WOMEX aset Sevillas ning kogu vajaliku kraami kohale vedamine käis mööda maismaad minibussiga. Valmistasime spetsiaalselt ette pärimusmuusika kogumikplaadid, kontserdivideod suviselt Viljandi festivalilt, võtsime kaasa artistide plaate, tutvustusmaterjale jms. Kuigi peab ütlema, et meie pingutusi ei saatnud kohe edu, jäime silma ja kasvatasime seeläbi võimalust, et WOMEXi kuulus žürii – see „seitse samuraid“ – hakkas eesti artistide taotlusavaldustesse suhtuma tähelepanelikumalt.

Me jätkasime messibokside projekti kuni ajani, mil teatepulga võttis üle Music Estonia. Näiteks meenub, et 2008. aastal võttis WOMEXist esimest korda Eesti Pärimusmuusika Keskuse koosseisus osa pärimusmuusika aida esimene programmijuht Mari Kalkun, kes aastaid hiljem, 2019. aastal, valiti ka WOMEXi ametlikku esitlusprogrammi. Siinkohal tarvitseb rõhutada, et selle sündmuse programmi pääsemiseks tuleb läbida meeletult tihe sõel. Žürii saab igal aastal väga suurtes kogustes taotlusi ning seepärast ei ole imekspandav, et kõige esimene eesti artist pääses WOMEXi ametlikku programmi alles 2014. aastal. Toona toimus see suursündmus Santiago de Compostelas ning eesti pärimusmuusika rahvusvahelisele läbimurdele viinud artist oli Maarja Nuut. Mäletan seda hetke Santiago kongresside palees eredalt: Maarja võlus oma peenetundelisuse, mõistatusliku helikeele ning osava elektroonika käsitsemisega professionaalse publiku täielikult. Oli liigutavalt uhke olla selle rahvusliku saavutuse tunnistajaks.

Järgmise sümboolse verstapostini jõudis kaks aastat hiljem nüüdseks legendiks saanud Trad.Attack!, kes murdis 2016. aastal samuti Santiago de Compostelas toimunud WOMEXi õhtuse vööndi suurimale lavale ning ajas publiku täiesti pööraseks. Eesti artistidest on WOMEXi programmist rahvusvahelise tuule purjedesse saanud veel juba eespool nimetatud Mari Kalkun, Cätlin Mägi (mõlemad 2019. aastal Tamperes), Duo Ruut (2022. aastal Lissabonis) ja Puuluup (2023. aastal A Coruñas). 2024. aastal sai Manchesteris offWOMEXi laval, mille artistivaliku kinnitab samuti rahvusvaheline žürii, võimaluse esineda Tuulikki Bartosik. Tänavu taas Tamperes toimunud WOMEXil olid Eesti artistidest põhiprogrammis (laval „Northern Connections“) folktroonika duo Oopus ja trio Kass–Talsi–Minn. The Baltic Sisters, kuhu kuulub ka eestlanna Marion Selgall, esines Läti sildi all.

Küllap saadab edu neidki suure­päraseid artiste, sest nagu juba vihjasin: WOMEXi programmi pääsemise konkurents on tihe, sinna juhuslikult ei satuta ning edasine on juba tublide mänedžeride ja agentide kätes. Õnneks jagub meil ka neid. Siinkohal tahan eriliselt esile tõsta eesti pärimusmuusikute hea rahvusvahelise käekäigu eest hoolitsejat, väsimatut mootorit Juliana Voložit, keda on ka meil kodumaal erakordselt tubli töö eest korduvalt pärjatud. Tahan tänada ka Music Estonia väsimatut meeskonda eesti muusikaekspordi ja WOMEXi asja tubli ajamise eest ning muidugi ka kolleege „Jazzkaarest“ ja Tallinn Music Week’ist. On põhjust Eesti muusikaekspordi edu üle südamest uhkust tunda.

Ando Kiviberg on Viljandi pärimus­muusika festivali pealik.