Järjest rohkem ammutame oma teadmisi ühismeediast, seda ka tervise ja heaolu kohta. Samal ajal on usaldada järjest raskem, info korratus ja väärinformatsioon külvavad segadust ja ebakindlust. Kuidas lõpuks otsustame, keda või mida võib usaldada? Rahvusvahelise teadusprojektiga otsitakse vastuseid.
Aina suurem hulk nii meedia sisust kui ka internetisuhtlusest on pildiline. Seejuures kipume loetust ja kuuldust rohkem usaldama seda, mida näeme, sest oma silm on ju kuningas. Kas see kehtib ka ühismeedias? Teaduslikult on seda veel vähe uuritud, kuidas visuaalsus, usaldus ja digitaalsus koos toimivad, räägib Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg. Suure osa oma teadlaskarjäärist ongi ta pühendanud visuaalkultuuride ja ühismeedia uurimisele.
Paar aastat tagasi otsustasid visuaalkultuuri uurijad Eestist, Soomest, Austriast ja Inglismaalt jõud ühendada. Nii sündis Tiidenbergi juhtimisel rahvusvaheline projekt „Usaldus ja visuaalsus igapäevastes digitegevustes“ (,,Trust And Visuality: Everyday digital practices“, TRAVIS), mida toetab Euroopa humanitaar- ja sotsiaalteaduste koostööprogramm CHANSE (Collaboration of Humanities and Social Sciences in Europe) ja see kestab 2025. aasta lõpuni.
Teadlased keskenduvad selles projektis tervise- ja heaolu teemadele, kuna need on viimastel aastatel üha aktuaalsemad. Projekti käigus intervjueeritakse ühismeedia kasutajaid vanuses 18–35 ning sisuloojaid – nii suunamudijaid, terviseorganisatsioone, ajakirjanikke kui ka meediaagentuure. Seejärel analüüsitakse tuntud ühismeedia platvorme ja sealset visuaalset tervisealast sisu.
Usaldusväärsuse mitu nägu
Kuigi uuring on veel pooleli, kommenteerivad TRAVISe teadlased Katrin Tiidenberg ja Jaana Davidjants, kes on ka BFMi külalisteadur, esmase analüüsi tulemusi.
Kõige rohkem jälgitakse terviseteemalisi ühismeediapostitusi, mis räägivad toitumisest, treenimisest, vaimsest ja füüsilisest tervisest. Vaimne tervis pole enam tabu ja noored täiskasvanud tegelevad sellega aina teadlikumalt, märgib Tiidenberg. Seejuures teevad terviseteemalise postituse usaldusväärseks mitmesugused komponendid.
Sõltuvalt sellest, kas sisulooja on vaimse tervise ekspert, suunamudija või tavainimene, mõjutab tema usaldusväärsust see, kui siiralt ja ehedalt ta mõjub, kui lihtne on temaga suhestuda, millisena hinnatakse tema motiive või kuidas ta tõendab, et on oma ala asjatundja. Seejuures on suhteline, keda millises kontekstis pädevaks, siiraks või meeldivaks peetakse. Näiteks seatakse nais- ja meessisuloojatele erinevaid ootusi ning arstidelt ja suunamudijatelt eeldatakse erinevat sisu.
Sisulooja postitused peaks sobituma teatud mustrisse, sest meediakasutajad tunnetavad alateadlikult, kui mingi konkreetne väide erineb tavapärasest. On ju imelik, kui suunamudija räägib iga päev, kuidas ta naudib rämpstoidurestorane, aga ühtäkki hakkab andma tervisesoovitusi. Tähtis on ka visuaalse stiili ühtsus, sest kui sisulooja muudab ootamatult postituste stiili, võivad jälgijad kahtlustama hakata.
Visuaalsuse puhul tuleb mängu n-ö kõhutunne. „Jälgijatel on reljeefsed, aga raskesti määratletavad veendumused, kui professionaalne või esteetiliselt klanitud üks usaldusväärne postitus peaks olema,“ selgitab Tiidenberg. Sisu peab olema parasjagu professionaalne, ei tohi mõjuda võltsilt ega punnitatult. See sõltub ka ühismeedia žanrist. Näiteks Instagrami postitus peaks olema korrektses keeles ja foto oskuslikult tuunitud. Story’ga on vastupidi, lihtsuses peitub võlu ehk usaldusväärsemana mõjub kergem ja lohakam stiil.
Veel toob Davidjants välja kultuurimällu süüvinud värvide tähendused: ,,Näiteks rääkisid inimesed nõukogudeaegsetest haiglavärvidest, kuigi paljud, kellega suhtlesime, on liiga noored, et midagi sellest ajast mäletada.“
Suunamudija kui võrdväärne
Teatud terviseteemade puhul mõjuvad fotod ja videod sisuloojast tõendusmaterjalina, et tema tervisenõu saab usaldada. Näiteks fitnessi puhul, et suunamudija füüsiline vorm paistaks imetlusväärne ja oleks ka saavutatav, mitte ebarealistlik. Vaataja ei usalda sisuloojat, kelle välimus tema sõnu ei kinnita, ja loobutakse ka siis, kui tulemus on ilmselt saavutatud steroidide abil või kirurgilise sekkumisega. Milleks punnitada, kui ise kunagi selline välja näha ei saa?
Samastumisele aitab kaasa see, kui sisulooja ja tema jälgija elustiil on sarnased. ,,Oletame, et ma olen tudeng, pean käima tööl ja loengus. Mul ei ole aega tegeleda iga päev kolm tundi spordiga, ega raha, et osta iga päev lõhefileed. Seega eelistan jälgida sisuloojat, kes paneb mind uskuma, et ka vähema aja ja rahaga on võimalik saavutada tervislik seisund või soovitud vorm,“ illustreerib Tiidenberg.
Üks on küll kindel. ,,Kui mulle see inimene meeldib, siis sellest ei saa üle ega ümber,“ lisab ta. Teadlase sõnul tekib sel juhul huvitav, ennast taastootev ring: me usaldame inimesi, kes meile meeldivad, ja meile meeldivad inimesed, keda me usaldame. Ja meeldivad inimesed ju ei valeta?!
Pöidlarulli varjatud efekt
Info tarbimisel on vahe ka selles, kas inimene otsib tõsisele tervisehädale lahendust või skrollib ühismeedias niisama ajaviiteks. Siinkohal lükkab Tiidenberg ümber arvamuse, et mõttelagedat pöidlarulli harrastades ajju midagi ei talletu.
,,Ma arvan, et ma ei süvene ja et see on lihtsalt meelelahutus. Ja see ongi. Samal ajal aju siiski töötleb seda visuaalset infot. Kolleegid on uuringutes leidnud, et pöidlarulliga salvestub nii mõndagi,“ selgitab teadlane.
Korraga avastame, et teame midagi, aga meil pole õrna aimugi, kust see info pärineb. ,,Ühtäkki olen veendunud, et teatud harjutus, leotis või tablett aitab mingi häda vastu, aga ma ei tea, kas sain selle mõistlikust kohast – siis kui ma lülitasin oma aju ja kriitikameele sisse ja üritasin aktiivselt infot otsida või ma lihtsalt marineerisin Tiktokis, kuni magama jäin,“ kirjeldab Tiidenberg.
Usaldame pimesi
Mis on teadlastele seni kõige üllatavam olnud? ,,Palju muretsetakse noorte digitaalse infopädevuse pärast. Samal ajal näitasid intervjuud, et noored suhtuvad ühismeediasse ettevaatlikult. Neile on omane pidev tausta guugeldamine, topelt kontrollimine on norm ja mitte erand,“ kirjeldab Tiidenberg. Davidjants täiendab: ,,Kui miski paistab mustrist väljas, siis seda guugeldatakse, uuritakse sisulooja nime, profiili, haridust.“
Taustakontrolli tehakse ikkagi rohkem siis, kui infotarbijal lööb tuluke põlema, et midagi on kahtlast. Meil kõigil on oma nõrkused, kindlad inimesed või teemad, mille puhul me fakte üle ei kontrolli, olenemata sellest, mitu meediakoolituse diplomit seinal ripub.
Tiidenberg nimetab nõrku külgi pimekohtadeks, me usaldame vahel pimesi, kahtlemata info õigsuses. Miks? ,,Sellepärast, et mulle meeldib see inimene või minu enesekuvandi jaoks on oluline parasjagu mingit konkreetset inimest või sõnumit uskuda.“
Pimekohad pole tingimata patt. ,,Ma ei ütle, et me peaks üritama olla robotid, kellel ei ole pimekohti, sest pimekohad on seotud sellega, mida armastame ja fänname, mis teeb meid õnnelikuks,“ nendib Tiidenberg. Sellegipoolest on tema sõnul kasulik aeg-ajalt endale meelde tuletada, et ühismeedias surfates tuleb kriitikameel sisse lülitada.
Ühismeedia teiseneb lakkamatult
Projekti tulemused selguvad alles 2025. aasta lõpus, kuid mõistagi pole need lõplikud. ,,Ühismeedia kasutamise viisid ja selle uurimise võimalused muutuvad pidevalt,“ nendib Tiidenberg.
