Marta H. Wiśniewska juhatab Cornelli ülikoolis USAs regeneratiivse arhitektuuri laborit, kus uuritakse, kuidas säästlikumalt ehitada, millistest taastuvatest ressurssidest uusi ehitusmaterjale toota ning kuidas neid täiustada, nii et need massehitusse jõuaks. Labori eesmärk on edendada süsinikuneutraalseid, tervislikke, hõlpsalt ringlusse võetavaid, vastupidavaid ja taskukohaseid materjale, mis aitavad lahendada elamispinna puudust, säästavad ressursse ning on keskkonnahoidlikud. Märtsis rääkis Wiśniewska arhitektuurikeskuse seminaril „Regeneratiivne arhitektuur“.

Oled pärit Poolast. Millised elu keerdkäigud sind USAsse viisid?

Õppisin arhitektuuri Poolas ja Saksamaal, kuid minu esimene töökoht oli hoopis Etioopias, kus olin õppejõud ja esimese aasta programmi koordinaator. Minu huvi materjalide vastu saigi alguse just sealt. Seejärel tegelesin materjalide uurimisega Singapuris, Šveitsis ja Saksamaal. Umbes viis ja pool aastat tagasi kutsuti mind Cornelli ülikooli.

Siin rajasin oma uurimislabori, kus tegeletakse regeneratiivse arhitektuuriga: uurime tudengite ja koostööpartneritega alternatiivseid ehitusmaterjale, tegelen taastuvatest allikatest ehitusmaterjalide väljatöötamisega. Teen tihedat koostööd teiste ülikooli osakondadega. Minu arust on oluline mitte teha nägu, et tean ja oskan ise kõike ning olen kõige alal ekspert. Ei ole.

Kui palju arhitekti haridus sind praegu aitab? Kui palju saad õpitut rakendada uute materjalide väljatöötamisel ja vanade materjalide kasutuskõlblikuks tegemisel?

Minu praegune ettevõtmine erineb väga palju sellest, mida õppisin. Juba Etioopias taipasin, et suurem osa õpitust ei ole kasutatav arengumaades, näiteks Addis Abebas.

Seal olid tudengid mu kõige suuremad õpetajad. Teadsin toona pisut materjalidest ja kuidas nendega töötada, millised loodusseadused hoonetele mõjuvad, kuidas materjale kinnitada, millised peavad olema sõlmed, kuidas luua ruumi. Kuid lõpuks oleneb kõik asukohast, sotsiaalmajanduslikust taustast, poliitilisest kliimast ja kõige rohkem inimestest. Oluline oli taipamine, et lääne teadmisi ja õpetusi ei saa hakata toorelt Aafrikas rakendama. See avatus ja pidev otsimine ning ümbritsevaga arvestamine on mind saatnud kõikjal.

Kus tahes olen olnud, olen esmalt püüdnud olla alandlik õppija ja jälgija, leida inimestega ühise keele, õppida neilt ja edasi töötada välja järgmised suunad. Nii et jah, haridus on väga oluline, kuid veel olulisem on mõista, et õpitu pole veel kõik. Keegi ei tea kõike. Avatud meel ja pidev uudishimu on samuti vajalikud.

Mis on regeneratiivse arhitektuuri labor? Mida te täpsemalt teete?

Mind vaimustavad materjalid. Mulle on oluline mõista praegu enamlevinud ehitusmaterjale ja nende kasutusvõimalusi arhitektuuris, aga ka teadmine, millest need materjalid tehakse. Kuidas neid valmistatakse? Kui kaugelt need tuuakse? Milliseid ressursse on vaja läinud? Mis on nende materjalide süsinikuheide? Mida nendega eluea lõppedes teha saab?

See kõik kokku on eluea hindamine, kus on oluline komponent ka kasutaja turvalisus ja tervis. Disainerid, arhitektid ja insenerid peavad teadma oma valikute tagajärgi, milline on materjali eluiga, kuidas see mõjutab inimeste ja ka planeedi tervist. Kahjuks lõpetab enamik materjale ikkagi prügilas.

Ma olen nendele teemadele väga pikalt mõelnud. Addis Abebas, mis on üks Aafrika kiiremini arenevaid ja kasvavaid linnu, mõistsin, kui palju sõltub ehitamine importmaterjalidest. Hiiglasliku nõudluse tõttu pole riigid võimelised ise oma tarbeks betooni, terast ja klaasi tootma.

Etioopiasse tuuakse suurem osa materjale Hiinast ja Indiast. Sealt on pärit ka tööjõud. Etioopias keskendusin tudengitega peamiselt isetekkelistele asustustele ja odavale või lausa nullkuluga hoonestusele, sest väga suurel osal selle riigi pealinna elanikest pole endale peavarju ehitamiseks raha ega materjale. Püüdsin aru saada, millised on need materjalid, mida ei ole osatud väärtustada või mida ei vaadata ehitusmaterjalina, kuid mida siiski saaks ehitamiseks kasutada.

Nii jõudsime tudengitega prügini. Prügil on Aafrikas hoopis teistsugune tähendus kui Euroopas. Lääne mõtteviisis on prügil väga lineaarne teekond: mis silmist, see meelest, ehk see, mis visatakse prügikasti, on lõplikult läinud ja sellega enam ei tegeleta. Aafrikas on kujunenud tarkus taaskasutada kõike. On tohutult ideid, kuidas midagi, mida enam ühtmoodi kasutada ei saa, kasutada teisiti, sellele antakse uus elu. Seal polegi nii palju prügi, kuid on tohutult plasti. Niisiis hakkasin mõtlema, kui palju sellest plastist on juba taaskasutatud ja uuesti kasutusele võetud.

See tähendab ka plasti ümbertöötlemist: sulatamist, kokku pressimist ja kokku liitmist, enne kui seda saab uuesti kasutada. Nii sündis 2014. aastal ilmunud raamat „Prügist ehitamine“ ehk „Building from Waste“. See on võtete ja materjalide kataloog, kus oleme kaasautoritega näidanud, kuidas eri tüüpi jäätmetest võib teha nii katusekive, müüre kui ka kattematerjale.

Selle lähenemisviisiga jätkasin ka Šveitsis. Püstitasime uurimisrühmaga hüpoteesi, et tuleviku linnades ei tehta vahet prügil ja ressursil. Disainisime sellest mõttest lähtudes 2015. aastal New Yorgi festivalile „Ideede linn“ („Ideas City“) paviljoni, mis oli tehtud üle jäänud pakenditest valmistatud paneelidest. Ühtlasi mõtlesime läbi ka materjalide teekonna ja nende elu pärast festivali lõppu, et need ei jõuaks prügimäele. Kõik peale plastrihmade viidi tagasi sinna, kust ained renditi või kus need toodeti.

Edasi soovisin keskenduda enam materjalide bioloogilisele tsüklile ja looduslikele materjalidele, mida saab kasvatada, mis on kompostitavad või täielikult lagunevad. Pinnasest ehitusmaterjalidel on väga väike süsinikuheide. Näiteks muld on maailma üks vanemaid ehitusmaterjale ning hea hoolduse korral ka väga vastupidav.

Regeneratiivse arhitektuuri labor palkab tudengeid ja mitte ainult arhitektuuriteaduskonnast. Mul on olnud üliõpilasi ka kiuteadusest, bioloogia osakonnast, maastikuarhitektuuri õppest jne. Pean koostööd ja valdkondade mõttevahetust väga-väga oluliseks ning viljakaks.

Labor on koht, kus uurime materjale, loome materjalide andmebaase – sinna kuulub ka näiteks kalanahk Islandilt. Kogume pidevalt proove. Nii tekib ehitusmaterjalide „raamatukogu“. Ehitame üles ka materjalitootjate võrgustikke. Meie andmebaasidest leiavad tudengid neile huvitavate materjalide kohta infot, mis aitab neid ruumi või hoone kavandamisel. Nii leiavad vastuse küsimused, kas ma tahan oma hoone kavandada sellest materjalist või kas see sobib mu projekti, mu kontseptsiooni.

Püüame ka materjale leiutada ning neid katsetada. Ehitame ise uutest materjalidest ning proovime välitingimustes, kuidas need vastu peavad.

Kas arhitekt peab hoone kavandama teistmoodi, kui ta tahab luua taastuvatest, uutest ja juba kasutatud materjalidest?

See on kõige olulisem küsimus, mille juurde pidevalt naaseme. Selliste ebatüüpiliste materjalide puhul, mille eluiga on lühem ja mis biolagunevad, tuleb ka disainimist alustada teisest otsast. Kui kavand on juba valmis ja siis tuleb mõte, et tahaks teha midagi kestlikumat ja rohelist ning et ehk võiks kuskil kasutada mütseelist tehtud materjale, on juba liiga hilja. Sellistest materjalidest loomisel peab materjal olema esimene impulss ja disaini lähtepunkt. Tuleb teada materjalide omadusi, potentsiaali, kitsaskohti ja piiranguid. See tähendab hoopis teistsugust disainiprotsessi, aga see on ühtlasi ka väga põnev.

Tihti keskendume stuudios materjalide grupile, mingile kindlale hoonetüübile või tootele. Kui oleme teadlikud materjali puudustest, siis hakkame edasi uurima, kuidas saab materjali täiendada nii, et see oleks piisavalt tugev või tihe jne.

Kuidas selline arhitektuur vastu võetakse? See näeb üsna teistsugune ja harjumatu välja.

See oleneb taas asukohast. Siin Cornelli ülikoolis, Ithacas ollakse väga avatud meelega.

Kõik meie tudengid veedavad õpingute ajal ühe semestri Roomas ja ühe semestri New Yorgis. Nad näevad ehitatud keskkonna kahte, võiks öelda, vastandit. Rooma on rikka ajalooga, mitmekihiline, klassikaline. New Yorgis seevastu saab kogeda ülipingelist modernset linnaelu. Ithaca on nende kahe äärmuse vahepeal.

Ithaca on USAs üks esimesi kohti, kus on süsinikuneutraalsus ambitsioonikaks eesmärgiks võetud ja selle täitmise poole tõesti liigutakse.

On siiski tõsi, et ajaloolisi materjale peetakse vanamoelisteks ning näiteks tambitud pinnasest ehitamise peale kergitatakse kulmu ja pööritatakse silmi. Küsitakse ka, miks on vaja põhust ehitada.

Ärge saage must valesti aru: ma arvan, et ka betoon on suurepärane materjal, milleta pole praegu võimalik suuri hooneid ehitada. Ma unistan aga näiteks sellest, et peagi on võimalik tornmaju ehitada ka kanepibetoonist. Surve ehitada linnad tihedamaks, rajada aina kõrgemaid ja kõrgemaid mahtusid annab praegu eelise materjalidele, mida kasutatakse suurehitistes, sest näiteks betooni kasutamise oskused ja teadmised on palju laialdasemalt levinud kui säästlikest materjalidest ehitamine. Praegu ehitatakse tornmaju puidust, veel mõned aastad tagasi polnud see võimalik. Ehitusvaldkond areneb pidevalt, ka jätkusuutlikkuse suunas.

Mulle tundub, et madala süsinikuheitega materjale tuleks siduda kõrgtehnoloogiaga, töötada nende kombinatsioonidega. On robotid, 3D-printerid, laborid, kus kasvatatakse kõike, kus töötatakse välja materjale, mis on usaldusväärsed ja tugevad. Just praegu on õige aeg siduda traditsioonid ja uue tehnoloogia võimalused.

Kui kaua tuleb oodata, et taastuvad ehitusmaterjalid jõuaksid ehituspoodide lettidele ja need oleksid kodukasutajale laialdaselt kättesaadavad?

Selleks läheb veel aastaid, kuid ma näen arengu kiirenemist. Huvi selliste materjalide massidesse viimise vastu on nii uurijatel, tootjatel kui ka valitsustel. Selleks on vaja muuta seadusi ja eeskirju. Euroopas tegeletakse taaskasutatud materjalidega usinalt. Näiteks on mitmes riigis reegel, et tee-ehitusel tuleb asfaldisegusse lisada mingi protsendi ulatuses juba kasutatud materjale.

Seega, kui kehtivad reeglid, mida saaksid järgida nii ehitajad, konstruktorid kui ka disainerid, siis on see juba suur samm edasi roheliste materjalide võidukäigu poole. Tegutsevad ka mitmed ettevõtted, mis keskenduvad ühele kindlale materjalile, näiteks põhule. Nende tegevusulatus pole veel küll suur, kuid neil on käed-jalad tööd täis.

Betoonitootjad ütlevad, et betoonist majad kestavad kauem. Rohelistest materjalidest maja laguneb ilmselt kiiremini.

Jah, betoon kestab kaua – mitte 50, vaid 100 ja rohkem aastat –, kuid betooni lagunemine looduses võtab aastatuhandeid. Ka betooni kohta tehakse praegu uudseid uurimistöid ja ehk on betoon peagi samuti veidi keskkonnasõbralikum. See on samuti tõsi, et väikese süsinikuheitega materjalidest ehitatud majad vajavad rohkem hooldust. Neid tuleb lappida ja parandada peaaegu iga aasta. Materjale tuleb ilmastiku eest kaitsta. Praegu paistab, et mõistlik on rohelistest materjalidest disainida paneelid, mida saab majal vastavalt vajadusele välja vahetada. Aga selle kõige tootmine ja utiliseerimine kulutab lihtsalt ressursse ja paiskab õhku märksa vähem CO₂ kui betooni tootmine ja utiliseerimine.

Millised on ehitusmaterjalide taaskasutamise ning roheliste, taastuvast toorainest toodetud materjalide kasutuselevõtu peamised takistused?

Esiteks stigmad. Kõik ei taha maja ehitada materjalist, mis alles kuu aega tagasi kasvas kuskil põllul või metsas. Loomulikult ka esteetilised tõekspidamised, millest oli eespool juttu.

Samuti selliste materjalide homogeensus ja usaldusväärsus. Näiteks plast: plaste on väga erisuguseid, mis tähendab, et neil kõigil on erinevad omadused. Kasutatud plastist uue materjali tootmisel ei saa seega alati garanteerida samasugust kvaliteeti. Ka mütseelist toodetud paneelid või tellised võivad partii kaupa olla erinevad. Selleks et taastuvatest allikatest ehitusmaterjalid ehituspoodi jõuaksid, tuleb tööd teha sellise kvaliteediga, et klient saaks iga kord sama toote.

Uute materjalide kohta on vaja uusi teadmisi, neid materjale on vaja laialdaselt propageerida ja näidata, tuua need inimestele lähemale, et nad vaimustuksid. On vaja tõsta teadlikkust, et ehitada saab ka teistest materjalidest peale betooni, puidu ja terase.

USA poliitiline kliima on muutunud. Taastuvenergia, rohelised lahendused ja keskkonnasäästikkus seisavad silmitsi uute väljakutsetega. Millise perspektiiviga te igapäevaselt töötate?

See, mida laboris töötavad inimesed teevad, on minu ja nende elutöö. Me oleme terve elu tegelenud säästlikkuse ja keskkonna teemadega. Me teame, et ehitusvaldkonna pöördest on vaja rääkida, et vaja on muuta seadusi, luua uusi eeskirju. Maailma muutmine pole ainult uurimine, esitlused ja õpetamine, vaid tegelikud lahendused, suurte muutuste tegemine väikses mõõtkavas ja seejärel liikumine suuremale skaalale. Ithaca elab selles mõttes oma väikeses mullis: siin on inimesed avatud ja muutused võetakse meelsasti vastu. Siin on inimesi, kes näevad sel teemal perspektiivi ja kes tahavad ehitada oma maja uutest rohelistest materjalidest, nad on nõus selleks vahendid välja käima.

Me loodame lihtsalt jätkata sellega, mida oleme siiani teinud.