Kui vahel ka tundub, et kogu maailm on veerlemas ühes ja samas oravarattas, on rõõm avastada, et leidub ikka neid, kes liiguvad hoopis teistpidi või teises, näiteks hundirattas, nagu Eeva Park – tehes õhus / tagurpidi / kolm kukerpalli, vaikselt lootes, et kondid terveks jäävad. Mitte küll alati muretult, mõnigi kord elu eest lidudes, tehes üha uusi edasisööste, võttes üha uuesti hoogu hüppeks, / et muuta suunda, / karata välja roopast, / üha kiiremini veerevate rataste alt. Aga kondidki ei lähe kaotsi, vaid saavad naabri Sämmile, ühele ja viimasele, kellele neid antakse, kes kaob igal kevadel vähemalt nädalaks / ning tuleb tagasi katkise kõrva ja uhkelt lehviva sabaga.

Nii veab ka hõõguvas Kivimäe saunas kalana rookimist taluma pidand ja seeläbi karastund luuletaja välja välkuva mõõga, laksutab hundina hambaid, määrib valge mustaks, aeglaselt / täht tähe haaval / nagu võid leivale – ja seda, mustemast musta ei poeta maha, ei pudista lindudele, / ei kingi ära, ei pleegita valgeks. Ei, seda salajast, alla­andmatut, tumedat hindi- või hundiverd, kokkukuulumist looduse ja loomisega tuksub Eeva Pargi teoste ära- ja kaasatundmises üsna algusest peale, nii ka viimases kogus:

Kutsusin metsaveerel vennakest,

hüüdsin ja hüüdsin ta nime,

lõpuks ta tuligi,

karv juba hall, hambad irevil,

pakkusin haljal teral leiba,

et hakkaks käima kahel jalal,

ei kugistaks tukslevaid südameid,

vend aga haaras väitsa hambusse,

äsas tagakätt käpaga,

tormas tagasi tammikusse,

kappas kaskede vahele,

kadus soosilmadesse

urjuhh.

Kõhedaks võtvaid nägijalikke ridu välgatab „Hundirattas“ ikka ja jälle, nagu tõdemus: Kõik me oleme Kassandrad / Kõik me seisame Trooja müüridel / Teades mis on tulemas. Selliseid nägijaid, võitlejaid, loitsijaid nähtamatu Trooja müüridel pole kunagi liiga palju; neid, kes märkavad, et taevas tumeneb, et on aeg süüdata lõkked ja seista õlg õla kõrvale.

Tulemas on vabastajad

vabastama meid

meie kodudest, põldudest, õunaaedadest,

vooditest, ihupesust, pesumasinatest,

kassidest ja kanadest,

meie lastest,

meie jaaniöö päikesest ja kuust.

Eeva Park ei esine küll kunagi üleva prohveti või teadjanaisena, pigem naerab ta sellelaadsed poeedihoiakud kõlavalt välja. Tema lause kõik me oleme Kassandrad kõlab omalaadselt nukra solidaarsuskuulutusena. Park kogeb kõike vahetult, omal nahal, erksa tähele­panelikkuse tõttu ehk sekund enne teisi, aga ennekõike nüüd ja praegu elava inimesena.

Aga sedagi taipad alles siis, kui nii kipitama hakkab, / et ka külm kompress enam ei aita.

Saxo Grammaticuse jälgedes läheb luuletaja poodi nagu lahingusse, kus käsikäes käivad seks, nälg ja surm võivad kergesti põlvili kukutada nagu Kalevi­poja põrgu väraval. Ei, sinna tolmu ei taha ta põrmustuda. Aga ka tema rahva pidu on tõsine asi, kuhu minnakse nagu sõtta – juba sada ja viiskümmend aastat minnakse seda lahingut võitma. Me ei naera, / me seda ei oska. Stress hingeahistuse hapral piiril on sõnavalgus, särav, ärev, valus valgus, see pole vaikus, / vaid vaikimine.

Sellest jalge alla mahtuvast maalapist, tema pühapaikadest, hiiemetsadest ja kukeseenekohtadest ei tohigi teada iga juhuslik külaline, veel vähem õnneotsija. Nii vannutab luuletaja ka hiljuti Eestit külastanud ja festivalil „HeadRead“ ühe tõmbenumbrina esinenud Briti ajaloolast ja karismaatilist teletähte Lucy Worsleyt unustama kogetut nagu lapseea unesid:

Las me olla saladus

selles maailmas – kui räägid, siis räägi,

et siin elavad hundid

ja inimsööjad

ja

ära ütle kellelegi,

et kevadel on siin kõik söödav

ja et isegi malts maitseb meil magusalt.

Sellist virvendavat, valusat õrnust saab tajuda, veel enam sõnastada üksnes keegi, kes on lähedalt tundnud valgust ja teab tema mitut nime, kes on omal nahal pidanud kogema karmi ümberkohanemise protsessi: Nüüd me läheme lahku. / Ta petab mind, / rängalt. / Mu keha enam ei armasta mind. / Kõik, mida ta võtab, on lõplikult läinud, / ei aita nutt ega kohtuskäik.

Eeva Pargi luule pole ajas palju muutunud, küll aga on üha selginud talle omane haavatav elujulgus, naeru vahe tera, mis lõikab luulet teadmises, et kui pimedus võtab maad, võtab maa ta vastu, et omadega metsas olles on omad lähedal – nagu pillikeelena vastu jalgu värisev koer, nagu põder, kes tiigikaldal seistes iseenda peegeldust vahib, nagu taevas, mis vaatab vastu iga ilmaga.

Aga ehk just seesama taevas, mis vaatab vastu iga ilmaga, annabki aimu ilmade paljususest? Ehk ongi inimmeelele just taevas, see nii tavaline ja lõpmatult paljuilmeline, kaar, mis kõiki maailmu ühendab? See lähim, kelle poole pöörduda, kui muud pole enam jäänud, kui enam ei aita ei nutt ega kohtuskäik? Toetudes kõige nõrgematele, neile, kelle tugevuses on piki- ja ristipraod, kuhu vaadates näeb ikka veidi kaugemale välgulöökide sügavikku – kas pole see ilus haprus, see tuleviku minevik ainus, mis lubab uinuda, ärgata, olla ja loota?

Ehk ongi vahel just kummelilõhnased teated teisest ilmast see,

mis on nii lihtne,

et sellest ei oska rääkida,

suruda sõnadesse

seda,

mida hiljem kogu elu üha otsid,

teades, et ühendus on olemas,

on iga päev,

on iga tund,

on igavik.