Karksi-Nuia ja maanteed, järved, metsad ning külad, mis alevit kümne-viieteistkümne kilomeetri raadiuses ümbritsevad, moodustavad kõik kokku ühe suure üksuse.
Tule ja valgusega on seotud kümneid kõnekujundeid: „kires leegitsema“, „uudishimust põlema“, „miilav tunne“, „tuhast fööniksina tõusma“, „sädeinimene“, „palavalt armastama“, „tuliselt kahetsema“, „pimedusega löödud“, „sütitama“, „lahvatanud anne“, „kustunud eluküünal“, „moraalne majakas“, „valgustatud monarh“, „illuminaatide vandenõu“. Ja lõppude lõpuks jõuab Kalev koju siis, kui pirrud kahest otsast lausa löövad lõkendama. Neis väljendeis on pateetikat. Minu põlvkond mäletab hästi Välek Vibulase katsumusi tule otsinguil.
Nii läägelt sümboolne kui see ka ei tundu, on mu…
Ma ei saa päris ütelda, et minu Valga, sest olen ise tõrvakas, aga Valgas on mul korter ja olen läbi aastate veetnud-kõndinud pikki tunde selle linna tänavatel ning mõistagi ka Läti-Valkas.
Valga linnas huvitavad mind esmajoones tänavakunst ja mustlased (ja mustlased võivad teha ka grafiteid). Mustlasparuness Bergitta Siimanist kirjutasin vestluse vormis loo ajalehte Valgamaalane. Olen mõelnud ka mustlastemaatilisele näitusele Valga muuseumis, aga seni olen teinud vaid ülevaate Valga arestimaja aaretest.
Siinkohal ühe…
The past is, the past is, the past is a bastard.
High Contrast, „Time is Hardcore“
Viimati käisin endises kodulinnas vanaema juures emadepäeva tähistamas. Mul pole õrna aimugi, miks ma pidin just selles aegruumis nende inimestega kooseksisteerima, aga okei – elu on antud, midagi peab ju tegema. Seal me oleme, kolm naist, kolm generatsiooni, igaühel oma lugu – need kõik rohkem või vähem üksteise eest varjatud, kaasa lohisemas üle meie kõigi kanduv ülegeneratsiooniline trauma.…
Eesti üks kõige suurlinlikumaid peatänavaid, kunagiste sakste kodadest ääristatud ja tänapäeva sakste lemmikrestoranidega pikitud allee, suubumas soliidsesse lossiparki. Linnus, üks Ida-Euroopa uhkemaid, mis ajaloo vintsutustes alati püsti jäänud, praegu võõrustamas korralikku ajaloomuuseumi. Kõrgkooli kolledž, populaarne ametikool, äge vabakontor, kaks kino ja teater, seitse spaad … Pole üldse nii vähe ühe pisikese riigi äärealal asuva 13 000 elanikuga linnakese kohta. Elanike arv on muide kogu saare lõikes lõpuks ometi kasvule pööranud.
Vahel on mul…
Varasemad läbisõidud Tõrvast vanavanemate kodukohta ei võimaldanud linnaga lähemat tutvust teha. Hingelähedaseks sai pigilinnaks kutsutu alates ühest meeldejäävast sündmusest, aga siis juba kogu järgnevaks eluks. See toimus 2000. aasta 10. juuni keskhommikul. Valgast autoga Tõrva sisenedes nägime: kiriku uks on pärani. Peatusime, astusime uudistades sisse. Laval Estonia tiibklaverit nähes küsis Maie kõrval toimetavalt tõsise ilmega mehelt: „Kas mängida tohib?“ Vastus tuli nagu ehk tõrjuvaltki: „Eks mängige, kui oskate!“ Olime just…
Läinud aastal sai Keila omale laulu „Kaunim kui kunagi“, mille autorid on Olav Ehala ja Leelo Tungal ning tellija Keila kogukonnaaktivist, muusik ja pedagoog Margus Minn. Viimane pani, muide, mullu kokku ka suurejoonelise fotonäituse Keilaga seotud muusikutest ja ansamblitest: pildirida tuli uhke. Eriti arvestades, kui palju muusikuid on tõepoolest kas Keilast pärit, sealses koolis õppinud või hiljem Keilasse elama kolinud, tundsin esmapilgul Minni valiku üle imestust. Pean Ehalast ja Tunglast…
Tallinn on linn, kus on mu kodu, aga Viljandi on kodulinn. Iga maja ja tänav räägib seal minuga elavalt, vahel viskab sekka koledamaid noote, kui mõni tuttav maja on lammutatud või puid maha võetud, aga põnev on iga nurga peal.
Põnevaks teeb juba see, et linnas on kaks järve ja orud, künkad, mäed. See pole mingi lame maa! Vallikraavid-värgid. Võtame nende ümaruste vahel ette mõned lennud unes ja ilmsi.
Ma olen droon…
Siis olime jälle kitsaste äärelinna tänavate horisontaalses labürindis.
Paar-kolm järsku käänakut ja me jõudsime maanteele.
Sergei Dovlatov*
„Pai“ on mitmuse omastavas „paide“. Kui puutun kokku sõnaühendiga „Paide linn“, tuleb kohe meelde see grammatiline vorm. Mäletan oma ehmatust pärast Paidesse kolimist 2015. aastal, kui kohalik remondimees ütles linna kohta: pommiauk. Küsisin veel üle, kas pommi või kommi? Poodidesse olid äsja jõudnud halloween’i kõrvitsad.
Tulin Paidesse elama, et aeglustada elutempot, mis Tallinnas kippus kohati üle pea kasvama.…
„Ma lähen linna“ tundub olevat eestlaste hulgas päris tavaline ütlus. Ja enamasti nii ütleja kui ka kuulaja saavad aru, kas jutt käib Võrust, Tartust, Tallinnast … või ükskõik millisest Eesti 47 linnast. Või siis ollakse äärelinnas või elamurajoonis, aga kavatsetakse minna kesklinna. Mina olen nii öeldes tihti just Antslat mõelnud.
Jah, Antsla on pisike, ma imestan isegi, mis nipiga ta endiselt linna nime kannab. Kui silman kuskil sõnapaari „Hull City“ (Inglismaa jalgpalliklubi), siis…
Tartust viis Jõgevale bordoopunane puuistmetega rong, mis jõudis sihtpunkti umbes tunni ajaga. Elu kõige pikem tund. Elasime raudteejaamale üsna lähedal ja on meeles, et me alati jooksime rongi peale, sada pampu ja hing paelaga kaelas. Iga Jõgeva-reis algas ängistusega, kas üldse rongile jõutakse, sest järgmine läks alles õhtul. Neil harvadel kordadel, kui veidi varem kohale sai, võis perroonil külastada kingakarbisuurust asutust nimega „puhvet“ ja vaadata tõtt nõukogude hiilguse apoteoosiga, milleks…
Kodukandilugusid saab rääkida märksa kauem kui teel Narva-Jõesuust Ivangorodini – koguni Eesti vabariigi omaaegse riigipiirini Komarovkas.
On aasta 1984. Minu isa, Kohtla-Järve KEKi direktor Raivo Murd valitakse kolhoosidevahelise sanatooriumi Narva-Jõesuu juhatajaks. See tähendab otsust kogu perele. Mina olen siis Kohtla-Järve 1. keskkooli 6.a klassi õpilane – koolis on iga lennu kohta kolm paralleelklassi ja õpilasi tuhande ringis. Narva-Jõesuus eestikeelset kooli pole. Aga Narvas on: üks ja ainuke Narva…
Loksal võib uppuda merre, jõkke ja viide tiiki. Ühel rannaäärsel nõmmekünkal on tabalukuga raudaed, aiakese sees halliks värvitud koonus, mis tipneb punase pentagrammiga. See on memoriaal hukkunud meremeestele. Räägiti, et sõja ajal oli päris ranna lähedal miini otsa sõitnud laev, mis vedas noorsõdureid ja kütust. „Keegi ei pääsenud, kogu meri põles, öö oli nagu päev, rannakalurid tahtsid appi minna, aga ei saanud, paadid läksid põlema,“ räägiti. „Angerjad olid pärast rammusad,“…
Kui mainin kellelegi, et olen pärit Haapsalust, reageeritakse sageli ohhetuste ja ahhetustega peaaegu et käsi kokku lüües. „Kui armas!“ hüüatatakse ja järgnevad meenutused Haapsalu kohvikute rikkalikest kreemikookidest, kaunist promenaadist, muinasjutulisest linnusest ja kõrgkultuurielamustest Tšaikovski festivalil. Need kõik on muidugi vestluskaaslaste täiesti tõesed mälestused ning loovad minus meeldiva tunde, et olen eksootiline pärismaalane, kes on välja astunud Ilon Wiklandi illustratsioonilt mõnest Astrid Lindgreni raamatust. Kevadel ja suvel olen ka ise mööda…
Olen ikka mõelnud Jõhvi kontserdimajast kui inimesest, omaette isiksusest. Kohtusin temaga 1990ndate alguses, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema ja kontserdimaja oli veel kultuuripalee Oktoober. Tema oli 12aastane ja mina kuueaastane. Ma kasvasin ja arenesin koos selle paleega. Oli tajutav, et ees seisavad muutused, uus aeg nii meie kui ka kogu riigi elus. Siis ma veel ei teadnud, et minust saab kultuuritöötaja.
Kultuuripalee ja mina, me saime sõpradeks tantsu kaudu. Me kohtusime tavaliselt…
Olen just voodist tõusnud, ringutan ning heidan pilgu aknast välja halli taevaga talvepäeva. Akna taga on esmalt muidugi koduhoov, mis suveajal tänu ukrainlastest naabritele kenasti korras ja õieilu täis, nüüd talvel katab aga lumevaip igasugu risu, enne kui vilkad naabrid hakkavad kevadel taas ilu looma.
Edasi, lippaia taga, läheb aga kesk talve külmal ajalgi huvitavamaks. Seal on suure aiaga Amandus Adamsoni ateljeemuuseum. Esmalt paistab keldrikõrgendik – kõik, mis on järele jäänud…
Sall on vaja korralikult kaela siduda. Jahe tuul on armutu. Kõrvaklappidest kostub Alfa Misti album „Antiphon“.
Mööda Pikka tänavat Tapa keskväljaku poole jalutades möödun kahekorruselistest värvilistest majadest, mis külalised rõõmsates värvides vastu võtavad. Tapa on kasvanud laiusesse, mitte kõrgusesse. See annab turvalise tunde: linn ei ole meist üle, vaid on koos oma inimestega.
Tapa on minu meelest müstiline koht. Sellega on seotud palju nalju, nagu anekdoot ajalehest Tapa Kommunist (tegelikult pole seesugust…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.