Eestis on üle 5000 ehitismälestise, millest kolmandiku seisukord nõuab kiiret sekkumist. Seda probleemi ei saa eitada, kuid ometigi on ka palju häid näiteid korda tehtud kaitsealustest hoonetest ja paikadest. Olgu need tõestus, et saab küll, kui tahta, ning et kaunis ja kasutuses kultuuriväärtuslik hoone parandab ka ümbritseva elukeskkonna kvaliteeti.

Kultuurimälestiste registri statis­tika järgi on ligi 30 protsenti ehitismälestistest halvas seisus – ja see on murettekitav näitaja. Muinsuskaitse­amet tegeleb ajalooliste hoonetega järjepidevalt, vastutame otseselt lubade väljastamise, nõustamise ja järelevalve eest, s.t oleme hästi kursis hoonete seisukorra, omanike tegevuse-tegevusetuse ja võimalustega. Kohati on pilt tõesti nukker, uhked mõisa pea- ja kõrvalhooned seisavad püsti vaid mälestuste najal, hooneid katmas auklikud katused. Sama pilti võime näha muinsuskaitsealadel. Põhjuseid on palju ja erinevaid. Sageli on need enamat kui kellegi soovimatus hoone korda teha. Muutujaks siin võrrandis ei ole ainult omanik, vaid üldine demograafiline olukord. On teada, et Eesti ruumilist arengut tähistavad kaks trendi: kasv suuremates linnaregioonides ja kahanemine kõikjal mujal. Kuna elanike koguarv ei suurene, tähendab see, et paljud piirkonnad tühjenevad, koolid, poed ja muud eluks vajalikud teenusepakkujad lõpetavad tegevuse või viiakse ebamugavasse kaugusse ning see on lumepallina pannud veerema kõik kaasuva.

Miks on aktuaalne rääkida sellest ühenduses mälestise säilimisega? Sest on teada, et hooned säilivad siis, kui need on kasutuses. Kui ei ole inimesi, ei ole ka kasutajaid, pole funktsiooni ja hoone hävimise oht suureneb. Mida teha 800 ruutmeetri suuruse uhke, kuid laguneva mõisahoonega üksildases maapiirkonnas? On meil inimesi ja ideid nende kohtade täitmiseks? See on kahtlemata väljakutse, aga mitte tingimata lahendamatu. Lahenduse retsepti võiks kuuluda teadlik omanik, professionaalne nõustamine, piisav rahaline toetamine, kohaliku omavalitsuse huvi ja regionaalarengut soodustav poliitika.

Muinsuskaitseamet peab nõustamist väga oluliseks. Maakonnanõunikud on valmis nõu pidama nii omanike, arhitektide kui ka restauraatoritega, et hoone tuleviku üle arutleda ja parimaid lahendusi otsida, kuidas hoonet hoida ja samal ajal ka nüüdisaja nõuetele kohaldada. Saadaval on ka restaureerimistoetused. Mitte küll piisavalt, kuid igal aastal saab suur hulk töid tehtud selle toetusmeetme abil. Pärandikaitset toetavat regionaalpoliitikat aetakse koostöös teiste valdkondade ja ministeeriumidega ning siin on paraku veel palju ära teha.

Hooned pole üksinda

Sügisel Sirbis ilmunud artikkel „Majad üksinda kodus“* tõi teravalt esile ehituspärandi hoidmisega seotud probleemid, pinged ja vastutuse. Autor oli kasutanud tuntud jõulufilmi „Üksinda kodus“ metafoorina, tuues võrdluseks üksinda koju unustatud Kevini ning muinsushooned. Autor leidis, et majad on jäetud üksi ja süsteem ei jõua neile enam järele. Tal on õigus: kultuuripärand ei püsi iseenesest ning olukorras, kus ühiskonna ressursid on piiratud, kipub pärand jääma järjekorras viimaseks. Isegi kui rääkida kvaliteetsest elukeskkonnast, on rõhk sageli kas uusehitistel ja nende mõjul või hoopis looduskeskkonnal.

Ent paljud hooned ei ole üksinda – nad püsivad tänu omanike, kogu­kondade ja spetsialistide pidevale koostööle. Seepärast on minu meelest kohasem kujund mitte niivõrd üksinda koju jäetud laps, vaid teisest tuntud jõulufilmist „Visa hing“ tuttav ellu­jäämisloogika: peategelane satub keerulistesse olukordadesse, kuid hoolimata raskustest alla ei anna. Eespool nimetatud murede kõrval on meil hulk heas seisukorras ajaloolisi hooneid, mis on kas restaureeritud või järjepidevalt hooldatud. Hooneid, mille omanikud hoolivad, pingutavad, restaureerivad ja uuendavad, lisandub igal aastal nii linnas kui maal. Teisisõnu, pärandi valdkonnas on ka palju võite ja edulugusid. Seepärast soovin minoorse tulevikustsenaariumi asemele pakkuda optimistlikuma väljavaate. Mitte selleks, et probleeme vähendada või siluda, vaid et pilti täiendada.

Eeskujulikud näited

Muinsuskaitseamet jagas juba eelmise aasta hilissügisel aastaauhindu, et tänada ja tunnustada kultuuripärandi säilitamise ja arendamise valdkonnas parimaid panustajaid ja eeskujulikke näiteid. Tunnustuste nimekiri ei ole pelgalt pidulik kokkuvõte, vaid läbilõige sellest, kuidas pärandit on Eestis hoitud, seda suuresti tänu konkreetsetele inimestele ja järjekindlale tööle.

Alustuseks vaatleme kategooriat „Hästi restaureeritud mälestis eraomandis“, siit selgub hästi eraisikute huvi ja motivatsioon tegeleda avarii­seisus hoonetega. Nominendid selles kategoorias olid Kuperjanovi 46 Tartus, Villa Doll Viljandis ja Võhma külakooli hoone Lääne-Virumaal. Alustame viimasest, laureaadist.

1867. aastal valminud puust koolimajas, Võhma külakooli hoones toimus õppetöö kuni kooli sulgemiseni 1968. aastal. Nõukogude ajal rajati hoonesse korterid, ümberehituseks kasutati sobimatuid materjale ja töövõtteid. Viimased paarkümmend aastat seisis maja tühjana, oodates visalt kasutust ja korrastamist. Koolihoone oli kaua kehvas seisus (nii palkkehand kui ka katus) ning selle tulevik ei olnud teada. Ometi jõudis maja, osalt tänu ajutisele katusele, ära oodata õiged omanikud, kes n-ö tundsid maja ära, nägid selle erakordsust ega kartnud väljakutset vastu võtta. Uued omanikud nägid hoonet vaimusilmas koduna, tahtsid palju teha ise, samuti koostöös restauraatorite ja ehitajatega ning anda majale tänapäevane kasutus. Eesmärgiks võeti säilitada võimalikult palju algsest, jätta alles hoone proportsioonid ja erilisus. Kõik, mis vähegi võimalik, säilitati ja restaureeriti ning hilisem, s.t nõukogudeaegne, asendati. Elule turgutati isegi armetus olukorras peauks, mis nüüd värvikirevalt fassaadi ehib. Tähtsaks peeti traditsioonilisi materjale lubikrohvi, pilliroomatti, puitmaterjali, takku jne. Praegu ei ole endine koolihoone enam lagunev probleem­objekt, vaid hoone, millel on selge roll ja tähendus. Ennekõike kindlasti omanike jaoks, kes on läbi aastate kodu rajamisse ja mälestise taastamisse aega, energiat ja vahendeid pannud, aga ka naabruskonnale.

Samuti on õnneliku lõpuga Villa Dolli lugu. See üliväärtuslik, kuid kasutuseta ja lagunev XX sajandi algul valminud juugendlik häärber Viljandi kesklinnas tegi viljandlastele ammu suurt muret. Õnneks soetas hoone arendaja, kes arvas, et pieteeditundlik restaureerimine on vähim, mida sellisele väärtusele pakkuda saab, ega heitunud vana majaga kaasnevast määramatusest. Suur hulk aknaid ja uksi restaureeriti oskuslikult ning interjöörides pakuvad silmailu toredad tahveluksed ja kahhelahjud. Kõik, mis oli säilinud ja esile toomist võimaldas, restaureeriti ja eksponeeriti. Kunagisest luksuslikust ühepereelamust on nutika ruumiplaneerimisega saadud 14 unikaalset eri suuruses ja kõigi moodsate mugavustega korterit. Kõrgeid lagesid, keerdtreppi, tahveluksi ja muud väärtuslikku saavad nautida vaid elanikud, kuid kahtlemata on ka viljandlased võitnud, sest linnapilt on ühe eeskujulikult restaureeritud ja kasutuses maja võrra rikkam.

Tartus asuv Kuperjanovi 46 hoone on XIX sajandi lõpus algselt ehitatud tall-tõllakuuriks, kuid seejärel kahekorruselise puithoonena ümber ehitatud kortermajaks. Kunagist kaunite puitdetailidega maja oli Nõukogude ajal robustselt kahjustatud, eemaldatud olid nii kaunistused, veranda kui ka ajalooline laudis. Väärtuslikud vanad aknad ja uksed olid asendatud. Trööstitus seisukorras ilmetu maja ootas kannatlikult oma uut tulemist. Taas leidus uus omanik, kellele vana hoone väärtuste esile tõstmine kujunes omamoodi missiooniks. Elamu on nüüdseks taastatud originaalkujul ja usun, et isegi pärandikaugel uitajal pole võimalik Kuperjanovi tänaval sellest uhkest puitpitsilisest majast imetluseta mööduda.

Häid näiteid on veelgi. Kategoorias „Hästi taastatud hoone muinsuskaitsealal või kaitsevööndis“ sai laureaadiks ja ilmestab hästi vanade hoonete võrdlust visa vastupanuga Uus 1 Kuressaare muinsuskaitsealalt. XIX sajandi lõpus oli krundile ehitatud väike elumaja koos hoovimajaga. Peahoone oli väike harva esineva trempelseinaga puitmaja, mille muidu lihtsat välisilmet kaunistas veranda. Teisest maailmasõjast saati oli maja olnud peremeheta, remontimata ning jõudnud pea lootusetusse seisu. Uued omanikud nägid majas siiski potentsiaali ja soovisid endisaegse ilme taastada koos tänapäevaste mugavustega. Ees seisis palkide proteesimine, veranda ehitamine, katusetööd, sisetööd jne. Tulemus on silmapaistev ja parandab Uue tänava vanalinnapärast kohatunnetust.

Aasta teo kategooria nimetati seekord aastate teoks. Selle pälvis ei miski muu kui Tallinna Linnateater. Teatri restaureerimissaaga on hea näide sellest, kuidas kultuuripärand on visa, isegi kui tee uue eluni on pikk ja käänuline. Aastaid veninud planeerimine, rahastusvaidlused ja pausid ei tähendanud, et kavandatud teatrikompleks oleks pidanud unustusse jääma. Nüüdseks on see restaureeritud. Vanalinna kitsaste hoovide ja eri sajanditest pärit majade kihiline struktuur säilitati ning toodi esile veel selgemalt. Restaureerimise käigus puhastati ja taastati ajaloolised ruumid, samal ajal kui nende kõrvale lisandus tänapäevane tundlik arhitektuur, mis ei varjuta vana, vaid rõhutab seda. See kompleks peegeldab hästi ka muinsuskaitse põhimõtete kohanemist. Vana substantsi alles hoidmiseks ja hoone eluga täitmiseks olid vajalikud kompromissid ja uue arhitektuuri lisamine. Nii võibki linnateatris praegu kogeda eri perioodide dialoogi: sajandite­vanused müürid, 1980. aastate kihistus ja uued lahendused moodustavad ühtse põneva terviku.

Sama oluline kui üksikute hoonete taastamine on keskkond, kus need asuvad. Siin on tähtis osa kohalikel omavalitsustel. Eestis on õnneks omavalitsusi, kes teevad pärandi hoidmiseks teadlikke ja läbimõeldud valikuid. Pärnu Supeluse tänava rekonstrueerimine, mis pälvis tunnustuse pärandit väärtustava kohaliku omavalitsuse kategoorias, näitab hästi, kuidas muinsuskaitsealal avaliku ruumi kvaliteedi parandamine mõjutab kogu piirkonda. Hubasel promenaadil on lai jalakäijate ala koos pinkide ja ratta­hoidjatega. Tänavaäärsetele majadele on paigaldatud infotahvlid nende ajaloo kohta. Tegemist ei olnud ainult taristuprojektiga, vaid selge väärtuste valikuga: ajalooline aktiivne linnaruum on Pärnu identiteedi osa. Kui linn investeerib ühiselt kasutatavasse tänavaruumi, annab see ka eraomanikule signaali, et tema pingutus on vajalik ja sellel on mõte. Sageli toimivad sellised sekkumised kaudselt, kuid ikkagi tõhusalt.

Õige omanik

Kirjeldatud näited on vaid valik tunnustatud objektidest, peale nominentide ja laureaatide leidub neid üle Eesti veel. See osundab, et pärandi hoidmine ja arendamine on järjepidev töö, mis saab võimalikuks tänu pühendunud ja hoolivatele omanikele. Usun, et ka need majad, mida praegu möödudes murelikult vaadatakse – puuduva viimistluse, pimedate aknaruutude või lääpa vajunud seina- ja katuse­konstruktsioonidega –, peavad visalt vastu ning jõuavad ära oodata selle õige omaniku. Omaniku, kes mõistab hoone väärtust ning on valmis ja võimeline panustama selle taastamisse ja uude ellu.

Ühel heal päeval võib muinsuskaitse­ameti aastaauhindade nominentide seast nõnda leida ka Tallinna linnahalli …

Kais Matteus on muinsuskaitseameti nõustamisosakonna juhataja.

* Kadri Kallast, Majad üksinda kodus. – Sirp 9. I 2026.