Majandusteooria suhtub SKT kasvu palju kriitilisemalt kui meedias esil ka kõige kõrgema elatustasemega riikide puhul kasvu vältimatust toonitavate (enamasti finantsinstitutsioonide taustaga) analüütikute kommentaaride põhjal võiks arvata. Majandusteaduses, täpsemalt makroökonoomikas rõhutatakse, et SKT küll üldjuhul panustab heaolusse, kuid ei sobi heaolu mõõdupuuks. Seda paljudel põhjustel. SKT mõõdab ainult turul toimuvaid ning rahaliselt tasustatud tehinguid, jättes välja kodused tööd, nt nõude pesemine, oma perele aedvilja kasvatamine, hooldustööd, vabatahtliku tegevuse jms. SKT ei näita, kuidas tulud jaotuvad, toodangu kasvust võivad võita ainult kõige rikkamad. SKT ei sisalda elukvaliteeti mõjutavaid tegureid, nagu tervis, haridus, isikuvabadused, looduskeskkonna olud, vaba aeg, töötingimused jne.

Ökonoomikas ei jahita majanduskasvu, vaid majanduslikku efektiivsust, mis on täiesti teine asi. Efektiivsus tähendab seda, et ressursid, sh inim- ja loodusressursid, oleksid paigutatud nii, et ühiskonna heaolu oleks maksimaalne. Toodangu kasv ei pruugi olla majanduslikult efektiivne, kui sellega kaasnevad keskkonna- ja sotsiaalsed kulud ületavad lisatoodangu hüvesid. SKT täiendav kasvatamine ei pruugi heaolu suurendada, kui kaasnevad hüppeliselt kasvav stress, tõsine vabaajakadu või keskkonna ja ökosüsteemide tuksi keeramine. Eriti kui seda teha kõrgel tasemel, sest ökonoomika põhialustesse kuuluva tarbimise väheneva piirkasulikkuse seaduse kohaselt annab hüvise hulga suurenedes täiendav ühik järjest väiksemat täiendavat heaolu.

Seega ökonoomika võib sõltuvalt kontekstist vabalt asuda toetama ka majanduskasvu aeglustamise soovitust, seega toetama tasaarengu kontseptsiooni. Viimast ei saa pidada majanduse kahanemist või nullkasvu toetavaks või majanduskasvu vastaseks nagu ebaõnnestunud ingliskeelsest terminist degrowth võib välja lugeda (Guy Standing soovitab kasutada degrowth’i asemel anti-growthism’i). Peamine on tasaarengu jaoks loobuda majanduskasvust kui eesmärgist iseeneses. Majanduskasvu eesmärgist vahendiks suunamine ja tasaarengu kontseptsioonis heaolu fookusesse asetamine sobitub hästi majandusteooria seisukohtadega.

Nüüdisajal ei saa vähemasti majandusteadlaste kohta sarkastiliselt märkida, et see peab olema kas hull või ökonomist, kes arvab, et piiratud ressurssidega planeedil on võimalik lõputu kasv. Avame kas või näiteks värskelt inglise keeles üllitatud õpiku.¹ Keskselt kohtalt leiame osundused loodusressursside piiratusele, nende valele hinnastamisele ja ülekasutusele. Toetudes statistikale juhitakse meie tähelepanu loodusressursside ja ökosüsteemide kehvale olukorrale.

Näiteks üheksast Maa taluvuspiirist on kuus ületatud, globaalne materiaalne jalajälg on jätkusuutlikust tasemest kaks korda suurem jne. Rõhutatakse võimatust Maal harrastada kauboimajandust ja tegutseda „kosmoselaevamajanduses“, andes enesele aru, et majandussüsteem peab mahtuma keskkonna piiridesse. Põhjalikult tutvustatakse seda, kuidas turul mittekaubeldavaid keskkonna hüvesid ja ökosüsteemi teenuseid (veepuhastus jm) rahas mõõta, et neid nullväärtusega ei võetaks.

Kas majanduskasv on eeltingimus jätkusuutlikkuse probleemide lahendamiseks, nagu leiab Lenno Uusküla? (PM 27. IX 2025). Pigem mitte. Majanduskasv küll loob ressursse keskkonna parandamiseks, aga halvendab loodusressursside ja ökosüsteemide olukorda. Kasv võib tekitada rohkem probleeme kui lahendab. Kasvu „ravi“ võib planeedi „tervist“ halvendada. Uusküla kirjutab: „Kui nüüd veel majanduskasvu piirama hakata, siis jääb veelgi vähem raha tervishoiule ja sotsiaalhoolekandele, pensionitest rääkimata.“ Muu hulgas kaduvat piiramise korral ka võimalus tehnoloogiaid arendada.

Miks just need kärpekohad? Ehk hoopis kiirmoest ja kavandatud iganemisest loobumine, reklaamitööstuse kokkutõmbamine, toiduraiskamise lõpetamine, fossiilkütuste subsiidiumide kaotamine ja tootmise vähendamine, ebaproduktiivsete, nn passiivsete tulude (rendid, intressid, kasumid) vähendamine, näidatava tarbimise kahandamine jms. Thorsten Vebleni näidatav ehk silmatorkav tarbimine ei seostu vajaduste ja praktilisusega, vaid sooviga demonstreerida oma staatust ja rahakoti paksust. Isegi kahanemise puhul, kui me ei soovi ressursse mujalt ära tõmmata, on võimalik tehnoloogilisele innovatsioonile suunatud ressursse n-ö ümber mängida uudsuse püüdlustelt kestlikkuse taotlusele, ökoloogilistelt kahjulikest harudest teistesse jne.

Majanduskasvu eestkõnelejate argument on, et inimese leidlikkus on ammendamatu ja tehnoloogiline progress lahendab talutavalt kõik probleemid. Ent meenutagem Jevonsi paradoksi,² et ressursikasutuse tõhustamine, nt masinad kütusesäästlikumaks, ei vähenda ressursikasutust, kuna kulude vähenemine paneb ressurssi rohkem tarbima. Puhtamad tehnoloogiadki nõuavad materjale ja energiat (millel ökoloogiline jalajälg), kasutegureid ei saa lõputult parandada, inseneride nupukus ei too juurde füüsilisi ressursse.

Peeter Koppel (PM 24. IX 2024) seostab tasaarengut askeesi, taandarengu, igasuguse majandustegevuse, tarbimise ja tootmise vähendamisega, teadus- ja arendustegevuse pärssimisega, töötuse (ja sealt tuleneva vaesuse) suurenemisega. Tasaarengu programmist leiame nimetatutele hoopis vastupidist: praeguse absoluutse vaesuse kaotamisest, s.t sunnitud askeesi lõpetamisest, kuni töögarantiini (praegust mittevabatahtlikku töötust kaotav programm, millega avalik sektor tagab kõigile soovijaile töökoha).

Tasaareng ei sobivat meie loomusega. Koppeli sõnul (PM 18. XI 2025) selleks „ei ela planeedil Maa lihtsalt sobivaid inimesi“. Tegelikult pole inimene oma olemuselt ei nii- ega naasugune, ei egoistlik ahnepäits ega ka altruistlik õilishing. Inimene on selline, nagu temast eeldavad sotsiaalsed normid ja institutsioonid. Seda on teiste hulgas rõhutanud näiteks majandusnobelist Elinor Ostrom. Miks ikkagi poliitikas on vankumatuks eesmärgiks majanduskasv à la Angela Merkel: „Me vajame üle kõige kolme asja. Esiteks: kasvu. Teiseks: kasvu. Ja kolmandaks: kasvu.”³?

Iga hinna eest kasvu tagaajamise peamiseks põhjuseks on Jason Hickeli järgi soov tagada kapitalile korralik tootlus (kasumi akumuleerumine). Kapitalismis teatavasti ei ole tootmise ajendiks mitte inimeste vajadused toidust puhkuseni, vaid rikkuse suurendamine. Teiselt poolt vaadatuna olgu tarvidused kui tahes kehvasti rahuldatud, tootma ei hakata juhul, kui see ei ole kasumlik. Kapitalismis pahatihti ei püüta meie vajadusi täita, vaid hoopiski meie vajadusi rahuldamatuna hoida, et saaks üha enam kaupu ja teenuseid müüa.