Eestis on saanud tähelepanu (maa)elanike vastuseis tuulikute rajamisele. Kas tegemist on uhhuudega, kes interneti avarustes ei oska ära tunda libateaduslikke valesid? Või isekate tagahoovi kaitsjatega? Või tuleks senist vastupanu käsitleda hoopiski sümptomina, mis osutab rohekapitalismi suutmatusele (tasa)areneda kooskõlas looduse ja kohalike kogukondadega? Selmet uskuda rohekapitalismi utoopiat, mis ei suuda pakkuda rahuldavaid ega demokraatlikke lahendusi kohalike kogukondade probleemidele, peame Maa elu(rikkuse) säilitamiseks ümber mõtestama senised tootmissuhted nii sotsiaalselt kui ka territoriaalselt.

Võrreldes fossiilkütustel põhineva elektritootmise või tuumaenergiaga on taastuvenergiat võimalik toota väiksemate tootmisüksustega ja hajusalt. Kui ruum ja ressursid lubavad, võib iga majapidamine iseseisvalt katta taastuvenergia abil kogu oma energiavajaduse. Fossiilkütuste või tuumaenergia puhul on see peaaegu võimatu. Selline potentsiaal lubab energiatootmise ümber organiseerida ka senisest autonoomsematel ja oma vajadustest lähtuvatel kogukondadel.

Realiseerimata demokraatlik potentsiaal. See potentsiaal ongi jäänud peaaegu täiesti realiseerimata. Taastuvenergia tootmisüksused on kapitalimahukas ettevõtmine ja isegi riigi toetuse najal vajatakse omaosaluseks suurt raha. Näiteks saavad seda teha ettevõtted, kes kasumi maksimeerimiseks rajavad suuri (energia)tootmisüksusi ja müüvad „toodet“ peamiselt keskustesse, või ka energiat ja tarbimist teenindavad üksused, nt infoteenuste, sh TI aluseks olevad arvutusressurssi pakkuvad serveripargid, energiamahukad tootmis- või laokompleksid (nt metanooli- ja tselluloositehased) jne. Nii võib Tallinna start-up’e teenindav serveripark asuda Jõgevamaal, kuid seda toitev tuulepark peale Jõgeva- ka Viljandimaal ja Lääne-Virumaal. Start-up’id võivad muudkui küpsetada uusi TI-l põhinevaid ideid Tallinnas, serveripargid ja tuulikud neile vajaliku elektri jaoks kerkivad aga kuhugi kaugetesse küladesse, kus on raske panustada otsustuse tegemisse.

Selle taga on taastuvenergia tootmisüksuste, nagu ka muude teenuste ja kaupade, tootmise kogunemine väheste kätte. Niisugune olukord tähendab, et on kaotatud võimalus demokraatlikuks asjaajamiseks. Nõnda korratakse ka seniseid loodust laastavaid mustreid, kus tootmine ja tarbimine on teineteisest täielikult lahutatud. Kui tootmine ja selle põhjustatud tagajärjed, nt tuulikute tõttu maakasutuse võimaluste kadumine, kinnisvara hindade kukkumine, peidetakse perifeeriasse, võidakse keskustes kasutada kaugel toodetud energiat, ilma et sellega kaasnevad probleemid neile tagajärgi tooks. Selline imperialistlikku mustrit järgiv energiatootmine on toonud meid fakti ette, et taastuvenergia kasutuselevõtuga paralleelselt on kasvanud ka fossiilkütuste kasutus. Energia tarbimise vajadus on kasvanud kiiremini kui taastuvenergia kasutuselevõtt.

Kui keskustel puudub igasugune vajadus oma käitumist korrigeerida, siis on selline tulemus ka eeldatav. Ainuke surve, mida perifeeria saab keskustes toimuvale tarbimisele avaldada, on kuri vastupanu ääremaa koosolekuruumides. Kui demokraatlikku protsessi aset ei leia, astub asemele vandenõuteoreetiline või politiseeritud pahameel. Eestis lubavad ametnike kirjutatud tehnilised seadusesätted tingimuste täitmisel tuulikud rajada kogukondade muresid arvestamata. Teisisõnu, lokkab täielik tehnokraatia: kogukond saab täpselt nii palju sõna, kui seaduse tehnilised tingimused seda lubavad.

Arvestades, et meil on vähenevate ressursside tingimustes vaja õppida uuel moel energiat nii tootma kui ka kasutama, ei saa me piirduda pelgalt taastuvenergia kasutuselevõtuga – ümber tuleb mõtestada ka kogu sotsiaalne olukord.

Energiaga varustatus kui ühisvara. Üks võimalus selleks ongi käsitleda elektrienergiat kui ühisvara ja anda see kodanike kätte majandada (Kohei Saito nimetab seda the private citizen-ization of the commons¹). Esiteks, taastuvenergia (tuule-, päikese- ja ka hüdroenergia) on tehnoloogia, mille ülesehitus toetab sellist korraldust. Aga teiseks, ja peamiselt, saavad kodanikud, olgu nad siis kogukonnana organiseerunud või mitte, selgeks vaielda tootmisüksuste rajamise tarbimisest lähtuvalt. Näiteks kui suurt hulka töökohti pakkuva ettevõtte (nt metanoolitehas vms) idee kogukonnale meeldib, tuleb üheaegselt selle planeerimisega nii kogukonna enda kui piirnevate kogukondadega läbi arutada täiendavate taastuvenergia tootmisüksuste loomine. Suuremat elektrienergia vajadust nõudvad ettevõtmised tuleb seega kohapeal koos selle katmise lahendustega läbi mõelda – mis tähendab, et uute taastuvenergia tootmisüksuste loomine ei ole elanikele enam üllatus.

Kolmandaks, kui elektrienergia tootmine on kohalike käes, jääb ka elektri eest tasutud raha neile. Nii saab vältida ärakasutamist ja kogukonna võimalikku vaesumist, mis leiab aset, kui raha läheb kogukonnast välja kapitaliettevõttele, keda kohalikud olud huvitavad tõenäoliselt ainult nii palju, kui seadus seda kohustab (või PR „nõuab“). Nüüd on aga finantsid kohalike käes, kes saavad neid kohalike huvide ja vajaduste järgi kasutada.

Energiakogukondade vajadusele on tähelepanu juhtinud ka eksperdid, nt Energiaühistu tegevjuht Joosep Veerme, kes peab energiakogukondi ka energia­julge­oleku aluseks.² Selles kontekstis ei ole elektrikogukondade idee midagi uut. Euroopa Liidu direktiividega³ on riikidele antud kohustus kehtestada elektri­kogukondade loomiseks sobiv raamistik. Praeguse seisuga on Eesti direktiivi­järgsed kohustused küll täitnud, kuid energiakogukondadele (või -ühistutele) loodud raamistikud ei soodusta veel vastavate kogukondade teket. Veelgi enam, riik pole selles valdkonnas peaaegu üldse tegelenud ei võimaluste tutvustamise ega ka kogukondade, sh korteriühistute, harimisega.⁴ Seega pole Eestis vajadusest hoolimata energia tootmise ümber kohalikke elanikke koondunud – koondutakse vaid sellele vastu astumiseks.

Probleem on siin mitmetahuline. Ühest küljest on selliseks energiatootmiseks vaja paremaid tingimusi, mis toetaksid ka vastupanuvõimelisi, autonoomselt toimivaid elukeskkondi – neist on ju sõjaohu tõttu huvitatud ka Eesti riik. Teisalt – sellest jääb väheks. Vaja on ka toimivaid kogukondi. Eestis paistavad silma küll kogukonnad, kes mobiliseeruvad ühiste huvide ja ressursside kaitseks (ühisvara⁵, nt mets või kool), kuid väga vähe on neid, kes kogukondlikult ajaksid argiseid asju. Paljud korteriühistud kogevad tõkkeid, kui on tahetud organiseeruda ühiselt asjade ajamiseks.

Nõrkade või puuduvate kogukondade põhjus on sageli keskkond, kus neid tuleb luua. Kõike raha eest korraldava turumajanduse ja sellele omase individualismi tunnus on ka see, et teenuste kogukondliku korraldamise asemel tellitakse neid väljastpoolt, n-ö turult, professionaali käest. Kuni me seda praeguse süsteemi põhjustatud probleemi ei ületa ega õpi omavahel suhtlema ja demokraatlikult asju ajama, seni ei looda ka toimivaid kogukondi.

Ilma toimivate kogukondadeta jõuamegi olukorda, kus on lihtne tungida väliskapitali ja vaid iseendale kasumit taotleva plaaniga võõrale maale ja kohalikust vastupanust hoolimata tuulikuid püstitama asuda. Ainukesed kogukonnad, kes sellises olukorras moodustuvad, on need, kes on taastuvenergia tootmiseks vajaliku taristu vastu. Ometi on see taristu hädavajalik – ja oli seda juba varemgi. Et saaksime energiaüleminekuni jõuda oma muudest vajadustest ja õigustest üle sõitmata, peame õppima ka argiseid asju kogukondlikult ajama. On viimane aeg, et demokraatia jõuaks tootmissuheteni.