Suur-Vanalinna näitus on Tallinna linna­ehitusliku potentsiaali mitmekihiline peegeldus. Arhitektist kuraator Villem Tomiste kutsub ulmade ehk julgete kujutelmade tiivul loovalt mõtlema Tallinna ajaloolise kesklinna tulevikust – nii selle füüsilistes kui ka tunnetuslikes piirides. Tomiste arhitektiideid kunstiliste väljendusvahenditega tõlgendades küsitakse, kuidas tuua linnaplaneerimisse tagasi julged mõtted, et südalinna arengut ei juhiks bürokraatlik menetlus, vaid sisuline potentsiaal ja väärtused.

Suur-Vanalinna euroopalik mõõde

Näituse kuraator Villem Tomiste on visionäär, keda iseloomustab lääne­euroopalik arusaam linnast ja linnaelust: linna ülesanne on elu rikastada. Hea linn lubab spontaansust, pakub uudseid märkamisi ning võimalusi. Tallinna südalinnas on lääneeuroopaliku linnakultuuri potentsiaal olemas, kuid suuresti kasutamata.

Näituse algena on tajutav prantsuse filosoofi Henri Bergsoni élan vital’i käsitlus: linna elujõu tagab pidev loomulik uuenemine. Linn areneb, otsitakse uusi vorme ning loomingulisi impulsse. Linn ei ole lõpuni ettemääratav. Tema vaade on elegantne alternatiiv praegu liialt levinud arusaamisele linnast kui pragmaatilisest menetlusreeglitele ja lihtsustatud kontseptsioonidele alluvast süsteemist.

Näitusel on vaatluse alla võetud vanalinna piirid ja piirialad: südalinna piiritlemine ja piirid – linnamüür, bastionivöönd, raudtee – vajavad ümbermõtestamist. Ajaloolist linna ei tohiks kapseldada, kuid piirid toetavad linna kompaktset arengut. Kus on tasakaal? Näitusel püstitatud küsimus on põhjendatud. Kesklinna väljasuremise ilmingud on praeguseks ilmsed, ka vanalinnast väljaspool. Kui tahetakse näha Tallinna inimmõõtmelisena, tuleks sellele piirkonnale sihipäraselt keskenduda.

Tallinna ruumiajaloo narratiivikordused

Näituse sisuline kese on aegadeülene arutelu Tallinna arengu võtmeteemadel, kuid seekord autori-kuraatori jutustusprisma kaudu. Lennukaid kontseptsioone ääristavad kunagi mõeldud mõtted, temaatiliselt ja ajateljele grupeeritud ajaleheväljalõiked illustreerivad teemade ja teemakäsitluste kordumist. Tänavaruumi kitsikusest on räägitud sajandeid. Peatänavaid on loosunglikult planeeritud samuti pea sajand.Rohelisemat linnaruumi on näha soovitud ajast aega. Teemade kordumise väljatoomist võib vaadelda ka kui peent irooniat – loosunglikud sõnumid on aegade jooksul muutunud üllatavalt vähe. Eri aegadel on lööklaused kandnud siiski erinevat arusaama, mis on hea linnaruum. Peatänavat on planeeritud nii Võidu alleena kui ka putukatele-lindudele-loomadele sobiva putukaväilana. Samad diskussioonid kestavad edasi ka tulevikus.

Tomiste kui arhitekti panus arutellu on põletavatele küsimustele vastuste väljapakkumine autorivisioonidena – Tomiste portfoolios leidub igale ulmale vaste. Ta on justkui hall kardinal-linnaarhitekt: suur osa tema viimase 30 aasta jooksul välja pakutud lahendustest näib olevat muutunud vabavaraks. Ka siis, kui terviklahendus ei ole ellu jõudnud, on lahenduste fragmente rakendatud – neid tuleb vaid osata linnaruumis ja arhitektuuris märgata.

Kunstnike kõrvalpilk

12 linnaplaneerimisteemast hargnevad kunstnike tõlgendused. Kunstnikud on kutsutud arhitektivaadet mitmekesistama. Linnalugude jutustamine kunsti abil muudab linna arengu teemad ehk ka laiemale publikule arusaadavamaks.

Kunstnikud pakuvad väärtusliku kõrvalpilgu. Näiteks küsitakse: mis on Tallinnas erilist? Tallinn seisab urbaansuse ja maaelu piiril. Tallinn otsib tasakaalu tiheduse ja roheluse vahel, linnamelu ja sellest eraldumise vahel. Kunstnikud tegelevad paljuski loomulike, inimtegevusest sõltumatute ilmingutega: eksponeeritud on päikeseloojangu värvide mäng stuudioaknast nähtuna (Kristi Kongi „Videviku­portaal“), jalutuskäik Tallinna looduslikul rannaribal, kus maa ja vee piir on tinglik, mitte betooniga vormistatud (Katariin Mudisti „Möödujad II“). Teostes esinevad orgaanilise ja tehisliku hübriidid (Kristina Õlleku „Nähtavuse ja soolsuse dünaamika“). Inimkäsi on teoste teket suunanud, kuid piir inimliku ja loodusliku vahel jääb tõlgendamiskohaks (Uku Sepsivardi „Mesilastest sõltuv eksistents“). Hedi Jaansoo fotojäädvustus näituse installatsiooniprotsessist on viide asjaolule, et ka linn kui selline on pidevas arengus. Jass Kaselaane madonna lapsega paneelmaja katusel (teos „Majad“) esitab küsimuse, kuidas inimesed peaksid linnas elama.

Teoste loomisel on kasutatud looduslikke ja leidmaterjale ning orgaanikat. Tühjaks jäänud tehased on kui pakendid (Erki Kasemetsa „Ülikonnad“), antennisalu väärtustab linna-aardeid (Anna Mari Liivrand). Need tõlgendused väärivad vahetut avastamist.

Näituse kujundus toetab lugude jutustamist ja avastamist. Sisutihedam osa on kontsentreeritud justkui linnamüüride vahele näitusesaali keskele, loomingulised tõlgendused paigutatud seevastu vabavormiliselt ümbritsevatele düünidele, kujundatud jalutuskäik mööda piiriala. Külastaja saab nii segamatult arhitekti visiooni süveneda kui ka vabamalt tunnetada kunstnike tõlgendusi.

Dialoogiootus

Sisuka linnaruumidiskussiooni algatamine – olgu siis lennukad ideekavandid, konkursitööd või Tallinna arhitektuuri­biennaal – on üks Tomiste tugevusi. Näitus tuletab meelde, et elujõuline, elamuslik südalinn ei ole ulmeline unistus, kuid selleni jõuab vaid laiapindse dialoogi toimel. Tomiste jõuline autorivisioon ei välista avatust koos mõelda. Selline lähenemine on kooskõlas nüüdisaegse ruumiloome väärtustega: sünergia ja uudsus sünnib distsipliinide ühendamisel. Just oskus mõtteid vahetama kutsuda, vestlust üleval hoida ja seda juhtida seob näituse nauditavaks tervikuks.

Päriselus näib diskussioon Tallinna kesklinna tuleviku üle olevat vaibunud. Täpselt kaks aastat tagasi algatas linna toonane ruumiloome meeskond selle piirkonna üldplaneeringute vestlusõhtute sarja. Ka sari oli kutse arutada, millist südalinna õigupoolest tahetakse. Nüüdseks on kesklinna üldplaneeringu koostamine unustusse vajunud ning vaibunud on uudseid vaatenurki pakkuvad avalikud arutelud linnaruumi teemal. Mõttevahetuse taasalgataja rolli täidab näitus imehästi.

„12 ulma“ vääriks muuseumiseinte vahelt laiema avalikkuse ette toomist näiteks linnaruumifestivalina, et teemapüstitus kannaks ühiskonnas laiemalt – et unistus mitmekesisest südalinnast ei muutuks millekski, millest me ei oska puudust tunda, nagu mõtiskleb Eike Eplik teoses „Paigale tardunud“.