Putin ja tema kambamehed on väsimatult osutanud Ukrainale kallaletungimise juurpõhjustele, mis peaksid olema sõja lõpetamiseks kõrvaldatud. Eelkõige on nad nimetanud NATO idasuunalist laienemist, mida on käsitletud eksistentsiaalse ohuna Venemaa julgeolekule. Just seda rõhutati ka enne sõja alustamist läänemaailmale esitatud ultimaatumis. Moskva kutsus selles läänt üles mõlemapoolselt kinnitama, et ei pea teineteist vastasteks, ning nõudis, et NATO ei paigutaks vägesid ega relvastust riikidesse, mis polnud NATO liikmed enne 1997. aastat, s.t ka mitte Balti riikidesse ja Poolasse ning teistesse endistesse sotsialistlikesse riikidesse.¹

Sisuliselt öeldi läänele (NATO-le) valju­häälselt: „Austage meie mõjusfääri, minge minema ja me ei anna teile mitte midagi vastu.“ Seda nahaalset nõuet on interpreteeritud iseenese oletatavast tugevusest joobunud Moskva kremli tavapärase praalimise ja hirmutamisena: Venemaa juhtkond on valmis nii sõna kui ka teoga minema nii kaugele, kui vähegi lubatakse. Selliste eelduste juures polnud võimalik venelastega produktiivseid kõnelusi alustada. Putini juhtimisel alustati 2022. aasta 24. veebruaril täiemahulist sõda Ukraina vastu lubadusega naaberriik „vallutada kolme päevaga“. Kõiki, kes võiksid sekkuda, ähvardati veelgi hirmsamate katsumustega. Selgus aga, et venelaste „maailma teine armee“ polegi nii võitmatu, nagu läänes oli kardetud, ja suur sõda Euroopas on nüüdseks kestnud juba neli aastat.

Läänemaiste analüütikute konsensuslik seisukoht on, et Putin hindas oma riigi sõjalist võimekust ebaadekvaatselt ja pidas seda palju tugevamaks, kui see tegelikult oli. Põhjuseks alluvate pugejalik komme esitada tsaarile üksnes niisugune informatsioon, mis talle meeldib, ja selle tulemusena tehtud valed otsused. Samuti loodeti asjatult Ukraina elanikkonna valmisolekule alluda Venemaa diktaadile ning lääne eemalejäämisele sõjalisest konfliktist. Jutt sõja juurpõhjustest läheb samasse rubriiki, sest ultimaatum on mõttetu, kui selle esitajal puudub ähvarduste elluviimiseks reaalne jõud.

Kui aga lähtuda teistsugustest eeldustest ja oletada, et Putin ja kogu kremli seltskond teadis väga hästi, mis nende riigis tegelikult toimub ning milline on olukord Venemaa majanduses, demograafias ja tegelikult ka militaarsfääris. Üldpilt polnud üldsegi mitte rõõmustav, sest samm-sammult oli taandutud esmalt suurvõimust regionaalseks keskuseks ja seejärel regionaalsest tegijast „kistud riigiks“ ² või isegi „läbikukkunud riigiks“ (failed state).

Esiteks oli Venemaa ja tema eellane Nõukogude Liit militaarriigina sunnitud 1945. aastast peale viibima „pika rahu“ seisundis.³ Kestev rahu hukutab militaarriigi. See sai ilmseks juba 1991. aastal, mil lagunes Nõukogude Liit. Lagunemise juurpõhjuseks oli suutmatus osaleda võidurelvastumises ehk valmistumises järgmiseks suureks sõjaks. Väikesed sõjad, eriti kui need osutuvad kaotatuks (nt Afganistani sõda 1979–1989), ei kompenseeri ühte „head, suurt ja võidukat“ sõda. Aksioom on, et sõjamehed (üldse jõuametkonnad) suudavad militaarriigis nende peale tehtud kulutused tagasi teenida ainult suurte sõjaliste võitudega. Rahuajal on nad muidusööjad, kes kulutavad riigi ressursse ja imevad riigi lõpuks tühjaks kestaks.

Militaarriigis leiab pikka aega kestva rahu tingimustes aset permanentne ja paratamatu majanduslik allakäik, kuna ei suudeta sammu pidada konkurentide innovaatiliste teaduslik-tehniliste saavutustega. Antud juhul käib jutt läänemaailmast, kelle poolt vaadatuna sai Putini Venemaast majanduslikus arengus üha enam maha jääv naftariik. Primitiivne majandamis- ja juhtimismudel, mis lubas riigi maavaradel parasiteerival korrumpeerunud seltskonnal teenida raha Venemaal, kuid kulutada seda läänes, funktsioneeris üksnes piiratud ulatuses.

Kremli taktika, nagu oleks majanduslikult arenenumad riigid võimalik teha totaalselt sõltuvaks Venemaa energiaressursist, oli illusoorne. Jah, mõningaid lääne liidreid (nt Schröder) oli võimalik korrumpeerida hirmutamise ja šantaažiga või ahvatleda sellesama rahaga, mida läänest saadi, kuid demokraatlikel riikidel on selle vastu alati käepärast tõhus vastumürk. Avalik arvamus ja regulaarselt korraldatavad valimised viivad peagi seda laadi tegelased võimu juurest eemale. Seevastu Venemaal ennast võimu külge imenud FSB, kes nimetab ennast uhkelt uueks eliidiks, ei kao kuhugi ja jätkab ei kuhugi viival kursil nii kaua kui võimalik.

Teiseks toimuvad Putini Venemaal demograafilised protsessid, mis on juba viinud selle riigi võrdluses arenenud riikidega sotsiaalmajandusliku arengu äärealadele. Inimarengu soikumine ja hoolimatu suhtumine riigi inimvarasse Venemaal 1917. aastast saadik on toonud elanikkonna vaates kaasa katastroofilised tagajärjed. Regulaarsed sõjad, nälja­hädad ja massirepressioonid, samuti emigratsioonilained ei ole lubanud inimeste arvul kasvada ei pika- ega ka lühiajaliselt.

Venemaa ametlik seisukoht, mille järgi elas Venemaal 2024. aastal 146 miljonit inimest (umbes sama palju kui Mehhikos või Vietnamis), on tõenäoliselt ülehinnatud, kuna seesugune oli Vene NFSV elanike arv Nõukogude Liidu lagunedes. Mõnede hinnangute järgi jääb Venemaa praegune elanikkond pigem 100 miljoni piiresse, mis seletaks muu hulgas Venemaa suutmatust Ukrainat sõjaliselt rünnata ja sõda võita.⁴ Ründava poole nõutav kolme- kuni viiekordne ülekaal elavjõus pole täidetud.

Kuid veelgi masendavam on rahvastikuprognoos, mille järgi elab Venemaa piirides senise tendentsi jätkumisel aastal 2050 kindlasti vähem inimesi kui praegu. Sellist olukorda on nimetatud ka ideaalseks demograafiliseks tormiks.⁵ Aastaks 2100 prognoositakse elanikkonna suuruseks juba 60–90 miljonit⁶ ning see viib ilma tugeva ja innovaatilise majanduseta riigi arengumaade hulka. Ka Atlandi Nõukogu (The Atlantic Council) tsiteerib ÜRO stsenaariumi, mille järgi Venemaa elanikkond väheneb aastaks 2100 146 miljonilt 74–112 miljonini. Moskva kremli ambitsioon rääkida kaasa globaalsetes küsimustes muutub üha ebarealistlikumaks. Pigem terendab eespool Põhja-Korea mudel, kus isegi elanikkonna minimaalseks äratoitmiseks vajatakse regulaarselt hädaabi.

Küsimus pole pealegi üksnes rahva­arvus, vaid ka selle vanuselises ja soolises struktuuris ning regionaalses paiknemises, mis kõik on Venemaale ebasoodsad. Inimestest tühjenevad terved suured piirkonnad Siberis ja Kaug-Idas, kus puudub igasugune perspektiiv eluolu parandamiseks.⁷ Elanikkond on koondunud suurtesse linnadesse, mis on kaotanud toitva tagamaa ja koosneb põhiliselt eakatest naistest.

Kolmandaks on Venemaa majandusliku ja tehnoloogilise mahajäämuse ning rahvastiku katastroofilise vähenemise tulemuseks ajapikku rahvusvahelise konkurentsivõime täielik kaotamine. Seejuures kerkib küsimus, kellele kaotab Venemaa oma koha maailma presiidiumis, kus ta XIX sajandi algusest kohal on olnud.⁸ Kas läänele või hoopis Hiinale? Kogu tühi kõmistamine uue jõukeskuse, kollektiivse lõuna teemal, kusjuures selle tipus troonib Venemaa, on ilmne bluff. Niisuguste majandusnäitajate ja elanikkonnaga riik ei saa olla mitte mingisuguse tulevase riikide ühenduse liider.

Nõukogude Liidu järgsel ajal on saanud üha selgemaks, et Venemaale omase imperiaalriigi mudeli puhul on keskusel perifeeriat vaja mitu korda rohkem kui perifeerial keskust. Moskval on olnud valus vaadata, kuidas iseseisvuvad üksteise järel varasemad keskvõimule allutatud piirkonnad ja saavad ilma ahistava keskuseta edukalt hakkama. Perifeeriaski saadakse praegu üha paremini aru, et neil pole Moskvalt oodata mingisugust kasu. Moskva ainult nõuab makse ja muud andamit – nüüd sõja ajal juba ka inim­andamit üha aktiivsemalt. Kehtib omaaegne teravmeelsus, mille järgi Moskva pole mitte riigi süda, vaid magu, mis kõik rikkused alla neelab ja ära seedib.

Tõeline välisoht ähvardab Venemaad hoopis idast ehk Hiina suunalt. Seesama arusaam ja kohtlemisviis (modus operandi), mis iseloomustab Venemaa domineerimist väiksemate ja nõrgemate riikide-rahvaste üle, paneb Venemaa enda Hiina kõrval vasalli või isegi koloniaalvalduse seisundisse. Putin tegi valiku Euroopa ründamise kasuks, püüdes samal ajal Euroopa pealinnu uinutada jutuga Venemaa huvide koondumisest itta. Rõhutame siinkohal veel korra üle: Venemaal ei ole idast saada mitte midagi muud peale ahelate. Sellel suunal ei tohi olla nõrk, sest „nõrku pekstakse“, nagu Putin juba teadis öelda, pidades muidugi silmas „roiskunud ja külmakäelist“ läänt. Siinne suhtumine nõrkadesse pole küll kunagi olnud sedavõrd karm, nagu eeldab Tšingis-khaani traditsioon.

Sellest olukorrast pääsemiseks oli Putinil ainult üks suund, kust midagi haarata. Esmalt võeti plaani endise Nõukogude Liidu läänepiirkondade taas hõivamine nii suures ulatuses kui võimalik ja seejärel pidanuks tulema edasitung Lääne-Euroopa suunal kas või La Manche’ini. Ja see Drung nach Westen pidi algama Ukraina kiire hõivamisega ning Euroopa Liidu riikide kõrvalejäämisega toimuvast, nagu juhtus Krimmi okupeerimisel. Ultimaatumi kindel eesmärk oli, et siis, kui NATO hakkab käituma vastavalt Venemaa soovidele, on see sõjaline liit oma toime kaotanud, isegi kui paberil edasi kestab.

Selles olukorras oli Putin samalaadsete geopoliitiliste valikute ees, mis olid Teise maailmasõja eelõhtul Hitleril, kes teadis väga hästi, et varem või hiljem on tal oodata suurt sõjalist konflikti ida suunal. Saksamaa oli alates 1922. aasta Rapallo lepingust teinud bolševikega lähedast sõjalist ja majanduslikku koostööd, mistõttu polnud ka sealsetele natsionaalsotsialistidele teadmata Vene internatsionaalsotsialistide ambitsioonid ja võimekused.⁹

Sõjaline ebaedu Ukrainas kiirendab protsessi, mida võib määratleda Venemaa tagasiminekuna oma lätete juurde. Putini valitsemise ajal on sellest riigist saanud sisuliselt Moskoovia 2.0.¹⁰ Nõukogude Liidu aegne moderniseerumisambitsioon on asendunud kõige arhailisema võimujoonisega, mis on üldse võimalik. Tagasi on tulnud valitseja jumalikustamine ehk patrimonialism, jõustruktuuride otseallumine valitsejale – opritšnikud ja inimeste vabaduste absoluutne piiramine – holopid.

Samasuunalise tagurpidi liikumise loogiline jätk on Kuldhord keskusega Pekingis, sest Moskooviale eelnes Kuldhordi periood. Venemaa sõltuvus Hiinast kasvab üha kiirenevas tempos. Seega ei ole Hiinal XXI sajandil enam vaja minna riigile kallale tankide ja jalaväega, vaid piisab paarist nupuvajutusest, et seiskuks nt Venemaa pangandus, katkeks liikluse reguleerimine suurlinnades ja riigi energiaga varustamine. Niisugust tulevikku on Venemaale prognoosinud mitmed analüütikud juba lähemaks 10–15 aastaks. Ajaloos on see kõik juba olnud: Moskoovia vürstid käisid khaani juures jarlõki järel, et koguda tema jaoks makse ja holoppide arvel hästi ära elada.

Kokkuvõtteks tuleb anda endale selgelt aru, et Putin tundis ennast enne sõja alustamist tõepoolest nurkaaetuna ja pidi sellest olukorrast väljumiseks midagi ette võtma. Ukrainasse mindi ilmselgelt uute maade ja inimressursi pärast, et kas või osaliseltki kompenseerida elanikkonna katastroofiline vähenemine. Ukraina elanikkond (enne sõja algust 41 miljonit) koos Valgevene omaga (u 10 miljonit) võinuks ju suurel määral parandada Venemaa demograafilist olukorda.

Kremli jutud ühest suurest slaavi-vene kogukonnast, kolmühtsest Venemaast, mis koosneb venelastest, väikevenelastest (ukrainlastest) ja valgevenelastest, on üksnes hoopis proosalisemate eesmärkide kattevari. Pärast Ukraina allutamist ja Ukraina armee lülitamist Venemaa relvajõudude koosseisu hakkaks Moskva sõjaline võimekus praegusega võrreldes välja nägema hoopis teistsugune. Hinnates objektiivselt kahju, mida venelased on ukrainlastele teinud, on ühinemine ilmselt pikka aega võimatu, ent see ei sega Moskva kremli asukatel püüda niisugust tulemit saavutada.

Eurooplastel ei maksa olukorra üle kahjurõõmu tunda, sest siit lähtub meile kõigile tõeliselt eksistentsiaalne oht. Kui Putini juhitud kremlis tõepoolest leiti, et ollakse väljapääsmatus olukorras ja peab midagi radikaalset ette võtma, siis on ainuke potentsiaalset võitu tõotav rünnakusuund lääs. Kui õnnestub ära tinistada ookeanitagune vägilane-geront, kes tegeleb parajasti enda taas suureks pumpamisega, võiksid kremli unistused mingil kujul isegi teostuda. Lääs aitas ju hingevaakuva Venemaa XX sajandil kolm korda välja sisuliselt surmasuust: pärast 1917., pärast 1941. ja pärast 1991. aastat. Nüüd võib kõik minna samuti, kui ainult „seda Ukrainat ees ei oleks“!

Tulenevalt eelöeldust peavad eurooplased tegema kõik endast oleneva ja veel rohkemgi, et Venemaa Ukraina kui läänemaailma kaitsevalli vastu põrgates oma strateegilistest reservidest tühjaks jookseks – ja alles pärast seda vaataks, mis saab edasi. Oma jõuvarudest ilma jäänud Venemaast poleks ka Hiinale suuremat kasu lääne vastu ning valitseja Xil oleks mõttekam keskenduda pigem oma uue vasalli siseküsimustele. Kui aga kollektiivne lääs läheb lihtsameelselt taas lödipüksluse ja (või) mageda omakasu teele, ootavad kogu maailma ees valusad katsumused.