Veljo Tormise 95. sünniaastapäeva tähistatakse tänavu oodatult arvukate sündmustega, kus tema looming saab ühel või teisel moel uue kuue, aina enam tuuakse toeks ka visuaalseid ja lavastuslikke elemente. Augustis pakkus Tallinna Kammerorkester Krulli kvartali mehaanikatsehhis Tormise teoste orkestritöötlusi, mille mõju võimendasid nii kontserdipaiga omapära kui ka eesti kunstil põhinev video- ja valguslahendus. Septembrikuises Viimsis etendus viiel korral koorilavastus „Nõelamäng“, mis sidus eesti vanemad laulumängud Tormise rikkalike kooriseadetega. See kaunis ja tähendusküllane lavastus sündis Veljo Tormise 95. sünniaastapäevaks ning ühtlasi Veljo ja Lea Tormise mälestuseks. Lavastuse koorikõlaline sisu oli kokku punutud Veljo Tormise tsüklitest „Koolimuusika eesti rahvalauludest ja pillilugudest“, „Vanavanemate viisivakk“, „Kuus eesti lastelaulu“, „Neli Sangaste mängulaulu“ ja „Kolm eesti mängulaulu“.
Juurte juurde, minek!
Anne Türnpu ja Eva Koldits olid „Nõelamängu“ lavastades läinud teatri rahvapärimuslike juurte juurde. Laulu kaudu käidi vaatleva uudishimuga ka muusika algusaegade lätetel, koheldes igivanu regilaule lavalise mänguna, kus vanad kombed on seotud uute ideedega. Tulemuseks ei ole pelgalt uus kõlapilt või enneolematu lavaline liikumine, vaid mingi teistsugune tunnetus: tänapäevane ja isiklikult puudutav, ühtaegu sügavalt juurdunud meie muusikalisse mälukihti. Vanade laulude tekstid lõid põnevaid dialooge, mida saab soovi korral mitmel moel välja mängida, nõnda toodigi kuulajad kättpidi teatri, aga samal ajal ka muusika juurte juurde.
Palju lisas ka mängupaik. Müütilist rituaallavastust etendati õige põnevas kohas – Viimsi Artiumi vabaõhutünnis. See on säherdune suur sõõrjas ja katuseta koht, milles on midagi amfiteaterlikku ja iidset, ometi ei ole seal amfiteatri avarust ega astmetena tõusvaid istmeringe. See puudus koondas ruumi tihedamaks ja intiimsemaks ning andis koorile üsna hõlpsalt täidetava kõlaruumi.
Huvitavalt mõjus seegi, et dirigent sai „Nõelamängus“ harjumuspärasest hoopis teistsuguse rolli. Teame ju, et harrastuskooride puhul on koorijuht sageli see, kes absoluutselt kõike juhendavalt suunab: annab ette õiged stardikõrgused, näitab kätte tempo ja karakteri peensused, kujundab osavalt vormi tähtsaima esiletoomiseks, kuni selleni välja, et kes millises formatsioonis peab laval olema, kuidas astuma või istuma. Sel korral oli dirigendi kanda hoopis presidentaalne roll: eelkõige olla oma mõjuga kohal, mõnedel harvadel ja tähenduslikel puhkudel juhatada laulu, olla toeks, õigel hetkel istuda targalt kivile, sobival hetkel olla koorist eemal ja parajal viivul kooriga koos.
Koorijuhi tavapärane tegevus sai osavalt jagatud eeslauljatele, kes andsid hääli ja julgustasid kooslaulu. Seegi on mingis mõttes juurte juurde minek, sest dirigendi roll kätega juhatades kõige kõlava keskmeks olla on ajaloos küllalt noor nähtus. Tähendusliku ja väljavalgustatult keskse koha sai dirigent Janne Fridolin lavastuse lõpus, mil koor oli väljunud müüri taha ja laulu kõla kadus kaugusse, viimased taktid olid juba vaikuse juhatamise päralt.
Traditsiooni tarkus
Lavastajate Anne Türnpu ja Eva Kolditsa töö Veljo Tormise muusika ja segakooriga Vox Populi pole kaugeltki esmakordne, aga mõjult sageli erakordne. Tegelikult on Vox Populil kujunenud lausa oma traditsioon iga viie aasta takka tuua samade lavastajatega välja uus Tormise muusikast põimitud kontsertlavastus. Tugeva mälujälje on jätnud senised lavastused „Pariisi linnas Londonis“, „Ingerimaa õhtud“, „Meditatsioonid Tormisega“ ja „Lindude äratamine“. Viimati nimetatud soome-ugri müsteerium viidi paari aasta eest isegi Jaapanisse, sama lavastuse ootamatu boonusena istutas Vox Populi Tormise sünnikodu juures olevale raiesmikule 1600 kuuske. Niisiis on Tormise ürgjõulise muusika kehastamine lavalisuse ja loodustunnetuse kaudu saanud koori tegevuse üheks tugisambaks.
Sellest traditsioonist on võrsunud omamoodi tarkus, kuidas muusikat teatrile lähendada ja ka teisipidi – panna silmaga nähtavat kõlama. „Nõelamängus“ olid põimitud laulumängud seinataguse looduse, lavalise liikumise, improvisatoorse dialoogi ja toetava valgusega, millest sai kokku haarav Gesamtkunstwerk. Laulude lavale toomise protsess oli nähtavasti ülimalt arendav ka koorile, kes pidi kogu lauluvaramu aegsasti lihasmälusse salvestama – polnud ju toeks ühtegi nooti ega kirjatähte. Laulu veatule esitusele lisandusid mitmesugused lavalised ülesanded, millel ei saa lasta laulmist reelt välja viia.
Laulmise kvaliteet oli Vox Populi esituses läbivalt kaunis kõrgel tasemel. Meie segakoore alaliselt kummitav meeslauljate arvuline nappus on osatud seal mõjusalt tasakaalustada oskusliku häälevaldamisega, koori kokkukõla oli kehakas ja looduslikult lopsakas. Targasti oli sätitud ka unisoonis laulude ning peene harmoonia näidete ja polüfooniliste punutiste tasakaal – nii sai kuulaja olla tunnistajaks koori tugevusele.
Ei olegi laste värk?
Lavastuse keskmes olevad vanemad eesti laulumängud sisaldavad regilaulu, mõningaid improvisatoorseid draamaelemente ja mängulist osa, kus jooksu- ja osavustükkides tulevad esile parimad. Laulumängu mõistele mõeldes oleks väga kerge ekslikult arvata, et too on mingi laste asi, mis ei vääri üldse täiskasvanute täit tähelepanu. Tegelikult aga mängisid vanasti laulumänge enamasti just täiskasvanud. Võime nüüdispilguga neid vanemaid laulumänge vaadelda kui meeli koondavaid rituaale, mida jaani- ja jõuluõhtutel ning pulmades koos läbi tehti. Kõigil nendel tähtsatel sündmustel pole tänapäevalgi rituaalid kuhugi kadunud, aga rituaalide repertuaari on mõistagi jõudnud palju võõra päritoluga kombemustreid, mille väljamaisust ei panda ammu enam tähelegi. Niisiis on need laulumängud nagu meie ürgteater, kus sai ennast mitmel moel proovile panna või loitsides midagi soovikohast esile manada.
Kogu muusikalisele küllusele tuli lõpmises pooles seltsiks maitsekas osalusteater – ka publik tõmmati sündmustikku kaasa. Eva Kolditsa riukalikult pätsatud esemete tagasi lunastamiseks tuli ühel spontaanselt kuulajate hulgast valitud inimesel kõigile näidata, kuidas läheb konn kõrtsi, teisel tuli – oh õudu! – lausa võõrale inimesele musu anda, aga seda kõike sooja huumori ja rebasemuiete saatel. Toreda osalusega säras terve etenduse ka koer Ramses, kelle lavaline meisterlikkus ja mõnus hoolimatus väärinuks lausa nimetamist kavalehel.
Veljo Tormis on vaieldamatult olnud kogu Eesti ajaloo üks edukamaid investoreid. Ta kogus ja töötles rahvalaule sama pühendumusega, millega andunud kunstisõbrad säilitavad sajandeid vanu maale või pillide kogujad väärtustavad vanu meistripille, tajudes selle pärandi ajas kasvavat väärtust. Jääb vaid loota meie muusikapärandi kujuteldavate aktsiate väärtuse jätkuvasse tõusu, sest just säherdused „väärtpaberid“ teevad ühe rahva kadestamisväärselt rikkaks. On ju ülimalt rõõmustav teada, et Tormise teoste tugev toime ei ole kuhugi kadumas ega ajas lahustunud. Tema looming on täis elavat jõudu ja hoiab elujõulisena ka mõõtu andvat osa meie elavast koorikultuurist. Üsna palju kirjutanud helilooja teoste varalaekas on veel mõndagi, millest ehitada järgmisi koorilavastusi, seega võime kindlas ootuses mõelda Tormise sajandale tähtpäevale. Ei olegi ju üleliia kaua oodata jäänud.
