Tallinnast, isegi Tartust vaadates on Valga kauge piirilinn. Ometi on see linnaruumiliselt põnev paik: kerkinud on uus keskväljak, Valgat ja Valkat seob nüüd avalik väljakulaadne park, kus saab olla nii, et üks jalg on Lätis, teine Eestis. Omajagu uudisekünniseid on ületanud ka julgus tunnistada, et tegu on kahaneva linnaga ning seetõttu on ette võetud tühjade hoonete lammutamine.

Üks Valga põnevatest arhitektuuri-ettevõtmistest on ka arhitektuuriresidentuur Vares, mis on linnas tegutsenud kaks suve. Ära on tehtud omajagu. Residentuuri tarbeks on korrastatud endine kaugõppegümnaasiumi hoone Uus tänav 35. Tegutsetakse ka keskväljakul. Üle linna on residendid püstitanud installatsioone. Näiteks suplusmööbel „Väänik“ (stuudio Kollektiiv), jääktellistest „Punane vaip“, mis toob esile Vabaduse 3 seisva hoone (Katariin Mudist) ja Pedeli supluskoha linnamööbel (Stuudio Kollektiiv). Korraldatud on suvekoole ja talvekoole, mitu seminari, jalutuskäike, näitusi, ideevõistlusi jms. Varese eestvedajad arhitektid Merilin Kaup, Margus Tammik, Mari Möldre ja Ulla Alla on küsimustele vastanud ühe häälena, see on osa nende autoripositsioonist. Kuna kõiki teemasid on ühiselt arutatud, on nende sõnul keeruline mõtteid eraldada ning midagi vaid ühele isikule omistada.

Mis teile Valgaga kõige enam seostub? Kuidas Valgat kirjeldada?

Esmalt seostub Valgaga suur rahulolu selle üle, mis juba tehtud. Tore on sellist tööd teha ja residentuuriasja siin ajada. Linn ise avab ennast pikkamisi, siin pole üheski asjas ilmselgust ja läheneda on võimalik mitmeti. Ka geograafiliselt. Kui näiteks teekond Tallinnast Hiiumaale või Saaremaale, kuhu osal meist ka asja on, võib olla üpris tunneljas, siis Valka viib mitu erinevat teed. Tänu sellele on suur osa Lõuna-Eestit tuttavamaks saanud ja pikad sõidud huvitavamad.

Kindlasti on meil linnas juba oma lemmiktrajektoorid. Valgas on palju avastamist väärt perifeerseid paiku. Näiteks raudteetagune ja sealsed tänavad, mis ootamatult eikusagil lõppevad. Kesklinn on kummaliselt tühi. Vahepeal tundub, et kogu elu toimub müstilistes äärelinnades, mis keskust paiguti piiravad. Me pole jõudnud seda linna veel üksipulgi läbi hekseldada, residentuuri­majaga ja korraldustöödega on olnud palju tegemist. Osa Valgast jõuab meieni lugudena residentide avastusretkedest või kohalike tähelepanekutest ja osa on endiselt kujutelm. Ja see on väga tore. Tahaksime, et veel mõneks ajaks nii jääkski, et linn poleks ennast ammendanud, et oleks natuke ka teadmatust.

Kas Valga on selle ajaga, kui seal tegutsete, ka muutunud? Kuidas?

Valga on viimase kümne aastaga palju muutunud, ent meie alustasime siin põhjalikumalt viis aastat tagasi, kui suuremad ümberkorraldused olid juba lõpule viidud. Näiteks praeguse keskväljaku eelne aeg elab meie kujutluses vaid tänu kohalike meenutustele. Killukestest on tekkinud värvikas ja võib-olla pisut võimendatud pilt: enne 2015. aastat oli praeguse keskväljaku asemel avalikkusele suletud, eraomanikule kuuluv n-ö tsitadell, kus suitseva lõkke ümber käis iseäralik elu ja ajaviitmine, mida valvasid kümned koerad ja ümbritsesid kõrged aiad.

Eelmisel kümnendil võeti Valga linna­ruumiliseks juhtmõtteks kahaneva linna kontsentreerimine südalinna ning otsustati kasutuseta hooned lammutada. Sellega seonduvate muudatuste tunnistajaks oleme olnud meiegi: 2020. aastal ööbisime ühes koolihoones, magasime kõik koos kolmandal korrusel ühes ruumis. Aasta hiljem oli selle maja asemel sile muruplats – hoone oli vahepeal ära lammutatud. Omamoodi nihestav oli kujutlus, et alles aasta eest magasime kuskil kohas, mis hõljub selle murulapi kohal. Sel aastal võeti residentuurihoone kõrval maja maha. Natuke on isegi kahju. Kahe aastaga jõudsime selle lobudikuga juba harjuda.

Aga miks üldse Valga? Miks mitte Keila, Rakvere või Antsla?

Kõhutunne ütles, et tuleb vaadata Lõuna-Eesti poole. Käisime mitmes vallas maju vaatamas, muu hulgas Antslas, kaalusime kohti ka metsa sees, kuid linnas on arhitektil ikkagi huvitavam, leiab rohkem tegutsemisvõimalusi. Ja lõpuks jõudsime ringiga Valka tagasi. Siin pole ilmselget tõmbenumbrit või linna defineerijat, mis jätab võimaluse mitmetel subkultuuridel eluleda ja kihistustel tekkida.

Arhitektide orbiidil on Valga muidugi mõnda aega olnud tänu endise linnaarhitekti Jiří Tintěra visioonidele. Tundub, et ka siinne poolikus ja kummalised vernakulaarsed lahendused mõjuvad arhitektidele ja kunstnikele inspireerivalt. Nad oskavad sääraseid olukordi tähele panna ja nendest rõõmu tunda. Näiteks on paljud arhitektid välja toonud ühe majakatuse, mis on kokku klopsitud kuuest eri plekist, mille värvi on püüdlikult sobitada üritatud. Mastaapne raudteeinfrastruktuur mõjub nagu liiga suur king. Huvi pakuvad üks nägudega betoonplokkidest maja, kummalise disainiga lõbusad piirdeaiad ja muidugi Valka pool, kus näiteks paneel­elamute tüüpprojektid on teistsugused kui Eestis. Pigem leidubki siin spetsiifilisi ja kiiksuga, nohiklikke naljakaid asju, mis residentuuri sihtgrupile korda lähevad.

Pärandi mõttes on ääremaisusel oma võlu: muutused ei jõua Valka nii ruttu, mistõttu on siin palju algupäraselt säilinud ehitisi. Valgas on alles XVII ja XIX sajandi kihid, mis on segamini XX sajandi arhitektuuriga. Eestis ei peeta ilmselt Valgat suvitamise või puhkuse sihtkohaks, aga näiteks meie eelmise aasta resident, Soome arhitekt ja linnaplaneerija tõi võrdluseks Soome väikelinnad, millest enamik on 1950. ja 1960. aastatel vabaplaneeringu järgi ehitatud – ja nende kõrval tundus Valga talle päris armas väikelinn.

See, et linn on piiri peal, on kindlasti huvitav, sest saab iga päev korra välismaal käia. Meie idapiiriga võrreldes on see käik argisem ja seostub pigem väikeste asjadega. Lätis on parem kohupiim ja saiakesed ning ujumiskoht, iga kord õpid ühe uue lätikeelse sõna.

Valka tulek polnud kalkuleeritud otsus, aga iga päevaga oleme järjest kindlamad: küll on hea, et me just siia sattusime. Siin on hubane maja, mis pakub meile varjualust ja millele meie omalt poolt piltlikult varjualust pakume, sest kui me siin ei tegutseks, oleks residentuurihoone juba lammutamist ootavate majade järjekorras. Ka Tartu kultuuripealinna programmi kandideerimisega tahtsime lihtsalt proovida, kas õnnestub. Meil polnud selget ettekujutust, mis residentuur on ja mida me tegema hakkame. Olemegi taibanud, et meie tegevust on raske lahterdada ja määratleda, sest oleme pidevalt otsingulises meeleolus ja selleks sobib samuti oma identiteeti otsiv Valga päris hästi.

Räägite Valgast nii võluvalt ja imetlusega. Kas teil on õnnestunud ka sealsetesse elanikesse elurõõmu ja vaimustust süstida? Väga paljud suhtuvad Valgasse ilmselt hoopis depressiivsemalt.

Seda teavad kohalikud ilmselt ise paremini. Meie eesmärk ei ole päästa Valgat depressiivsusest, kui see diagnoos üldse tõele vastab. See oleks suurushullustus. Pigem oleme siin nagu veidrad, eksootilised linnud, kellega seostatakse linnaruumis toimuvaid ebatavalisi aktsioone. Kui õnnestub kedagi inspireerida, siis on tore.

Valga võib ehk Tallinnast vaadatuna tunduda lootusetu ääremaana, aga just see perifeersus pakub võimalusi, mida suurlinnas pole: nullsurve kinnisvarale võimaldab ennast laiali laotada ja tegeleda kasumlikkusele mõtlemata eksperimentaalsete asjadega.

Töökohti on siin aga tõesti vähe ja ei saa salata, et meil on privileeg käia Valgas hooajaliselt ning näha linna kaunimat palet. Linnaruumis on väga palju kontraste ning tänu residentidele, kes oskavad neid olukordi näha ja hinnata, saame ka Valga elanikele pakkuda linna vaatamiseks uusi prille. Me ei tea, kui palju see mõjub, aga teistmoodi identiteediloome suunab ehk natukenegi linlasi oma kodukohta teise pilguga vaatama. Ehk see aitab tekitada huvi oma linna vastu ja toita enesekindlust. Eks ikka omajagu ka küsitakse, miks te siin olete ja miks te seda teete. Oleme kohanud suhtumist, et see linn pole seda väärt, et siin residentuuri pidada ja oma aega raisata. Sellega me kindlasti nõus ei ole.

Teie kasutada on nii residentuurihoone kui ka kunagine kreisi ameti­asutuste hoone keskväljaku ääres. Olete neile elu sisse puhunud, rajanud kasvuhoonet meenutava Supibasiilika, püstitanud installatsioone. Kuidas te Valgat muutnud olete, seda mõjutanud füüsiliselt ja vaimselt?

Oleme toimetanud oma võimete piires ja lootes, et sütitame kelleski samasuguseid püüdlusi. Keskväljak lausa karjub, intensiivselt vaikides, tegevuse järele, kuid võimekust seda pideva kohaloluga täita meil pole. Seal on hiljuti avatud kohvik ja käsitöötuba, mis tegelikult toimivad. Mõned sammud veel ja sellest väljakust saaks taas linna keskus. Praegu tundub, et kohalikele on linna süda kusagil mujal. Omamoodi on see perifeerne kesklinn isegi võluv. Huvitav on reede öösel jalutada ja kohata ainult kasse, aga mitte ühtegi inimest.

Oleme pisut üle aasta jõudumööda keskväljaku kreisihoones tegutsenud. Sellel paigal on värvikas ja veidi õõvastav ajalugu. Nüüd, kui oleme maja avanud ja siin toimuv erineb täiesti kunagisest, nähakse seda ehk teise nurga alt. Norra kunstnike duo de Jenz kohandas installatsiooniga hoone ühe ruumi kino- ja loengusaaliks. Üleeuroopaline võrgustik ConstructLab ehitas kreisihoone õuele Supibasiilika. Neid on ka siinsed gümnasistid oma üritusteks kasutanud. Unistame, et keegi need ruumid järje­pidevamalt kasutusele võtab.

Oleme ajutiselt avanud ka eraomanikele kuuluvat kinnisvara, kui mõni resident on seal tahtnud oma tööd eksponeerida. Näiteks Aivar Tõnso näitus oli keskväljakul endises postimajas, mille omanik oli lahkelt nõus seda avama.

Samuti on siia-sinna ehitatud väiksemaid installatsioone. Need on eksperimendid materjali ja ruumiga, paljudel neist on ka praktiline väärtus – ja tundub, et neid kasutatakse.

Linna vaimsust oleme tilgakese võrra rikastanud ehk seeläbi, et oleme siia lühikese aja jooksul toonud mitmekesise päritoluga loomeinimesi. Valgast on saanud mitmetele Euroopa arhitektidele ja ruumikunstnikele oluline koht. Mõned neist ei ole kunagi jõudnud Tallinna ega Riiga, aga nad tunnevad Valgat.

Oodatakse kiireid muutusi, aga sellised asjad võtavad aega. Kultuuriprojektidele omistatakse vahel liiga grandioosseid eesmärke – igast asjast ei saagi kohe uut telliskivi. Ja see polegi meie eesmärk. Meil ei ole kindlat mudelit silme ees, tahamegi jääda katsetuslikuks ettevõtmiseks.

Algselt plaanisite tegeleda materjalide taaskasutamise ja väärindamisega. Kuidas sellega on läinud?

Peaaegu iga materjal, mida siin kasutatakse, on mitmendal ringil.Tundlik ja säästev lähenemine ainesele on residentidele justkui enesestmõistetav alusraamistik, et oma teoseid luua, isegi kui see pole nende töö keskne mõte.

Ent meil on olnud ka kureeritud temaatilisi residentuure, kus on mindud materjalide mõtestamisega süvitsi. Eelmise suve grupiresidentuur kandis pealkirja „Kahtlaste materjalide jäätmaa“ ning vaatluse all olid odavad, mass­toodetavad ja oma taaskasutamatuse tõttu kiirelt prügimäele jõudvad komposiitmaterjalid, näiteks puruplaadid, asbestid, plastid jms.

Koostasime ka väikese vihiku, kus võtsime mõttes tükkideks Tallinna linna­halli väliskesta materjalid ning analüüsisime, kuidas näeks välja nende taaskasutamine. Jõudsime järeldusele, et materjale saab dekonstrueerida, puhastada ja uuesti kasutada küll, aga selleks kulub väga palju inimtööjõudu. Kui tahta taaskasutust juurutada, peab forsseerima seadustega, näiteks tööjõumakse alandades ja uut materjali rohkem maksustades. Ja kuna taaskasutus on alates XX sajandist tavapraktikast pigem kadunud, siis tuleb selle suures mõõtkavas rakendamiseks kogu ehitusprotsess ümber mõelda.

Meie tegeleme materjalidega niipalju, kui ise tassida ja puhastada jaksame. Paljudele residentidele, ka büroos töötavatele arhitektidele, on siin kohale jõudnud teadmine, et materjalide kasutuskõlblikuks muutmine nõuab nii palju aega ja vaeva. Kogu see mass, mida on vaja liigutada, on füüsiliselt tunnetatav.

Ent vanamaterjaliga tegutsemine olla üsna inspireeriv. Iga juppi tuleb analüüsida, leida tema jõud, tugevus ja olemus. Seda tööd ei saa teha kiiresti: vähem on oma mõtlemist, rohkem tagasisidet ja initsiatiivi materjalilt – materjal sekkub kavandisse ja viib mõtet edasi.

Kuidas on muutnud siin tegutsemine, rassimine, tassimine, materjalide puhastamine ja neist uuesti ehitamine teie vaadet praegusele arhitektuuri loomisele?

Muutnud ei olegi, pigem kinnitanud aimdusi ja tähelepanekuid. Tore, kui materjalid ringlevad, aga veel toredam, kui nad leiavad kauni koosluse, kus nad võivad paigal püsida.

Arhitektuuriväljal toimub tegelikult päris huvitavad asju, aga need jõuavad liiga harva laiemalt ruumiloomesse. Liialt kasumipõhise ehituskultuuri puhul teeb meid muidugi kurvaks idealismi puudumine ja kalduvus minna lihtsama vastupanu teed. Linn on kõigi ühine ruum, ei tohiks olla enesestmõistetav, et sellest võib erahuvides üle sõita.

Näiteks on meil hingel otsus lammutada Tallinnas projekteerijate maja, et ehitada asemele sama mahuga hoone. See tundub liiga kergekäelise allaandmisena ja ühtlasi räige materjali raiskamisena. Miks mitte kasutada seda, mis olemas, ja sellele väärtust lisada? Nii võivad sündida hoopis põnevamad ruumid, sellised, mida puhtal lehel välja mõelda ei oskakski. Laiskus või oskamatus näha mitmekesisemates ruumides väärtust on kurb ja teeb vihaseks.

Majanduslik ratsionaalsus sõidab kõigest üle ja sellega kaasneb tihti igavavõitu standardsus ja mõningane esteetiline pankrot. Raine Karp ütles ühes intervjuus, et kahjuks demokraatia ja hea arhitektuur ei astugi enamasti ühte sammu. Sellega tuleb kas leppida – liiga palju kompromisse tähendabki beeži keskteed – või siis välja mõelda, kuidas võiks teisiti olla.

Olgugi et meil on päris palju kaasa­mõtlejaid, paistab vahel, et oleme oma nägemuses triivinud müütilisest normaalsest inimesest küllalt kaugele. Ilmselt peame leppima, et maailm ei muutu selliseks, nagu ta ideaalis meie arust olla võiks, aga eks me saa oma väikese mikrokosmose ikka luua.

Teil on olnud päris palju üritusi residentidele, kes pole pärit Valgast ega isegi mitte Eestist. Kui palju on aga teie ettevõtmistega kaasa tulnud Valga inimesed? Kas on üldse võimalik arhitektuuri ja ehitamise teemal samaaegselt kõnetada ühe väikese piirilinna elanikke, kellel on ilmselt igasugu argiseid muresid, ja välismaa eksperte-huvilisi?

Selle asemel et balansseerida erinevate sihtgruppide vahel, tuleks ilmselt lihtsalt teha asju, mis meid endid huvitavad, ja küllap pakub see ka kellelegi teisele midagi. Kuigi meie tegevus on vahel erialaspetsiifiline, ei ole see siiski ülemäära keeruline ega ligipääsmatu. Kohati on see hästi argine: garaažikultuuri puudutav, töö materjalidega, mis kõiki kogu aeg ümbritsevad ja vastupanu osutavad. Võib-olla ei ärata inimestes huvi mitte meeldida püüdmine, vaid vastupidi, veel radikaalsemalt isemoodi olemine? See ei ole linna rikastamise seisukohast vähem oluline kui laia publikuga kultuuri­ürituste korraldamine. Meile tundub, et Valgas on ka parasjagu introverte, omaette nokitsejaid, ja aina sagedamini leiavad nad tee Varesessse. Ilmselt asetume ise ka pigem siinsete paljude subkultuuride ridadesse.

Kohalike seas ei ole meie ettevõtmistel väga laia kõlapinda, aga on mitmeid püsikülalisi. Näiteks kohalik politseiametnik tutvustas meile Valga ainukest punkarit, kes alles hiljuti tegi siin oma müramuusika live’i. Nüüdseks on teda ka Tallinnasse esinema kutsutud.

Ja üks huvitav demograafiline eripära – võib-olla täiesti juhuslik –, aga kui levinud stereotüübi kohaselt on kultuuri­sündmustest huvitatud pigem naised, siis Valgas on meie üritusteni tee leidnud kohalikud loovhingega meeste­rahvad. Tervitused Hennule, kes on käinud peaaegu kõigil meie üritustel ja jätnud külalisteraamatusse pikki sisse­kandeid!

Kui kaua te veel jaksate?

Praegu innustab meid see, et meil on väga tore punt, mõnus maja, lahedad residendid, vastuvõtlik publik, paar kaasa­mõtlevat ametnikku vallavalitsuses ja kultuuripealinna aastast hea hoog sees. Loodame, et see nii jätkub.

Ilmselt toimetame edaspidi nagu seened sügisel. Oleme kasvatanud päris tiheda niidistiku ja kui tingimused on sobivad – oleme leidnud Varesele rahastuse –, siis pistame pead maa alt välja: võtame vastu residente, teeme näitusi, peame loenguid, viime läbi Valga ratta­tuure, ehitame linnaruumi installatsioone, korraldame ideevõistlusi, nokitseme maja kallal ja kindlasti teeme midagi veel.

Ja kui tee peal jääb ette mõni helde metseen, siis võtame ta rõõmsalt vastu.