„Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“
Võrumaa muuseum
13. märts – 26. aprill 2026
Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt, Liina Viira.
Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe
Kujundaja: Erle Nemvalts, Marion Laev
Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.
Geograaf Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude — läbi suhte ja sideme paigaga. Näitus „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. Rõivaste pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga.
Näitus koondab kolm põlvkonda moekunstnikke — Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safanov, Anu Samarüütel, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira —, kelle loomingus kujuneb maastik kujundist süsteemiks: vormiks, reljeefiks, keha maastikuks.
Skulpturaalsed lõiked ja voolavad drapeeringud loovad uusi pinnamoode: kaari, nõgusid ja pingejooni. Tekstuurid ladestuvad nagu pinnasekihid — sammal, muld, vesi, kiud. Vorm liigub koos kehaga, muutudes tajutavaks ruumiliseks kogemuseks. Näitusel kohtuvad peened siidid ja rasked villad, jäine maastik ja roheline mets, käsitsi kootud tekstiilid ja taaskasutatud materjalid. Iga töö loob dialoogi keha ja maa vahel.
Vilve Unti loomingus kujuneb vorm aeglaselt ja rütmiliselt. Tema töödes on struktuur ajatu, kihiline ja rahulik. Kai Saar töötab geomeetrilise puhtuse ja orgaanilise loogika piiril — rõivad toimivad kui arhitektuur kehal, kus iga õmblus ja volt on ruumiline joon.
Triinu Pungitsa ja Karl-Christoph Rebase vormikeel on dünaamiline ja muutuv. Kihilisus, ja materjalide üleminekud loovad struktuure, mis reageerivad liikumisele ja kehale. Marit Ilisoni loomingus avaldub läbi villa ja vaikuse soojuse ja une vajadus.
Anu Samarüütli tööd viitavad isiklikele lugudele, pinnase kihtidele ja nendest paisutatud vormidele. Tema loomingus põimuvad müüt ja loodusjõud. Liina Viira seob traditsioonilise kudumitehnika kaasaegse siluetiga, luues vorme, mis näivad kasvavat otse pinnasest. Kirill Safonovi elegantsus ühendab vormi täpsuse ja voolavuse, tema lõiked loovad tekstuuri, mis reageerib liikumisele ja kandja kehale.
Noorem põlvkond — Karl Joonas Alamaa, Lisette Sivard ja Mairo Seire — käsitleb maastikku narratiivse struktuurina. Alamaa ja Sivardi rõivad toimivad jutustustena, kus kaasaegne vormikeel põimub folkloori ja fantaasiaga. Mairo Seire looming toob sisse materjalide tundlikkuse ja peene reljeefi: tema rõivad uurivad maa ja keha vahelist pinget, tekivad voolavad vormid ja ootamatud üleminekud. Sandra Luks keskendub materjali tundlikkusele — vill, vilt ja naturaalne kangas kujunevad kehakateteks, mis mässivad enda turvalisse embusse.
Topofiilia on kogemus, mis tekib läbi korduva ruumilise kogemise ja ühendab inimese kehaliselt, psüühiliselt ja kultuuriliselt paigaga. Nagu inimene suhestub kuplilise Lõuna-Eesti maastikuga, suhestub rõivas meie kehaga olles nii keha kui maastiku emotsionaalseks ühenduspunktiks.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Võru linn.
