
Leonora Carringtoni „Kuuldesarve“ peadpööritav rännak mütoloogia ja ajaloo piiril ärgitab küsima: mis žanris või vormis saab üldse kliimamuutusi käsitleda?

Miks tahab lugeja Marian Leatherby muinasjutte nii väga uskuda? Sest need õõnestavad pehmelt, kuid järjekindlalt piiri lubatu ja mõeldamatu vahel.

Geograafiliselt jaguneb ERMi näitus kaheks pooleks: Tšehhi ja Eesti, pluss mõned näited mujalt. Sisuliselt on need pooled aga tugevasti põimunud, nad peegeldavad üksteist, loovad kontraste ja kokkukõlasid.

„Ilmar Malin. Igaviku hõng“ koondab kunstniku elu ja surma piiril mängiva loomingu sürrealismiks. Paradoksaalsel kombel jääb sellest väheks.

Guntars Godiņš on koostanud ja läti keelde tõlkinud väga sisuka kogumiku „Sürrealism eesti luules“.

Festival andis kinnitust, et mänguline sürrealismivaim on endiselt elujõus.

Luulekogu „Ankruketi lõpp on laulu algus“ annab aimu Ilmar Laabanist kui omanäolisest muusikakriitikust.

Ilmar Laaban ja tuhandeaastane traditsioon

Kuidas ilmnes absurdijoovastus Ida-Euroopasse ja totalitaarsesse süsteemi elama mõistetud sürrealistlikku lähenemist viljeleva looja puhul?

Tehisintellekt on juhusliku teksti tootmisel võimekam kui inimese aju, kuid automaatkirjutusega siiski hakkama ei saa.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.