Öeldakse küll, et ajalugu ei kordu. Ometi juhtus mulle hiljuti ühe koolitöö raames näppu (või õigemini ekraanile) info mingisugusest 1996. aasta kultuuritöötajate streigist. Tulenevalt oma sünniaastast (samuti 1996) polnud ma sellest muidugi midagi kuulnud ega meenunud seegi, et keegi oleks viimaste aastate kultuuritöötajate väljaastumiste kontekstis seda streiki maininud. Mida enam aga teemasse kaevusin, seda rohkem hämmastusin – juhuslikele riimumistele lisandusid lausa kummastavad kordused. See kõik ajendas sügavamalt asjade kulgu uurima ning lõpuks ka leitud kilde jagama, sest näib, et õppida on kolmekümne aasta tagusest juhtumist veel tänagi.

Tasub siiski ära märkida, et kategooria „kultuuritöötaja“ hõlmas 1990ndatel natuke teisi inimesi võrreldes nendega, kes avaldasid Toompeal meelt 2025. aastal. Eelkõige peeti siis kultuuritöötajateks raamatukogude, muuseumide, kultuurimajade jne töötajaid. Loomeinimesed käisid küll kultuuritöötajatega ühte sammu, ent ennast „töötaja“ määratluses veel ära ei tundnud ega mänginud streigis peaosa.

Eelmäng

1995. aasta oli täis üheksakümnendaid: kevadel, 17. aprillil, pakib pillid kotti Andres Tarandi juhitud valitsus ning koha võtab sisse Tiit Vähi teine valitsus. Kuu lõpus avab Viru tänaval uksed Eesti esimene McDonald’s. Augustis jõuab Eestisse esimene Windows 95 partii ning mobiiltelefonikasutajate arv on aastaga tõusnud 100% – nüüd räägib nendega tervelt 22 000 eestlast. Sügisel satub siseminister Edgar Savisaar lindiskandaali, kui on salvestanud oma oponentidega peetud vestlusi. Valitsus laguneb ning ametisse asub Vähi kolmas valitsus, kes hakkab nüüd (alla aastase) Reformierakonnaga riiki juhtima. Hoolimata tormisest poliitikamerest saadetakse (ühes Läti ja Leeduga) teele avaldus Euroopa Liiduga liitumiseks.

Ja kogu elu läheb muidugi aina kallimaks: mootorikütuse aktsiis tõuseb 200%, alkoholiaktsiis kaks korda ning pidevalt käivad jutud, et ka elekter kallineb. Juba kevadel hakkab TALO ehk Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon nõudma nõudma õpetajatele palgatõusu ja mitte vähe – suisa 40-50%. Tiit Vähi teine valitsus, kes enne valimisi oli mõttega päri, sööb nüüd oma sõnu ning lubab tõsta kõigi riigieelarveliste teenistujate palka (seega ka õpetajate oma) kõigest 13%. Sellest aga ei piisa: „inimene peab suutma oma palgast ära elada,“ lausub Kultuuritöötajate Ametiliidu esimees Linnar Kaldmaa asjalikult.

Ilmuvad avalikud kirjad peaministrile, kus ähvardatakse streigiga: „Oleme valmis algaval õppeaastal streikima, kui teie poolt juhitav valitsus ei suuda õpetajate tööd vääriliselt hinnata ega tagada vähemalt 50%-list palgatõusu.“ Noore, äsja kapitalismi hõlma alla saanud riigi jaoks on streik siiski üsna võõras nähtus. Sakala juhtkirjas tõdetakse: „streik tundub paljudele millegipärast ikka veel mingi kauge kapitalistliku igandina. Seejuures unustatakse, et streik on demokraatlikes riikides töötingimuste eest võitlemisel täiesti loomulik asi.

1. septembril 1995 avaldavad mõnikümmend õpetajat Toompeal meelt. Lehvivad meeleolukad plakatid „L***** mehed need Koonderakonna mehed!“ ning „Õpetaja, ära söö ja joo end liialt täis; inimene oled, mitte veis!“ Ja vaata imet, survest on kasu: 27. septembril jõutakse kokkuleppele ning õpetajate palgad suurenevad 1. novembrist 30%.

Ent sellest ei piisa

TALO ühendab sel ajal umbes 52 000 töötajat, kellest 20 000 on õpetajad. Ülejäänud on tervishoiu-, teadus- ja kultuuritöötajad (ehk riigieelarveliste asutuste töötajad). Ka nemad ei tule lihtsalt enam ots otsaga kokku. 21. XI 1995 peetakse TALO üldkogu. Otsustatakse, et kui valitsus ei tõsta kõigi TALO liikmete palka, korraldatakse protestiaktsioone ning jaanuarist üldstreik. Põhjused on samad: kokkulepped ei pea ning 1996. aasta eelarves on kirjas kõigi riigieelarveliste asutuste töötajate palgatõus 13%, kuigi järgmiseks aastaks prognoositakse tarbijahinnaindeksi tõusu 20–22%. Palgatõus ei või olla väiksem kui eeldatav elukalliduse tõus! Tallinna V lasteaja juhataja sõnab, et „kuigi ta on rahu­armastav inimene, on olukord läinud juba niikaugele, et ta on nõus minema kasvõi tänavale streikima“.

Algavad ka esimesed protestiaktsioonid – valitsus uputatakse sadade kirjadega üle. Mis on eesmärk? Teha valitsusele selgeks, et see pole paarikümne aktivisti utoopiline soov, vaid sõnade taga on sajad ja tuhanded inimesed. Vastavalt kehtivale seadusele peab riigikantselei kõik kirjad läbi lugema, registreerima ja neile vastama. Eesti Päevalehe toimetuses ollakse samal ajal skeptilised: „Ametiühingutel ei ole veel edukate streikide korraldamiseks piisavate töötajate ega isegi oma liikmete toetust. Streikida ei saa üksnes emotsioonide najal – streigile peab eelnema põhjalik analüüs, kas sellega on võimalik saavutada oma nõudmiste rahuldamine. Niisama ähvarduseks streikimisel pole mõtet.“

Kultuuritöötajate Ametiliit, üks TALO liikmetest, otsustab oma kongressil, et nemad korraldavad siiski alates 1. jaanuarist streigi. Ametiliitu kuuluvad muuseumide, raamatukogude, muusika­koolide, kontserdiorganisatsioonide, kultuurimajade ja kultuurikeskuste töötajad. Kuna ametiühingud kannavad sel ajal (ja mõne põlvkonna jaoks veel tänagi) Nõukogude korra pitserit, tuleb ka selle kuvandiga rinda pista. Kongressil rõhutatakse, et „möödas on need ajad, kus a/ü jagas hüvesid. Me võitleme selle eest, et inimesed saaksid oma teenitud rahaga endale need hüved luua“.

Võib-olla on need prantslased, kes eestlasi inspireerivad? Eesti ajakirjanduses kajastatakse üsna põhjalikult 1995. aasta sügisel Prantsusmaal lahti rulluvaid streigi- ja protestilaineid ning näib, et ametivennad hoiavad üksteise tegemistel silma peal. „Kuid selge on, et meil pole jõudu prantslaste kombel nädalaid streikida. Selline nädalatepikkune streik nõuab ka raha. Ja seda meil ei ole,“ sõnab seesama Kultuuritöötajate Ametiliidu esimees Linnar Kaldmaa.

Tollane kultuuriminister Jaak Allik veeretab vastutuse enda pealt sotsiaalministri kraesse, kuna „ei kuulu komisjoni, mis nende probleemidega tegeleb“. Samas tõdeb minister, et ametiliidul on täielik õigus streikida, ministeerium neid takistama ei hakka. Üldse valitseb suur segadus, kes valitsusest peaks ameti­liitudega läbi rääkima: kord on selleks sotsiaalminister, siis jälle haridusminister … aga streikida tahavad ju kultuuritöötajad?

Jaanuaris koguvad pinged ja vastuolud tuure ning Kultuuritöötajate Ametiliidu esimees Linnar Kaldmaa sõnab, et kuna keegi pole valitsusele saadetud kirjadele kuu aja jooksul vastust saanud, võivad kultuuritöötajad peaministri kohtusse anda. 5. jaanuaril vastab peaminister kõigile 600-le kultuuritöötajale. „Peaminister tunnistab kirjas muret kultuuri- ja meditsiinitöötajate liiga väikese palga pärast ja kinnitab, et teeb kõik selleks, et Eesti riigis tekiks võimalusi inimeste elujärje parandamiseks ja palkade tõstmiseks“.

8. jaanuar – Kultuuritöötajate Ameti­liidu esimees lubab, et kuigi streik ei alanud 1. jaanuaril, on see ikkagi plaanis ning selleks valitakse „valitsusele kõige valusam päev“. Nii TALO teised liikmed kui ka muude valdkondade ametiliidud on lubanud olla kultuuritöötajatega solidaarsed: „Seadusega on autotranspordi ja maanteede liidu Tallinna organisatsioonil lubatud toetusstreigi korraldamine. Nad võivad teha solidaarsusstreigi meie valitud päeval ning näiteks sel päeval tund aega seisavad Tallinnas trammid, trollid ja bussid“. Riiklik lepitaja tõstab aga käed taeva poole ja ütleb, et raske on praegu palgasoove rahuldada, kuna riigieelarve on juba kinnitatud. „TALO pidanuks oma nõudmistega välja tulema eelmise aasta lõpus“. Aga … tuligi ju?

26. jaanuaril antakse teada, et streik tuleb. Aga millal? Täpse kuupäevaga veel lagedale ei tulda, ent see tehtavat ära enne 24. veebruari. Nädal enne streiki korraldatakse pressikonverents, kus antakse ülevaade aktsiooni ulatusest. Streik saab olema üle-eestiline, kuid vabatahtlik. Kultuuritöötajate Ametiliidu juhi sõnul on oodata, et streigist võtab osa 4000–5000 kultuuritöötajat.Valitsuses ollakse skeptilised – kes need inimesed on? Näppude peal arvutatakse riigieelarvest palka saavad kultuuritöötajad kokku ja no kuidagi ei saa sellist hulka. Omavalitsuste rahakoti peal kultuuritöötajad polevat ju valitsuse vastutada. Samuti veeretatakse vastutust enda pealt maha: „Tegelikult aga oleks vaja kultuuriinimestel endi keskel läbi vaielda, kuidas üldse kasutada kogu seda raha, mis läheb riigieelarvest otseselt kultuurisfäärile“.

5. veebruaril on kindel, et ühepäevane streik toimub 22. veebruaril ning Toompeal leiab aset tunniajane pikett. Kohalike omavalitsuste eelarvest palka saavaid kultuuritöötajaid oodatakse toetusstreigile. Ühineda on lubanud ka ülikoolid ja õpetajad. Kokkulepet ei paista kuskilt. Jaak Allik sõnab, et „praegune madal maksude tase koos sooviga kulutada küllaltki palju raha riigikaitsele [sic!] lihtsalt ei võimalda maksta kultuuri- ja haridustöötajaile oluliselt suuremat palka“. Rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant soovitab palkade tõstmiseks hoopis inimesi koondada. TA Raamatukogu direktori Maive Triipani sõnul on aga kõik nende koondamised juba tehtud, „töötame niigi minimaalse inimeste arvuga maksimaalsel koormusel“.

Pant lubab veel, et vajadusel saab ka valitsuse reservfondist [sic!] midagi juurde anda. Nagu näha, oli juba 1996. aastal see maagiline rahapada kusagil valitsuse pimedates koridorides ja eelarveridadevahelises tühjuses olemas. Lisaks juhib Linnar Kaldmaa Kultuuritöötajate Ametiliidu juhina tähelepanu sellele, et 1995. aastal oli riigi­eelarve tulude ülekaal 277,3 miljonit krooni. Ning ka 1996. aasta eelarvesse on planeeritud jääke 70 miljoni ulatuses ning just seda võiks kasutada palgatõusuks. Tiit Vähi jääb siiski seisukohale, et „raha ei ole“. Sest kui 2025. aastal oli Reformierakonnal tarvis kaotada maksu­küür, siis 1996. aastal tuli vabastada ettevõtted tulumaksust.

Streigiga plaanib ühineda üle 70 asutuse üle eesti. Käivad jutud, et streigiga liituvad ka riigitelevisiooni ja -raadio töötajad. Raadio- ja Televisiooni Tehniliste Töötajate Ametiühingu esimees Sander Üksküla lubab suisa, et „kui enamik personalist toetab ametiühingute ettepanekut korraldada toetusstreik, katkestatakse 22. veebruari õhtul tunniks ajaks nii televisioonis kui ka raadios saated“. Täpsemalt on plaanis, et kell 19.35 kuni 20.30 oleks ETV ekraanil vaid teade „Toetusstreik“. Tegu oleks seda valusam, et just sel ajal istuvad teleekraanide ette need kümned tuhanded eestlased, kes tahavad kaasa elada armastatud seriaali „Kodus ja võõrsil“ tegelastele (jah, kunagi näitas ka ETV seebikaid!).

Järgnevatel päevadel liituvad streigi­toetajatena veel Eesti Teatriliit ja mitu Tartu kultuuriasutust. Samuti avaldavad oma toetust kaubandus-, teenindus- ja trükitöölised. Eiki Nestor, tollane teede- ja transporditöötajate ametiliidu esimees sõnab, et ka bussijuhid ja muud transporditöötajad toetavad kultuuritöötajaid, kuigi streigiga nad otseselt ei ühine. Eesti haridustöötajate kutseliidu esimees tõdeb, et kuna nende palka 30% eelmisel sügisel tõsteti, oleks nende liitumine ebaeetiline. Ent hiljem avaldab liit (ühes oma 23 000 haridustöötajaga) siiski streigile toetust.

Ka nn lihtsad inimesed on streigi poolt: Eesti Päevalehe tellitud Emori küsitlusest selgub, et 71% tallinlastest peab streiki põhjendatuks. Küsitav on kultuuritöötajate ettevõtmine eelkõige väiksema sissetulekuga perede meelest, kelle väitel „on kõigil inimestel praegu raske“.

Streik, streik, streik!

22. veebruaril streik algab. Kultuuritöötajate piketile Toompeale koguneb paar tuhat inimest, kantakse loosungeid „Riigi eelistuseks olgu inimene, mitte mersu“, „Tulge välja, kui julgete!“, „Tiit, kus on meie 18,6%“ ja „EV 96 = Milton Friedmani nim. kolhoos“.

Ühel hetkel hakatakse Toompea-esisel platsil koguma ka allkirju valitsusele suunatud pöördumisele: „Eesti omariikluse idee tekkis ja teostus ning Eesti taasiseseisvumine sai võimalikuks tänu meie rahva kultuurile ja haridusele. Eesti Vabariik demokraatliku riigina kestab ja areneb ainult meie kultuuri, hariduse ja teaduse arengu kaudu. Need on põhiväärtused, mida me ei luba arvata teise­järguliseks ei suhtumise ega rahastamise kaudu“. Kuna ühtegi valitsuse liiget protestijatega kohtuma ei tule, antakse pöördumine noore poliitiku Tõnis Lukase kätte, kes juhib sel ajal riigikogu kultuurikomisjoni ja lubab pöördumise ühes sadade allkirjadega valitsuseni viia.Kohal on ka Isamaaliidu esindaja Mart Laar, kes sõnab , et „kui oleks kuulatud opositsiooni häält ja vajalikud otsused vastu võetud, ei oleks siin seda jama“.

Ent Toompeal on vaid üks osa streikijatest. Kui arvestada kõiki toetusstreigiga liitujaid (nt kõrgkoolide ametiliit, haridustöötajate, vedurimeeste, teatri- ja teadustöötajate liit ning riigitelevisiooni ametiliidud), siis osaleb streigis umbes 7000 – 10 000 inimest. Tartus TÜ raamatukogus korraldatakse kultuuritöötajate protestimiiting. Isegi kui kultuuritöötajad on sel päeval oma töökohal, siis tööd ei tehta, raamatuid ei laenutata. On asutusi, mis on suletud terve päeva (nt Tallinna muusikakoolid), aga ka neid, mis sulgevad uksed mõneks tunniks (nt teadusasutuste tunniajane toetusstreik).

Teatriliit otsustab, et kõik etendused algavad õhtul veerandtunnise viivitusega. Tartu ülikoolis löövad streigi­toetajatena kaasa ka need teadlased, kellele sellised (lihtsad) ilmaasjad ei tohiks üldse korda minna: „Ülikooli personaliosakonna andmetel osalesid neljatunnises toetusstreigis orgaanilise keemia, keemilise füüsika ja füüsikalise keemia instituudi ning klassikalise muinasteaduse muuseumi töötajad. Moraalselt toetas streiki enamik eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituudi töötajaid.“

Jõgeva maakonna keskraamatukogu töötaja Tiiu Pihlakas sõnab, et kuigi tema palk on teiste maakoha töökohtadega võrreldes suurem, lööb ta siiski kaasa toetusstreigis: „Mina ja teised streikinud raamatukogutöötajad oleme solidaarsed kõigi kultuuritöötajatega. [—] Kui me ei toeta teisi, pole meil ka loota, et teised vajaduse korral meid toetaksid.“ Näib tõesti, et igal pool on inimeste huulil üks sõna – „solidaarsus“.

Ent siiski mitte igal pool. On kultuuriasutusi, kes streigiga kaasa ei lähe: kas seepärast, et polnud tekkinud veel ametiühinguliikumist (nt Saaremaa muuseumis) või jõuti juba omavalitsuses isekeskis palgakokkuleppeni (nt Narvas). Ka igati jõuline plaan ETV telekanalid mõneks ajaks kinni keerata ei õnnestu, selle keelab ära ETV peatoimetaja Raul Rebane. Kinod, mis kõik on selleks hetkeks maandunud eraettevõtjate kätte, streigiga ei liitu. Ja streigileigus on kõige suurem väiksemates maakohtades, kus raha kultuuritöötajate palkadeks tuleb KOVi taskust (nood on sel ajal, 1990ndate keskpaigas, omadega täitsa kenal järjel).

Streik on olnud üsna suure tähelepanu keskmes. Kultuuritöötajate Ameti­liidu esimees Kaldmaa ütleb, et valitsuse suhtumises on tunda muutust. Ja ka ühiskonnas räägitakse laiemalt, et kultuuritöötajad pidasid sõna ja tegidki streigi ära. Ometi järeleandmisi valitsuse poolt ei paista, vaid soovitatakse taas inimesi koondada ning rõhutatakse, et toetada on vaja hoopis tuletõrjujaid ja kaitsejõude. Sotsiaalminister Toomas Vilosiuse sõnul on ainuke võimalus raha kelleltki teiselt ära võtta, aga seda ei saa otsustada valitsus, vaid riigikogu. Ühesõnaga: valitsus ei saa midagi teha.

Ametiliidud ei jäta ning hoiatavad, et kui „lahendit ei tule, siis aktsioonid korduvad, ainult et laiemas mastaabis“. Tundub, et streik on tõesti inspireerinud teistegi elualade esindajaid, sest kõigest nädal hiljem ehk 29. veebruaril kogunevad Toompeale piketile vedurimehed ja raudteelased ning ähvardavad valitsust samuti streigiga (nemad ei nõua küll palga­tõusu, vaid Eesti raudteevõrgu säilitamist ja arendamist).

Märtsi alguses selgubki ootamatult, et survest on kasu! Valitsus otsustab tõsta kõigi kultuuritöötajate palka alates 1. juulist ning eraldada selleks 50 miljonit krooni. Seda on küll tunduvalt vähem, kui streikijad nõudsid, ent midagi ikka. Kuigi ametiühingud jäävad oma nõudmise juurde, et vaja on u 120 miljonit ning palgatõus peab jõustuma tagasiulatuvalt 1. jaanuarist, on ka TALO esimees Toivo Roosimaa positiivselt meelestatud: „Valitsus on hakanud ilmutama kompromissivalmidust. Usun, et tõsised läbirääkimised alles algavad.“

10. mail sõlmivadkivalitsus ja TALO kokkuleppe, et kultuuritöötajate palk tõuseb alates 1. juulist 30%. Aasta aega võitlust, aga lõpuks saavutati see, mida sooviti: kultuuritöötajate palk on nüüd sama suur kui õpetajate oma. Muidugi päris rahul TALO kokkuleppega ei ole. Raha palgatõusuks tekkis eelkõige seetõttu, et 1995. aasta tulud ületasid kulusid (suisa 278 miljonit krooni). Kuna nii suurt summat valitsuse reservfondist eraldada ei saa, koostatakse põhimõtteliselt ainult kultuuritöötajate jaoks uus lisaeelarve. Ka seda märgatakse ja tunnustatakse ajakirjanduses (näete, kultuuritöötajad suudavad küll!).

Ning sellega koos saabub ka töörahu … paariks nädalaks. Augustis kohtuvad TALO ja valitsus juba uuesti ning hakkavad läbi rääkima 1997. aasta palkade üle. Nüüd nõuab TALO (tagasihoidlikku) 20% palgatõusu, sest inflatsioon, see saatan, ei ole peatunud ning prognoos ütleb, et 1997. aastal on elukalliduse tõus 17%.

Mida öelda lõpetuseks?

Kõige üllatavam on ehk 30 aasta tagune eri ametiliitude laiapindne ühtsus. Praegu paistab iga ametiliit nokitsevat oma teemade ja probleemidega, ühise toetusstreigi või isegi toetussõnumiga tullakse harva välja. Hea, kui üldse mõnest ametiliidust midagi kuulda on. Võib-olla on see ka põhjus, miks kultuuritöötajad, kes taotlesid 2025. aastal samuti 30% palgatõusu, said lõpuks kõigest 7,5%? Muidugi, polnud ka mingit streiki. Aga kas selline streik oleks 2026. aastal üldse mõeldav? Kas Toompeale tuleks tõesti üle tuhande piketeerija ning toetajatega koos seisaks kultuuriinimeste taga 10 000 inimest? Kas oleme muutunud liiga mugavaks või on kolmekümne aastaga kuhtunud oskused enda eest seista?

„Ametiühinguliikumine on Eestis nõrk mitmel põhjusel. Pole veel aru saadud, et ise tuleb enda eest seista, koonduda ametiliitudesse. Probleemiks on ametiühingute vaesus. Me hea meelega streigiks, aga raha ei ole,“ on öelnud TALO juht Toivo Roosimaa 1996. aasta aprillis. Kolmkümmend aastat hiljem pole olukord sugugi parem, pigem vastupidi. Esimese asjana võikski nüüd igaüks, kes neid ridu loeb, otsida üles oma eriala ametiliidu ning saata teele liitumistaotluse. See on vähim, mida oma kolleegide abistamiseks on võimalik teha. Mida rohkearvulisemad ametiliidud, seda tugevam jõuõlg läbirääkimistel. Ja pole (kahjuks) kahtlust, et kultuuritöötajad tulevad ka tulevikus tänavatele. Seega – valmistugem!

* Artikkel toetub omaaegsetele ajakirjanduses ilmunud tekstidele, värsketele muljetele ja mõtetele, ning seega võib siin esineda kergeid (ajaloost) möödapanekuid.