Kui ajaloolise Rotermanni soolalao kõmisevast trepist üles ronida, tervitab tulijaid katusealuses rõdugaleriis pehme vaip ja jalanõudega edasimineku keelumärk. Sussidega või sokiväel kulgemine ja beež pehme vaip on kontrastis nii maja igast küljest piirava müriseva autojõega kui ka soolalao nurkliku katuse­konstruktsiooniga. Galeriiruum kutsub hoopis vaikusse ja tempot muutma. Iga külastaja saab otsustada, kas võtta see kutse vastu või mitte.

Nii nagu on malbe beež pehme põrandakate ja eksponeerimispindade valged paberirullid, on malbe kogu näitus. Aga naised, keda tutvustatakse, ei ole sugugi malbed, vaid eesti arhitektuuri­loo omamoodi rokkstaarid. Tõsi, mitte ilmakuulsad solistid, kuid ometi need, kelleta bänd laval kõlab nagu lasteaia triangliansambel. Arhitektuuriajalugu ilma nende loominguta ei õpetata.

Armutu aeg

See näitus on tõesti omamoodi vaade ajalukku, sest kaheksast väljapanekul esindatud naisest nelja tööd jäävad suuresti Nõukogude aega. Tänapäev ja minevik on loomingu kaudu asetatud dialoogi, küsitakse, mis eelkäijate pärandist võimaldab samastuda või inspireerib. Näituse keskmes on neli kahekõnet. Üks dialoogipartner on praegu töötav sisearhitekt, teine aga tegutses valdkonnas mitukümmend aastat tagasi. Kas interjöörid, mis valmisid teistsugustes majandus- ja ühiskonna­oludes, kõnetavad tänapäeva loojat?

Sisearhitektuur on ruumikunsti haru, millega aeg käib ringi kõige armutumalt. Esitatud on justkui kadunud maailm: palju loomingut on täiesti lammutatud, palju on ümber ehitatud, kadunud on väiksemad autoriteosed, nagu lühtrid, pannood, eritellimusmööbel jms. Nostalgiaudu, mis arhitektuurimuuseumi katuse alla kerkib, on omamoodi liigutav (või malbe?) ja tekitab vaatajas mälestusi. Tahaks hüüda: „Oh, seda treppi ma mäletan! Siin kohvikus olen ma kooki söönud!“

See tuttavlikkus teeb näituse vaatamise lihtsamaks, sest arhitekti töö ja valdkonnasiseste küsimuste arusaadavaks tegemine laiemale publikule – erialavälisele, aina lüheneva tähelepanuvõimega pilgule – on alati omaette katsumus. Ka minimalistlik kujundus on vaataja suhtes lahke, koormamata teda liigse infomüra või detailidega. Asjalikus toonis ja üsna klassikaline väljapanek räägib kõigepealt iga nelja peaosalise eluloo, siis kirjeldab lühidalt tema partneriks valitud sisearhitekti ja inspiratsiooniallikat, sellele järgneb tööde loetelu koos fotodega ning jutu lõpetab napisõnaline loomingu sidumine eesti arhitektuurilooga. Veidi visandlik see ju on, aga ehk ei peagi rohkem, et tekitada huvi või laiendada maailmapilti …

Kas üks väike näitus saab maailmapilti avardada? Kas see on üldse eesmärk? Mida taotleb või kuhu püüdleb arhitektuurinäitus? Soome kuraatori ja arhitekti Kaisa Karvineni öeldu põhjal võiks arhitektuurinäitust vaadata mitmeti.* Näitus on kui uurimus, mis asetab kogutud info ruumilisse vormi. Näitus on kui installatsioon, mis kutsub vaataja uude maailma. Näitus on kui arhiiv, mis muudab teosed ja elulood visuaalseks materjaliks. Näitus on ka kui erguti, mis avab uusi vaatenurki ja pakub ideid. Näitust võib vaadata kui alguspunkti, mis kutsub küsimusi esitama, ümbritsevat ruumi märkama. Ilmselt kõike seda arhitektuurimuuseum ka pakub. Meelelahutus see ju pole: selleks on liiga vähe vilkuvaid osi ja interaktiivseid ekraane, liiga vähe lõbu ja palju rohkem (liiga palju?) tõsidust.

Tõsidusele kuraatorid siiski alla vanduda ei taha, sest ajalooekskursiooni kõrval on neli sisearhitekti palutud kunagiste loojatega dialoogi astuma ja selleks on neile ka täitsa vabad käed antud. Sisearhitektide duosid lahutab mitukümmend aastat ja see annab võimaluse vaadata toonast loomingut hoopis uue pilguga. Põlvkonnaülest dialoogi reklaamitakse kui erialasisest, aga ometi ulatub see erialast hoopiski meeldivalt väljapoole. Jutuvestmise asemel ollakse uljamad ja tõsimeelsuse asemel esitletakse valdkonna ja ka enda kui looja mängulisemat külge. Nii on neli dialoogi saanud vägagi erisuguse kuju ja installatiivse vormi. Ometi ei minda mänguga liiga vabaks: veidi hoitakse tagasi ja malbus ei kao ka uutest installatsioonidest, tõlgendamisel säilitatakse aupaklik distants.

Tõlgendamisega tekib alati küsimus, kui palju või kas üldse on võimalik teise inimese, perioodi või stiili sisse näha. Arhitektuuri kontekst, isegi funktsionaalsus muutub ajas – kuidas seda tagantjärele püüda? Kuidas seda mõista? Kas (teadusliku) analüüsi ja faktide või enda ja (kunstilise) tunnetuse abil? Dialooginäitusel näeb mõlemat ja see vahelduvus ei lase tekkida tüdimusel ega küllastumusel. See, kuidas naised räägivad naistest arhitektuuriloos dokumentaalses laadis ning kuidas naised räägivad naistega loomingu kaudu, on ühtaegu ametlik ja isiklik, kammitsetud ja vaba.

Triloogid

Jah, mis värk nende naistega on? Näituse peaosalised on naised ja naised on ka väljapaneku kuraatorid-koostajad. Seega on vaieldamatult tegu feministliku näitusega ja siin polegi oluline, kas seda sõna peidetakse ja peljatakse või mitte. Alguspunkt näib olevat küsimus, kas naisi tunnustatakse autorina piisavalt, mitte kas nad saavad vabalt valitud erialal tööd teha. Eesti arhitektuurivallas on traditsiooniliselt olnud naisi vähem, aga uues põlvkonnas on see teema juba taandumas, kuigi stereotüübid on visad kaduma. Seda huvitavam on meenutada nõukogudeaegseid kombinaate ja hiiglaslikke projektibüroosid, kus nii autoriõigustesse kui ka autoriminasse suhtuti hoolimatu „loomingulisusega“. Näitus seda teemat siiski ülearu ei ava ega loo uusi mõtteradu: küsimus on õhku visatud, peibutav ja provotseeriv algus tehtud, aga tutvustustekstist kaugemale sellega minna ei söandata. Kuigi nii tahaksin ja ootaksin, sest feministlik plahvatus kulub alati ära – laseb õhu-vabaduse-mõtted vabamalt lendama, toob värskust ning võimaldab sisseharjunud mustrid asendada uute ja moodsamatega. Igatahes on kiiduväärt seegi, kui näitus tekitab plahvatuse asemel väikese feministliku raputuse ja tõstab teenimatult varju jäänud nimed rambivalgusse.

Eesti professionaalse sisekujunduse esimese põlvkonna esindaja Maia Laul osales 1950. aastatel Estonia teatri taastamisel, lõi Tallina vana lennujaama ja kino Sõprus interjöörid ning 1980. aastatel Endla teatri sisekujunduse. Kirsti Laanemaa töölaualt tulid 1980. aastatel projekteerijate maja saali, ametiühingute maja, poliitharidusmaja ehk Sakala keskuse ja Tallinna peapostkontori lahendused. Peapostkontori rokkiv interjöör paneks ahhetama tänapäevalgi, kuigi sealne Eesti esimene eskalaator toonast rüselust ega elevust ei tekitaks. Aate-Heli Õun tõi 1960. aastatel modernistlikult moodsa ja helge ruumi kohvikusse Merepiiga ja restorani Kaunas, 1972. aastal raadiomaja valgesse saali ja 1980. aastal Tallinna teletorni, mis on kirjutatud modernismi klassika ajalukku. Maimu Pleesi töisest pagasist enamiku moodustavad kohvikud, sööklad, restoranid, kauplused ja puhkekodud, näiteks kohvik Energia Tallinnas, Narva-Jõesuu sanatoorium ja Pärnu ranna­hoone kohvik.

Möödunud aegade loojatega dialoogi astunud praegu tegutsevad sisearhitektid lõid oma n-ö kõned eri toonides. Disainer Taimi Soo võttis aluseks märksõna „klassitsism“ ja püstitas näitusesaali valgustatud samba, mille joonia kapiteeli moodustavad Maia Laulu projektijoonised. Multitalendist sisearhitekt Tüüne-Kristin Vaikla lähenes Kirsti Laanemaa loomingule äärmiselt mitmekülgselt ja kaasas oma teose loomisesse veel teisi kunstnikke (Anne Rudanovski origami, Anu Vahtra film, Eve Kiileri fotod). Vaikla teose keskmes on Laanemaa 1930. aastate torustiilist inspireeritud töölaud ja fantaasiarikkad mööblitükid, Laanemaa toolil istudes saab vaadata ka Meel Paliale dokumentaali Kirsti Laanemaast, kes on ühtlasi tema vanaema. Sisearhitekt Liis Lindvere on Koko arhitektuuribüroos loonud hulganisti muuseumide interjööre ja ekspositsioone, tema Merepiiga kohviku välikamina disainist välja võlutud ruuporilaadsed installatsioonid meenutavad samuti elamuskeskusi. Sisearhitekt Hanna Karits võttis aga ette filosoofilisema teekonna, elades Pleesi interjööride, lugude ja saadete sees. Teekond marsruudil Tallinn–Jõhvi–Kohtla-Järve–Narva–Narva-Jõesuu–Pärnu ja vanade teoste otsingud on koondatud uurimuslikuks visandivihikuks, uute ja vanade joonistuste, fotode ja mööbli kollaažiks.

Eri põlvkonna sisearhitektide dialoogi tunnistajaks sattunud näitusevaataja sekkub sinna oma maailmaga ning nii sünnib triloog. Kolmekõnele saab suuna anda igaüks ise ning valida, kui sügavale oma mälestustesse uitama minna või kui kaugele uusi maid avastama suunduda. Küll tahaks, et mis tahes teekond enda sees või väljas ei laseks nakatada liigsest malbusest, vaid tõstaks julgemalt esile inimesi, sündmusi ja kohti, mis seda väärivad, ka iseennast. Rokime ikka täiega!

* Elina Liiva, Mõtteharjutused arhitektidele. – Sirp 13. III 2026.