Kuidas rahvas iseennast näeb – mitte peeglis, vaid harjumuspärastes žestides, mida me ise alati ei märka? Lihtsates liigutustes (juuste sättimine, käte ristamine või kõrvale pööramine) näitame end sellisena, nagu me tegelikult oleme, sageli seda ise teadvustamata. Need pisiasjad reedavad meie kindlustunde, hirmud ja iseloomu paremini kui peegel. Missugune on udmurtide emotsionaalne autoportree koos traditsiooniliste normide ja tänapäeva väljakutsetega?

Udmurdid on väike soome-ugri rahvas Venemaal, umbes 400 000 inimest. Juba XVIII sajandi rändurid märkisid: „alandlikud“, tagasihoidlikud, jutukad ainult omavahel. Nikolai Rõtškov on kirjutanud 1770. aastal, et udmurdid on „rahumeelsed ja sõbralikud“,¹ ning Johann Georgi lisanud: „armastuses mitte kirglikud, avameelse loomuga“.² Kuid see avameelsus on petlik. Tegelikult on see raudne enesedistsipliin, sest emotsioonid ei tohi teisi häirida.

Kujutage ette ühistranspordi peatust Udmurdimaa pealinnas Iževskis. Keegi hakkab valjult ropendama. Udmurt astub kõrvale, justkui oleks see nakkushaigus. „Mul on tema pärast häbi,“ ütleb üks eakas naine intervjuus, „kuigi ma ei tunne teda üldse.“ Sekkumine pole kombeks, kuid kannatatakse koos. See näib olevat esivanemate pärandus: ära sega teisi, ära paista silma, ära eristu, ole nagu kõik.

Linnas elavad udmurdid on aga sunnitud muutuma. Kui neid rünnatakse, võivad nad tänapäeval ka teravalt vastata. Või poejärjekorras ka esimese ettejuhtuvaga juttu alustada. Aga maa­udmurdid? Nemad avanevad vaid kolme tüüpi inimestele: vanadele sõpradele; neile, keda nähakse viimast korda elus, ja neile, kelle nägu lihtsalt „äratab usaldust“. Siis voolab kõik välja, justkui oleks maa peal viimne päev.

Kodus omade keskel udmurdi kõne kiireneb. Eriti naistel. „Naised hakkavad rääkima nagu kuulipildujad,“ naerab üks mees, „mehed räägivad aeglaselt ja loogiliselt.“ Lõunaudmurdid räägivad veel kiiremini kui põhjaudmurdid – justkui oleksid alati kuhugi teel. Külalised teistest Venemaa piirkondadest või välismaalt imestavad siiralt: „Te räägite nii kiiresti, et isegi venelased on siin teie rütmiga kohanenud.“

Aga tüli? Udmurt ei tülitse. Ta vaikib. Siis läheb koju ja närib end sisemiselt. „Nagu tardumus,“ ütleb üks noormees. „Ma tean, et ta eksib, aga sõnad ei tule.“ Hiljem mõtleb tundide kaupa, mida oleks pidanud ütlema. Just nii tegid ka eelmised põlvkonnad – neelasid alla, vaikisid ja kannatasid. Noored püüavad juba ka vastu hakata, kuid neil tuleb see raskelt.

Kõige hirmsam relv udmurdi käes on needus. „Viigu sind metshaldjas minema!“ või „Söögu koer su pea ära!“ Vanad kasutavad needusi harva, sest usuvad, et need lähevad täide. Usk sõna jõusse ja maagiasse on udmurdi ühiskonnas visalt säilinud, eriti kui vanem neab nooremat. Seepärast eelistavad vanemad pigem vaikida. Noored sajatavad vene keeles, see mõjub justkui pehmemalt, ei löö päriselt. Lõppude lõpuks pole see ju emakeel ja tundlikkus nende sõnade suhtes on väiksem.

Soojad tunded vanemate ja laste vahel antakse edasi sõnadeta – pilguga, väikese tähelepaneliku žesti või õlalepatsutusega. Valjuhäälne kiitus, kallistused ja suudlused on pigem keelatud, kuna rahvas usub, et liigne imetlus, isegi armastav, võib tuua kurja silma ja inimene võib haigestuda ja surra. Seetõttu väljendatakse armastust vaikselt ja tagasi­hoidlikult, et mitte rikkuda lähedaste heaolu.

Varjamatuid kiindumusavaldusi peetakse udmurtide seas inetuks, kohatuks ja isegi labaseks. Niisugune vallandunud hellus rikub kombetunnet ja võib esile kutsuda hukkamõistu, sest tõelisi tundeid tuleb hoida vaikselt ja vaoshoitult.

Nägu on udmurtide teine keel. „Vaata udmurdi näkku – kõik on sinna kirjutatud,“ ütleb üks vanaema. Udmurdid oskavad eriti hästi pilguga karistada. Piisab vaid ühest pilgust – ja laps juba teab, et suu tuleb kinni hoida. Noored žestikuleerivad rohkem, kuid võõraste seas panevad ette maski. See tekitab naabrite (näiteks tatarlaste ja venelaste) seas kahetise mulje: ühelt poolt tähelepanelikud kuulajad, teiselt poolt – „omaette mõtlejad“.

Põlvkondade erinevus on tohutu suur. Kaheksakümneaastased räägivad aeglaselt, valivad hoolikalt sõnu ja ootavad sama ka teistelt. Kahekümneaastased plahvatavad emotsioonidest – nad on kasvanud internetis ega taha enam peitu pugeda. Aga kui küsida, kas nad tahaksid olla teistsugused, vastavad paljud: „Ei taha. See vaikus on meie kaitse.“

Seda artiklit kirjutades märkan tahtmatult, kui palju on udmurtidel ühist eestlastega. Mõlemad rahvad on sajandeid omaks võtnud, et ellujäämiseks tuleb vahel olla nähtamatu ja vaikida. Et emotsioonid on isiklik asi. Et parem on kanda koormat üksi kui segada teisi. Kuid kui võõras hakkab rääkima udmurdi keeles, avaneb udmurt nagu kevadine jõgi. Ja siis näed, mis tegelikult selle vaikuse taga peitub.

Võib-olla on see meie ühine soome-ugri pärand: vaikida selleks, et tõeliselt rääkida? Ja rääkida ainult siis, kui tead, et sind kuulatakse siiralt ja südamega.

Nikolai Anisimov on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur.