Eesti Pärimusmuusika Keskusel on Viljandis tugev poliitiline seljatagune. Selle juhtkonda kuuluvad inimesed kandideerivad kohalikel valimistel kolmes nimekirjas. Linnavolikogu praeguse koosseisu suurimad jõud lubavad oma valimisprogrammides täiesti otsesõnu keskust toetada või sellega koostööd teha. Rahva- ja pärimuskultuuri osatähtsust rõhutavad teisedki. Vastu ei vaidle keegi. Nii et nüüd ei olegi see valimiste teema, sest valitseb täielik üksmeel. Selle poolest on pärimusmuusika keskus eeskujulik näide, kuidas kultuuriasutus on endale kohapealses poliitikas üles ehitanud tugeva toetusbaasi. Ajal, mil riigipoolne kultuuri rahastamine paistab edaspidi veelgi känguvat, tasub ehk teistelgi sellest midagi õppida (puhtalt ellujäämise nimel).

Lõikuspeolgi, mis on suvise folgifestivali kõrval üks pärimusmuusika keskuse kroonijuveelidest, võis publiku hulgas näha peaaegu kõigi valimis­nimekirjade esindajaid. Usun, et nad ei olnud tulnud sinna ennast enne valimisi näitama, vaid soovisid ikkagi elamusi saada. See tähendab, et olid huvitatud muusikast. Etnokulpide jagamisel andis aasta artisti auhinna Duo Ruudule üle praegune kultuuriminister, aga Viljandi suvise folgifestivali järelpidudel on ta plaate keerutanud juba ammu enne poliitikuks hakkamist. Lõikuspeol kuulutati välja ka Viljandimaa piirkondlik aasta hariduse sõber. Seda tegi Viljandi abilinnapea, kes ei olnud tulnud kohale üksnes selleks, et see tiitel pidulikult laureaadile üle anda ja kohe seejärel järgmisele üritusele tõtata, vaid viibis lõikuspeol mõlemal päeval ja koos perega. Kohal oli koorekiht, sealhulgas Viljandimaa jõukaimad ettevõtjad, aga muidugi ka palju noori ja vanu pärimusmuusika austajaid.

Tänavuse lõikuspeo tõmbenumber oli Mari Kalkuni ja Eesti Rahvusmeeskoori põiming Kalkuni „Stoonia lugudest“ ja Veljo Tormise kooripärandist. Nende varasemad esinemised teistes linnades olid kriitikutelt kohe pälvinud kiidusõnu¹ ja on jõudnud juba osaliselt albumile „Stoonia lood live“. Etnokulpide jagamisel pidi see nüüd aasta albumi kategoorias küll alla vanduma Untsakate kauamängivale „Nõiduvad huuled“ (see on ligi 33 aastat tegutsenud ansamblile esimene selline kulp – nende eelmine plaat ilmus 14 aastat tagasi), kuid Viljandiski jättis Kalkuni koostöö rahvusmeeskooriga publikule sügava mulje. Näiteks lõikuspeoline Tuuli Palumäe, kes on käinud pärimusmuusika aidas kontsertidel lapsest saadik, rääkis, et on kuulanud seal igasugust, aga see meeskoor mõjus selles saalis täiesti uudsena. „Uudsena, aga samal ajal nii valatult läksid kokku need kaks jõudu – Mari Kalkun ja rahvusmeeskoor,“ selgitas Palumäe. „See oli uus, aga kuna sobis nii hästi, siis nagu oleks aegade algusest kokku sobitatud. Korraks oli selline tunne, et oi-oi, kas ma olen laulupeol. Kuigi Eesti mastaabis oli seal saalis n-ö käputäis, siis mulle näis, et terve Eesti on kohal.“

Mari Kalkun on tunnistanud, et Tormise loodu juhatas kunagi teda ennastki regilaulu juurde. Nüüd aasta muusiku kulpi vastu võttes märkis ta, et juured on need, mis meid kannavad. Aasta looks pärjati Kalkuni „Elukoor“, mida võis kuulda suvel üldlaulupeol (Rasmus Puuri seades) segakooride esituses, kuid mis kõlab võimsalt ka tagasihoidlikumas ettekandes, näiteks tema 2020. aasta plaadil „Õunaaia album“. Toona jäi tal kulp saamata, kuid viis aastat hiljem kõlas lugu laulupeol. Seega ei maksa neilgi, kes tänavu pidid leppima vaid nominendi staatusega, pead norgu lasta.

Etnokulbile kandideeris tänavu 36 albumit ja 30 lugu. Seda on märgatavalt rohkem kui eelmisel aastal, mil see ettevõtmine näis olevat jõudnud väikese kriisini.² Rahvahääletusest osavõtjate arvgi on veidi kasvanud (sel korral 2399). Igati loogiline: mida rohkem kandidaate, seda rohkem on tõenäoliselt inimesi, kes leiavad nende hulgast endale midagi meeldivat. Sama seaduspära kehtib enamasti ka esinduskogude valimisel.

Eheda pärimusmuusika kategoorias võitis kulbi projekt „Ruhnu saare lood ja laulud“ albumiga „Mere mälu“, mille materjali oli tutvustatud eelmisel lõikuspeol. Aasta debüütalbumiks valiti „Kuula Hetke REMIXED Live @ TMW 2023“, kusjuures kulpide jagamisele järgnes kohe sobivalt Kuula Hetke kontsert.

Etnokulpide jagamisel oli tänavu kõige julgem poliitiline seisukohavõtt ilmselt see, kui Kuula Hetke esitas pala „Petserimaa“. Nõuab muidugi palju fantaasiat, et näha selles Venemaale territoriaalsete pretensioonide esitamist ehk soovi näha Teise maailmasõja käigus annekteeritud Eesti alade vabastamist, sest tegemist on instrumentaalpalaga. Kuid teemalt läheb see ühte ritta Mari Kalkuni muusikaga lavastusele „Petseri­maa igatsus“ või eelmise aasta lõikuspeol Zetode kontserdil kuuldud Jalmar Vabarna hüüatusega „Setumaa on über alles – pool on läinud, pool on alles!“ Sõnum on sama: me mäletame, me ei ole seda kanti unustanud. Vähemalt Kagu-Eestis, kus kohamälu sisaldab veel lugusid nüüd teisel pool kontrolljoont asuvatel aladel kunagi elanud setudest, saadakse sellest aru.

Raadio 2 andis erikulbi Sandra Silla­maa uuele ansamblile Sadu, kelle singlid ja värske album „Probleemid paradiisis“ on juba publiku hulgas üles kütnud inimsuhete teemalisi arutelusid. Konteksti mõistmiseks tasub kindlasti kuulata ka Sillamaa jutusaadet „Lase tiiger tuppa“, mille osad on veebis vabalt ligipääsetavad. Üks lõikuspeoline, kes soovis, et teda siin ei nimetataks, rääkis, et Sadu on uus HU? ja nende „Luukered“ kõlab nagu „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ (loe: Viljandi) – mõjub tänapäeval samamoodi nagu omal ajal see laul.

Iga lõikuspidu on nagu lüli ahelas, mis ühendab eelnenu kaja ja aimdust järgnevast. Pärimusmuusika keskuse eriauhinna sai 84aastane Võrumaa lõõtsa­mees Harri Lindmets traditsiooni elushoidmise eest. Lõikuspeo kavas oli ka lõõtsameister August Teppo 150. sünni­aastapäevale pühendatud kava, mis oli kokku toonud suurema hulga pillimehi. Esitleti filmi „Külapillimehi otsides“, kus on kokku võetud mööda rahvamaju tehtud ringreis, kui lavale toodi ka kohalikud autentsed rahvamuusikud. Sellised inimesed on tänapäeva Eestis veel täiesti olemas, kõik pärimusmuusikud ei tulegi mõnest kõrgkoolist. Lõikuspeo kavas oli ka projekt Eesti Ring, mille raames EMTA, Elleri kooli ja Viljandi kultuuriakadeemia tudengid olid kokku segatud viieks ansambliks ja kõigest mõne päevaga oli midagi selgeks saadud publikule ette kandmiseks. Seda laadi koostööst on saanud alguse ka ansambel 6hunesseq, kuid loomulikult ei tähenda see, et kõik sellised grupid jäävad püsima ja osutuvad sama silmapaistvaks.

Lõikuspeol esinesid külalised Belgiast, Metsatöll ning toimusid arutelud regilaulu olemusest ja tulevikust. Laulu- ja mänguringi kutsuti nii tittesid kui ka suuremaid lapsi. Lauri Õunapuu tutvustas eelmise sajandi algusest pärit helisalvestisi, mille järgi tantsuklubi rahvas keerutas kombekohaselt padespanni, vengerkat ja muid toonaseid moetantse. Pealekauba leidsid aset kavavälised, aga juba tavapäraseks saanud ühismängimised ja -laulmised, mis loovad osavõtjais kokkukuuluvus- ja osadustunnet. Just pärimusmuusika sõprade kokku toomise on lõikuspeo korraldajad ka eesmärgina sõnastanud. Veidi nagu Bayreuthi festival Wagneri sõpradele – mõeldud pühendatutele, kuid mitte nii elitaarne, avatud ka laiemale publikule.