Uue aasta esimene kontsert, traditsiooniline Eesti Kontserdi & Hennessy uusaastakontsert, kutsus dekoreeritud saali lavale Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri koos tšehhi dirigendi Petr Altrichteriga ning solisti Annely Peeboga, õhtujuhiks Mikko Fritze. Kuna kontsert oli pealkirjastatud teekonnana „Viinist Peterburi”, tingis see ka autorite ja teoste valiku. Kava ülesehitus oli küll pigem Peterburist Viini, sest esimese poole autorid olid Tšaikovski ja Šostakovitš ning teise poole täitsid Johann Strauss ja Imre Kálmán. ER SO esitas maestro juhatusel Tšaikovski Poloneesi, „Lillede valsi” ja suurema teosena „Itaalia capriccio” op. 45, mille vahele pakuti Šostakovitši Romanssi filmist „Kiin”. Viimane oli küll hästi mängitud, kuid kõlas Tšaikovski teoste vahel võõrkehana. Ajal, kui Šostakovitš selle filmimuusika kirjutas (1955), oli autor sügavas kriisis ja kirjutas Kara Karajevile, et „viimasel ajal olen hakanud väga kahetsema ajaraiskamist. Raha võib teenida, laenata või varastada, aga aeg kaob jäljetult ja igaveseks”.
Kui see teos välja arvata, siis oli kontserdi esimene pool mõneti ühetaoliselt lärmakas, millel võib olla kaks põhjust. Esiteks dirigendi ülerabelev, sageli lausa koomiliseks kippuv kehakeel, mis mu meelest sisaldas kõiki neid rittbergereid, axeleid ja ka tuluppe, mis pärit iluuisutamisest, ja teiseks lava katvad tüllkardinad, mis ju kenad vaadata, kuid tekitavad harjumatu akustilise keskkonna orkestrile ta kodulaval. Arvan siinkohal küll kaalukamaks esimest põhjust, sest see forsseerimine jätkus ka teises pooles, kus küll ainult Strauss ja Kálmán kavas. Mikko Fritze on väga hea õhtujuht hea diktsiooni ning lava ja saali tunnetusega, aga elavat diskussiooni tekitas tema tekst, kust võis aru saada, et lisaks Peterburile on ka Viin olnud „eesti alade pealinn”.
Kontserdi teine pool oli siiski rohkem šampusekarva, kulgedes lõbusalt lõpuni ja kulmineerudes Kálmáni tšaardašiga, s.t Silva lauluga operetist „Silva”. Üllatus tuli seejärel juba dirigendita, see-eest solistirollis Annely Peebo ja Mikko Fritze – Raimond Valgre „Muinaslugu muusikas”, millega orkester tervitas Neeme Järvit.
