Rotermanni soolalaos tegutsev arhitektuurimuuseum saab tänavu 35aastaseks. Sel puhul räägib lähemalt muuseumi olevikust ja tulevikust direktor Karen Jagodin.

Arhitektuurimuuseum tähistab sel aastal 35. tegutsemisaastat. 35aastane keskeale lähenev inimene on juba soliidne ja küps. Kuidas muuseumiga on? Kas 35aastane muuseum on noor või vana?

See on täpne võrdlus, sest keskea üks tunnus on see, et inimesed saavad enese­teadlikumaks, tunnevad ennast paremini, teavad, kes nad on, mis neil välja tuleb. Kui nii mõelda, siis peab võrdlus muuseumiga väga hästi paika. Organisatsioonil on tekkinud enesekindlus, välja on kujunenud tugevad küljed, oma koht on saavutatud nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Meil on ettekujutus, mis see arhitektuurimuuseum on, missugused on meie võimed ja võimalused.

Teisalt, keskeaga kaasneb alati ka rahutus – küsimus, mis nüüd edasi, mida veel elul pakkuda on, mida veel elult tahta. Sellesarnane enesevaatlus leiab aset ka muuseumis. Mõnda aega on kohapeal püsitud, nüüd tuleb otsustada, kas jääme siia, kus tunneme end hästi, või saaks muuseum veel sammu edasi astuda. Ja missugune see samm siis oleks, mis on see uus siht, mille poole püüelda …

Kuhu muuseum siis jõudnud on ja mis asju te ajate?

Arhitektuurimuuseum seisab hea ruumi­kultuuri ja ruumiteadlikkuse eest. Ühtlasi on muuseumi tegevuse eesmärk teadlikkuse kasvatamine.

Arhitektuurimuuseumi rajasid kolm arhitektuuriajaloolast – Krista Kodres, Mart Kalm ja Karin Hallas-Murula – ja seepärast on see algusest peale olnud uuriv ja süvenev. See on ka meie tugevus. Algusest peale on muuseum keskendunud näitustele ja see on osa teadlikkuse arendamisest: toome pidevalt esile uusi nüansse ja teadmisi. Püüame ruumimaailma ühiskonnale mõistetavaks ja arusaadavaks teha.

35 aasta jooksul on teemaderingi lehvik aina laiemaks läinud. Muuseumil on väga hea kontakt erialaringkonnaga, leidub inimesi, kes on siin käinud muuseumi avamisest saadik. Aga publikut, kelleni jõuda, on veel omajagu.

Paistab, et arhitektuuriteemade käsitlemisel on ees mingi nähtamatu lävepakk, millest kõik ei julge üle astuda. Nii me siis ajamegi muu hulgas seda asja, et lävepakku madalamaks saada, et arhitektuuriteemad oleksid paremini ligipääsetavad. Siit koorub välja huvitav vastuoksus: kõik puutuvad kokku ehitatud keskkonnaga, kasutatakse eri ruume avarast linnaruumist väikse privaatse ruumini välja. Kõige selle näituse formaati ülekandmine teeb teatud määral ettevaatlikuks, tekib mingi abstraktne hirm, et näitusele tulekuks peavad olema põhjalikumad eelteadmised. Niisiis püüame seda aukartust arhitektuuri ees vähendada, tahame näidata, et ruumi­teemadel kaasamõtlemine on demokraatlik ja puudutab kõiki.

Arhitektuuritoimetajana näen tihti, et teemad ja teemakäsitlused, mis kõnetavad avalikkust, ei olegi nii atraktiivsed erialaringkonnale. Ja vastupidi. Need teemad ja nüansid, mis on erialaringkonnas aktuaalsed ja põnevad, on teistele liiga kitsad ja spetsiifilised. Kas olete muuseumis näituste tegemisel või teemade valikul samasuguseid heitlusi pidanud: mida ja kuidas käsitleda, et inspiratsioonidoosi saaksid nii arhitektid kui ka need, kes ruumivaldkonnas ei tööta?

Muuseum on imeline koht, meil on nii rikkalik programm, et kindlasti ei välista üks käsitlus teist. Näitus, mis kõnetab erialaringkonda, kus on teravaid päeva­kajalisi probleeme, tulevikuvisioone või on taga põhjalik uurimus, ei välista väljapanekuid, kus mõnda teemat mitmest küljest tutvustatakse. Muuseumi viis kõnetada ei ole ju ainult näitused, on muudki. Näiteks algas hiljuti ürituste­sari „Lastega õue“ peredele: õues harjutatakse mängu ja muu tegevuse kaudu ruumi mõtestamist ja tehakse ruumi kohta esimesi tähelepanekuid. See ei tähenda, et muuseumis selle võrra midagi tegemata jääks. Küsimus on teadlikes valikutes.

Kõik see eeldab ilmselt ka vastavat personali. Lastega tegelemine on väga spetsiifiline, eeldab teatud oskusi ja ettevalmistust. Kui palju muuseumil selleks ressurssi jagub?

Enamik isegi ei usu, kui vähe inimesi arhitektuurimuuseumis töötab. Meil on tõesti väga väike meeskond. Maja on aga suur, lisaks aktiivselt töös näituseprogramm, publikuprogramm, kogud, uurijad, haridustegevus. Selge see, et alati ei pea kõike ise tegema, koos tegemises on oma võlu ja mõju. Aastaid on muuseumi ruumides tegutsenud arhitektuurikool, aga sisulist koostööd on olnud vähe. Nüüd käivitamegi koostöös arhitektuurikooliga lasteprogrammi. Näitustega kaasnevat publikuprogrammi aitavad läbi viia selle valdkonna inimesed.

Kui sa küsid, kas meil võiks olla tööl rohkem inimesi, siis kindlasti! Praegu käib töö nendega, kes meil on, sealhulgas kogukonnad ja muuseumiga seotud inimesed.

Olete püüdnud rahvast kokku tuua ühistegevusega, näiteks linnahalli korrastamise talgud. See oli muuseumile väga hea promoüritus, mis ilmselt eeldas ka seda, et muuseumi töötajad tulevad oma argitööst välja. Kas selline tegevus jätkub?

Uued asjad eeldavad tõesti päevatöö teistmoodi tegemist. Ja siinkohal on juhil vaja tegeleda hoiakutega, et töötajad oleksid valmis ja nõus kaasa tulema. Linnahalli taastamisaktsioon on hea näide kunstiakadeemia tudengite ja linlaste kokkutoomisest. Mõned linnakodanikud tulid talgutele kohe pärast seda, kui olid õhtusest uudistesaatest selle kohta kuulnud. Tuldi jutuga, et linna­hall on neile oluline ning soovitakse panustada selle korrastamisse.

Talgud andsid kogemuse, et kaaluka teema puhul ollakse valmis kaasa lööma. Eks sääraste aktsioonide oht on ikka, et need jäävad ühekordseks, sest muuseumil pole ressurssi, et hoida sellist kooskäimist elus. Mõnikord saame olla vedajad, mõningates asjades aga vaid algatajad ja käivitajad. Lõpuks võib ühekordne eksperiment olla väärtuslikum ning saadud kogemusi ja teavet kasutame hoopis teises kohas. Kõikidest ettevõtmistest ei pea saama ürituste sarjad. Mõnikord võib lihtsalt proovida-vaadata ning leppida ainsama korraga.

Ennist oli juttu külastajaskonna suurendamisest, et muuseumi jõuaksid ka need, kes on arhitektuuriteemat raskepäraseks pidanud. Kas valmisolek ruumiteemadel kaasa mõelda on ühiskonnas olemas?

Olen näinud, et ruumiteemadel soovitakse kaasa mõelda ja sõna sekka öelda. Muuseumis on väga hästi käima läinud vestlussari „(H)arutus“. Sinna satub olenevalt ainesest väga erinevat publikut: neid, kes tulevad mingit kindlat teemat kuulama, ja neid, kes pole varem kunagi arhitektuurimuuseumis käinud. See annab meile ikkagi julgust, järelikult on linnaruumi-, arhitektuuri- ja ehitatud keskkonna teemad päevakorral.

Eelmise aasta kohalike omavalitsuste valimiste debattides pöörati linna­ruumile palju teravdatud tähelepanu. Ruumi­teemad on ühiskonnas õhus, huvi on olemas.

Muuseumis näeme, et külastajaid pelutavad arhitektuurispetsiifilised meediumid – joonised, projektmaterjal. Kuid mõista aitavad visuaalsed materjalid, video, foto. Arhitektuurinäituse külastamisel tekib esimene tõrge jooniste ja projektmaterjali juures, kas neid osatakse lugeda või mitte. Lõpuks jääb see kuraatorile lahendada: kuidas näitus üles ehitada, otsida eri eksponeerimisviise ja arhitektuuri kontseptsioonidest rääkimise võimalusi.

Millised on olnud kõige õnnestunumad sellise n-ö tõlkimise näitused?

Üks tüüp näitusi, mida me teeme, on ajaloonäitused: isiku, mõne kindlat tüüpi hoone, perioodi vms kohta. Muuseumi eelmise aasta suurnäitus oli „Tallinn täispurjes“, kus käsitleti 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatti. Näitusel oli muidugi väga palju projektmaterjali: eskiise, jooniseid, vaateid ja kõike sellist, mida saab pidada klassikaliseks arhitektuuri vahendamise meediumiks. Kuna aga teemaks oli lähiajalugu, millega väga paljudel on isiklik kontakt, eriti Tallinna elanikel, kes seda sündmust mäletavad, kes kasutavad toona rajatud ruumi, siis läks näitus inimestele väga korda. Näitusele planeerisime ka käelise tegevuse, näiteks lastele ja peredele, aga ka neile, kes soovivad taktiilset kogemust. Põimisime linnaruumi teemad kunsti, disaini ja audiovisuaalse materjaliga. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegu oli põhjaliku arhitektuurinäitusega, mis tugines kuraator Grete Margna magistritööle, samal ajal oli see selline lähiajaloo käsitlus, millega on elanikel säilinud kontakt ja isiklik kogemus. Näitus aitas seda kõike elukeskkonda üle kanda.

Kui palju jagub süvaarhitektuuri teemasid, mis arhitektuurivaldkonda rikastavad, ergutavad ja edasi viivad? Mil määral on erialaringkond aktiivne ise teemasid püstitama ja kitsaskohti käsitlema?

See on väga hea küsimus, sest seni pole muuseum huvide kohta ühtegi sellist ideekorjet teinud. Nii et ma ei teagi, kuidas sellele küsimusele vastata, sest mul pole millelegi tugineda, et öelda, kas valdkonna seest tuleb ettepanekuid või mitte. Praegu on muuseumil käimas avalik näituseprojektide konkurss. Tähtaeg on märtsis, nii et enne seda ei saa öelda, kui aktiivselt valdkonnas kaasa mõeldakse ja missuguseid ideid õhus hõljub.

Arhitektuurimuuseumis on järjepidevalt toimununud Tallinna arhitektuuribiennaali põhinäitus, mis on arhitektuurivaldkonna suursündmus, kus tõstatatakse ruumikultuuri edasi viivaid ideid.

Loomulikult pakume edaspidigi pinda visioonide ja kontseptsioonide tutvustamiseks.

Sel nädalal avatakse arhitekt Villem Tomiste kureeritud näitus „Suur-Vanalinn. 12 ulma“, kuhu Tomiste on kutsunud nimekad nüüdiskunstnikud vanalinnaga dialoogi pidama.

Pean tähtsaks, et muuseum saab võimaldada tegutsevatele arhitektidele teist positsiooni, kus ei räägita oma tööst, vaid mõtestatakse olusid ja esitatakse küsimusi teisest vaatenurgast. Arhitekte, kes on selleks aega leidnud või võtnud näituse kureerimise ette, pole just palju. See on üks asi, mida me üheskoos saame teha.

Arhitektuuriloolasena tead sa arhitekti tööst omajagu, ilmselt oled samuti täheldanud, et arhitektuur on muutunud nagu liinitööks: normide, seaduste, standardite, Excelite ja numbrite kokku klapitamiseks. Kui palju sa näed, et arhitektidel on veel jaksu kontseptsioone välja töötada, unistada ruumist ja vedada innovatsiooni nii nagu mitukümmend aastat tagasi, mil arhitektid olid loojad, ruumikunstnikud, tegid installatsioone, näitusi jms?

Arutelusid kõrvalt jälgides ja neis osaledes paistab mõnikord, et jaks on tõesti otsa saanud. Muuseumis olen valmis palju suuremaks survestamiseks üht või teist asja käsitleda. Teisalt tunnetan, et unistusi on inimestes palju rohkem, kui need välja paistavad. Eelmise aasta lõpus oli soolalaos arhitekt Pascal Bronneri näitus „Joonistatud paralleelilmad“, kus olid väljas tema fantaasiarikkad, ülima detailsuse ja põhjalikkusega tehtud joonised ja maketid. Paljud arhitektid ütlesid näituse tagasisidena, et nad igatsevad loomist, mis ei lähtu praktilisest vajadusest, et nad tahavad luua lihtsalt loomise lustist. Elu on läinud nii pragmaatiliseks, et aina enam kerkib esile unistus millegi suurema ja abstraktsema järele.

Missugused ruumi- ja arhitektuuri­teemad ühiskonda praegu üldse kõnetavad? Milliseid teemasid võiksid arhitektuur ja arhitektid vedada?

Eestis on arhitektuuri läbi aja peetud üheks kunstivormiks. Mida pragmaatilisemaks arhitektuur areneb, seda enam väheneb seal kunsti komponent. Mida siis arhitektuur saab pakkuda ühiskonnale, kus peamised on poliitika, kinnisvara arendamine, majandus, äri, ruutmeetrid, hinnad, inimeste maksujõud jne? Usun, et see on suurem abstraktsem mõte, filosoofilisem idee, mida on lõpuks pragmaatika tasakaalustamiseks väga-väga vaja. Vaja on tähenduslikkust, tihedat kontakti millegagi, mis meid inimeseks teeb. Ja seda pole võimalik Exceli tabelisse panna. See ongi väärtus, mida arhitektuur saab pakkuda, kui ta säilitab kontakti loomingulisema, iseseisvama, vabama, julgema ja ideerikka poolega.

Kõik ei pea olema sõnastatud ja defineeritud. Nii säilib õhk, kuhu saab midagi uut ilmuda. Arhitektuuril on imetabane võime luua mitte millestki midagi. Kui arhitektuurist mõtlemises säilib see õhk, siis ma idealistina usun, et sinna tuleb midagi, mida pragmaatiline maailm küsida ei oska, ei teagi, et ta seda vajab.

Räägime siiski pragmaatilisest maailmast. Sa oled töötanud meremuuseumis, olnud Vabamu juht. Nendega võrreldes on arhitektuurimuuseum väike. Kuidas te ennast teiste muuseumide hulgas tunnete?

Arhitektuurimuuseum on kahtlemata väike nii kollektiivi kui eelarvevõimaluste poolest. Füüsilises mõttes on meil aga väga suur maja ning oma tegevushaarde ja silmapaistvuse põhjal ei ole kindlasti põhjust meid väikeseks nimetada.

Muuseumi valdkonnas on suure muutuse kaasa toonud muuseumikaart. Arhitektuurimuuseum on sellest kindlasti väga palju võitnud, sest tänu kaardile on siia sattunud kultuuriteadlikku kohalikku rahvast, kelle esmane huvi pole arhitektuur, kuid kes on harjunud näitustel käima ning tänu kaardile avastanud ka arhitektuurimuuseumi.

Üks suund, kuhupoole areneda, on väliskülastajate kõnetamine. Kui mõelda, et asume sadama ja vanalinna vahel ja kui palju linna külalisi nende vahel liigub, siis on näha meie arenguperspektiiv. Praegu jõuab muuseumi ootamatult vähe väliskülalisi. Ühtpidi oleme Rotermanni kvartali külje all, teisalt aga linnaehituslikult keerulises kohas – liiklussaarel.

Olukord muuseumi ümber on palju muutunud: varem liiguti sadamasse minekul muuseumi eest läbi ja oli lootus, et mõni astub ka siia sisse, kuid nüüd on linnaehituslik olukord muutunud ja suured liikumiskoridorid jäävad maja taha. Golden Gate’i arendus on liiklusskeemi muutnud ja me ei jää otseselt kellelegi tee peale. Külastajate suunamine ja välialade arendamine on üks asi, millega sel aastal muuseumi kiirendi toel tegelema hakkame, lisaks valmivad Rotermanni kvartali poolses maja küljes terrassid koos väliekspositsiooni alaga, mis peaks ka maja tagant läbi liikuvaid inimesi siia suunama.

Meist viiesaja meetri raadiuses liigub miljoneid inimesi ja peame tegelema sellega, et vähemalt osa neist ka muuseumi jõuaks.

Lõpetuseks pöördun alguse juurde tagasi. Mainisid, et muuseumi praeguses etapis on vaja otsustada, kas olukord on hea ja rahuldab või tuleb midagi muuta. Kuidas siis seis on?

Väga palju on head, mida tuleb hoida. Näiteks kvaliteetne ja professionaalne näituseprogramm. Kitsastes majandusoludes ei taha ma selles järeleandmisi teha. Siin on pidevalt vahetuvad näitused, sest siis on alati põhjust siia vaatama tulla.

Meil on väga head kogud ja ma loodan, et need ainult täienevad, on hea kontakt uurijatega, kes meie kogusid kasutavad. See on väga suur väärtus. Üks, mis meid muudest Eesti muuseumidest eristab, on tugev rahvusvaheline võrgustik. Seda hakati üles ehitama kohe pärast muuseumi loomist.

Aga maja, tehnosüsteemid ja töötingimused vajavad ajakohastamist. Ka näitusesaalide ülesehitus on olnud ühesugune. Selle aasta sees tahaksime välja kuulutada muuseumi ekspositsioonipindade uuendamise ideekonkursi, mille üks eesmärk on läbi mängida, kas majas saab teha kontseptuaalseid muudatusi, et näitusetegevust nüüdisaegsemaks, dünaamilisemaks ja paindlikumaks kujundada.

Suur teema, millega peame tegelema, on juurdepääsetavus, sest kõik külastajad ei pääse praegu kõikidele näitusepindadele.