Paavo Matsin, kirjanik ja teoloog
Ükspäev astusin Tartus korterist välja ja mõtlesin, kuhu siirduda. Oli vaba päev. Lõpuks läksin Barlova poole, sest kuulus Ahto Külvet, kellest hiljuti film tehti, oli kolinud oma vinüülipoega Psühhoteek mitte vähem kuulsa kõrtsi teisele korrusele. Jõudsin kohale, panin sussid jalga (peab panema) ja vaatasin ringi. Ohsaa! Külvet oli endale super vene külmik-baari Sadko ostnud! Või ma polnud seda igal juhul varem Külvetil näinud.
See retroime Sadko on ju puhas luksus ja ilu käsikäes: ühel pool külmkapp, teisel peeglikese ja poolviltu lõigatud klaasriiuliga baarikapike (valge vooderdusega!), seest valgustatud ja selle konkreetse ilmutuse puhul veel kellegi ilutegija-autodidakti poolapäraste naisepiltidega kaunistatud. No kes sellist ei tahaks endale? Ka imelikke violetseid ümmargusi kettaid sai külmkapi ja baarikapi vahelt välja tõmmata ja nende alla õõnsustesse pudeleid peita … Sadko omanik olla on tõesti puhas õnn! Vaid Sadko on mu arust vaba mehe tunnus par excellence! Ilma naljata, kusjuures. Mnjaa, kust saaks ka endale sellise imekapi? Nii mõtlesin vaikselt, kui astusin tagasi külmale Tähe tänavale. Aga olemine läks kohe heaks, kui tuli meelde, et kodus, küll tavalises külmkapis, on üks pudel õiget Tšehhi õlut!
Olen ikka mõelnud, et niikaua kui jõuan osta ühe pudeli Tšehhi õlut, pole asjad veel üldse halvasti. Pudel Tšehhi õlut on mulle samasugune vabaduse vektor ja metafoor, nagu olid Ameerika ühiskonnas auto uhked tagatiivad. Need sümboliseerisid ju vabadust kõige otsesemalt! Lugege mälestusi ja te mõistate, et nõukaajal võis ajada hulluks just asjaolu, et ei saanud poodi minna ja Tšehhi õlut osta. Suuremat vabadust kui Tšehhi õlu ei ole üldse olemas … Ehk kui, siis ainult Tšehhi õlu külmik-baaris Sadko!