Privileeg mõelda vabadusest

KEIU VIRRO, Häirekeskuse meediajuht ja kultuurikriitik

Keiu Virro

Anette Parksepp

Töötan häirekeskuses. Hädaabinumbrile ma ei vasta, küll aga olen end nihverdanud päästekorraldajate töövarjuks nii päevasel kui öisel ajal. Samuti kiirabile. Vaatele vabadusest on tekkinud uusi nurki.

Päästekorraldajad ja kiirabibrigaadid ei filosofeeri abivajajatega vabaduse teemal. Nad tegutsevad. Iga hetk tuhandeks stsenaariumiks valmis oleva päästekorraldaja jaoks ei puutu asjasse, millised on selle inimese vaated. Sama lugu on kiirabitöötajatega. Kui inimene on ükskõik kui halvas olukorras, ei loe, kas sinna sattumisel on olnud mängus oma valik või kuri saatus. Tuleb aidata.

Häirekeskuses vastatakse peale hädaabinumbri ka riigiinfo telefonile 1247, kust muu hulgas jagatakse infot koroona kohta. Järsku hakkasid töötajad ja telefonile vastavad vabatahtlikud märkama, kuidas üha enam tuleb õelaid kõnesid. Inimestelt, kes tunnevad, et nende vabadusi on kärbitud. Keegi peaks vastutama! Äkki võiks selleks olla telefonile vastav vabatahtlik operaator? Tal on olnud vabadus võtta see töö, et aidata. Helistaja on vaba oma vabaduseiha sõimates välja elama.

Ööl, kui Tallinna kiirabiga kaasa sõitsin, võtsime ühest haiglast peale koroonahaige, et seista temaga lõputuna näiv aeg teise haigla ukse taga. Esimeses haiglas ei olnud enam ruumi. Brigaadi juht vaatas pimedusse valguslaike heitva haigla akende poole ja rääkis, kuidas pandeemia esimese laine ajal tõstsid nakkushaigla arstid oma selja vigaseks, sest polnud piisavalt reguleeritavaid voodeid. Kuhugi oli vaja inimesed ometi paigutada. See oli mõistagi kõige väiksem mure. Siis oli olukord veel kõigile võõras, nüüd on juba teadmisi, et hullem ära hoida. Aga kellegi vabadused, kellegi seljad, kellegi lõputud tööpäevad … Kellegi vabadus mõelda oma peaga. Kelle pea see oma pea ikkagi on?