URMAS LÜÜS, kunstnik ja õppejõud 

Urmas Lüüs 

Fotograaf: Urmas Lüüs 

Mõtisklust vabadusest on kõige parem alustada oma koduse kunstimätta otsast. Vabadus seostub siis esmalt võime, võimaluse ja võimestatusega ennast parimal moel teostada. Iga eneseteostus nõuab meisterlikkust. Meisterlikkuse saavutamine omakorda järjepidevat ennast piitsutavat harjutamist. Harjutamine on enesepiiramine suurema vabaduse nimel. Graafik suurendab väljendusvabadust joonistamise, poksija peksasaamisega. Selle nimel on nad nõus loobuma naudingutest ja hüvedest.

Maalikunstnik Laurentsius on öelnud Postimehele antud intervjuus[1], kui oleks tema teha, paneks ta noormaalijad tehnilisi alusoskusi omandama sõjavälise korraga laagrisse, kus hommikul on rivistus ja õunapuu all ootab modell. Sama lugu on luuletajaga, kes peale kirjakeelsete sõnade väga piiratud ampluaaga lõppriimi sobitamise on viinud end süvitsi kurssi riimtriivimise, kompositsiooniülesehitamise, kujundiloome, grammatiliste mängude, kõlavärvide ja murdemaailmadega, saavutades väljendumises seda suurema vabaduse. Nagu manifesteerib (:)kivisildnik, on „luuletamine tehniline ala, kes tehnikat ei valda, ei saa ka luulet kirjutada ega lugeda. See, kas auto sõidab või ei sõida, ei ole maitseküsimus – mootoririke on tehniline probleem.“[2]

Enese liiklusreeglitega kammitsemine annab vabaduse avalikus ruumis ühiselt eksisteerida ja turvaliselt koju jõuda. Isikliku raha maksudega piiramine võimaldab kogukondlikku vabadust ja kurjategijatelt vabaduse võtmine turvatunnet. Seega triivime paratamatult küsimuseni, millistest vabadustest peaksid vabaduse nimel loobuma need, kes nõuavad Vabaduse platsil vabadust vabalt hingata.

[1] Kaarin Kivirähk, Kanooniline Laurentsius: „Suur osa head kunsti tegeleb mõttetute teemadega.“ – Postimees 13. II 2021.

[2] Pille-Riin Larm, Kuidas teha Jürgen Rooste selg prügiseks? – Sirp 23. X 2015.