„Accordionfest“ toimus viiendat korda. Olen festivali arengut saanud vahelduva eduga umbes neli aastat kõrvalt jälgida ja see teekond on olnud muljetavaldav. Algusest peale on korraldustiimi suund olnud esitada suurel määral uut, spetsiaalselt festivali jaoks tellitud muusikat ning see on teinud võimalikuks paljud põnevad muusikalised koostööd ja elamused, mis muidu oleksid võinud jääda teostumata.

Tänavu kandis festival pealkirja „Sära!“ ning 3. oktoobri avakontsert EMTA suures saalis Klaaspärlimäng Sinfonietta ja dirigent Kaspar Männi osalusel oli selle vääriline. Sissejuhatuseks mängitud Jean Sibeliuse „Andante festivo“ oli ülejäänud kavaga võrreldes petlikult konservatiivse helikeelega, pärast seda läks lahti nüüdismuusika tulevärk. Poola helilooja Grażyna Pstrokońska-Nawratili „Caldera concerto“ („Kaldeera kontsert“ ehk vulkaanikraatri kontsert) on komponeeritud üheosalise kolmest pildist koosneva teosena. Esmakuulamisel meenus mulle samalaadse pinget katkematult kasvatava arenduse tõttu Helena Tulve „Sula“. Kahe mainitud teose autoreil on mõningaid sarnasusi: mõlemad naisheliloojad on õppinud Prantsusmaal ja on kompositsiooniprofessorid, Pstrokońska-Nawratil õpetab Wrocławis. Nende teosed siiski ülearu ühtmoodi ei ole.

„Caldera concerto“ võiks nimetada ka akordionikontserdiks, Eesti esiettekandel soleeris selles Maciej Frąckiewicz, kes kandis solisti rolli ka maailma esiettekandel mullu aprillis Wrocławis. Akordionipartii sulab teoses kokku ülejäänud orkestri faktuuriga, taandudes kohati saatvasse rolli ning andes teed esiplaanil tähelepanu nõudvatele keel- või löökpillidele. Sellest teosest kontserdil saadud kogumulje osutus niivõrd võimsaks, et lõin kahtlema, kas oli õige paigutada „Caldera concerto“ kava algupoolde – seda enam et tegu oli vaheajata kontserdiõhtuga. Mõttelise vaheaja rolli oli pandud täitma Lepo Sumera „Musica profana“, mis oma intensiivsuse tõttu aga pingel langeda ei lasknud, ja seetõttu oleksin eelistanud päris vaheaega. („Musica profana“ oleks ehk sobinud ka õhtu sissejuhatavaks teoseks, andmaks aimu sellest, mis järgneb.)

Lauri Jõelehe akordionikontsert nr 2 algas kellalöökidega ja selle algus näis olevat kantud kannatusteemast, kuulda oli ka „Dies irae“ teemaga sarnanevaid motiive. Märkasin suurt rõhku keelpillidel, mis värvisid kohati koos akordioniga kõlades ka tolle pilli tämbri emotsionaalselt intensiivsemaks. Lõpuks kasvas teose muusikaline arendus kirgastumiseni, mida taas markeerisid kellalöögid.

Lauri Jõelehe ilus-valus teos oli jäetud õhtut lõpetama tõenäoliselt eelkõige seetõttu, et tegu oli esiettekandega ning eelnenut sooviti presenteerida kui pinget kasvatavat tõusu haripunkti suunas. Kulminatsioon mõistagi saabus ega jäänud tulemata ning koos sellega kestvad ovatsioonid nii heliloojale kui ka akordionisolistile Henri Zibole. Siiski leian, et sedavõrd intensiivse muusikalise materjaliga täidetud kontserdiõhtu ei andnud kuulajale (minu meelest vajalikku) hingetõmbeaega ja selle tõttu kippus mu mõte Lauri Jõelehe teose malbematel momentidel korraks uitama minema. Mõlemad kavas olnud suurepärased akordionikontserdid oleksid väärinud nende jõuliste teoste ümber omaette hingamisruumi. Ehk oleks üks neist, näiteks Lauri Jõelehe akordionikontsert nr 2, võinud kõlada hoopis festivali lõppkontserdil?

Pärast võimsat avalööki jätkus „Accordionfest“ tasasematel tuuridel. Nagu avakontserdi puhul, olid ka järgmiste minu kuulatud kontsertide puhul fookuses poola muusika ja muusikud. Amalgalis Duo ehk Ewa Grabowska-Lis ja Daniel Lis esitles 6. oktoobril poola muusikat eri ajastutest. Muu hulgas toodi esiettekandele Marcin Jabłoński tuliuus teos „Aurora“.

7. oktoobril andis Kadrioru kunstimuuseumis soolokontserdi Poolast pärit ja praegu Tallinnas studeeriv külalisüliõpilane Albert Woelke. Kontsert oli osa tema auhinnast: nimelt otsustati tänavu hakata välja andma „Accordionfest’i“ stipendiumi noorele Eestis õppivale akordionistile, et toetada noorte akordionistide loomingulisi algatusi ja kunstilist eneseväljendust. Arvata võib, et siin üksnes vahetusõpingutel viibiva tudengi premeerimiseks pidi olema põhjust ning tema andes nähakse suurt potentsiaali.

Albert Woelke kontsert „Metamorfoosid“ koosnes peamiselt minimalistlikku koolkonda kuuluvate heliloojate loomingust ning oli terviklikult kavandatud ja hästi teostatud. Pisut võib norida korralduslike nüansside kallal: nimelt polnud festivali kavaraamatus mainitud, et tegu on seadetega, ega ära toodud teoste seadja nime. Arvata võib, et noorel esinejal ei tulnud selliste nüansside vajalikkus pähe, ja tõenäoliselt oli ta teosed ise arranžeerinud (info lisamisega oleksid korraldajad võinud ulatada oma stipendiaadile abikäe).

Algselt klaverile mõeldud teoste puhul ei pruugi olla vaja neid akordionil mängides muuta ainsatki nooti. Kontserdi kavas oli aga ka Steve Reichi „Clapping Music“ („Plaksutamismuusika“), mis kuulub löökpillirepertuaari, seega andis akordionile seadja helikõrguse nootidele, millel see varem puudus. Tekib isegi küsimus: kas „Plaksutamismuusika“ on üldse enam sama teos, kui seda ei esitata plaksutades? See küsimus viib juba (muusika)filosoofia valda, aga osutab ühtlasi kontserdi pealkirjas nimetatud metamorfoosile.

Kõigile „Accordionfest’i“ kontsertidele ma ei jõudnud: kuulmata jäid Flemming Viðar Valmundssoni ja festivali kunstilise juhi Momir Novakovići etteaste. Põnevusega ootasin Maren Sofie Nyland Johanseni soolokontserti „Valgus pimeduses“, mille kavas oli kontserdile pealkirja andnud uudisteos Norra heliloojalt Robin Garen Aabergilt. Festivali bukletist solisti kohta tutvustust lugedes jäi mul mulje nüüdismuusikale pühendunud interpreedist, mistõttu tekitas kontserdil vaheldumisi kõlanud nüüdismuusika ja rahvamuusika minus segadust: ma ei mõistnud, missugust rolli ukraina ja norra rahvaviisid kavas täitsid. Viimasena esitatud Robin Garen Aabergi teoses „Light in the Darkness“ oli akordioni kõrval võrdse osalisena kaasatud valgusrežii. Pilkases pimeduses algav ja täisvalguses lõppev teos oli selgelt programmiline ja helikeelelt konservatiivsem kui mitmed teised kava palad. Jäin pärast kontserti mõtisklema, kas sellele teosele oleks ehk kasuks tulnud esitus hoopis EMTA black box’is. Enne teose esitust astus helilooja lavale ja selgitas pisut oma kavatsusi: maailmas toimuvat jälgides oli esiplaanile kerkinud küsimus „mis siis jääb?“. Selle küsimuse valguses selgus ka rahvamuusika roll kontserdil – millegi püsiva kehastusena.

Akordionifestivalile tõmbas joone alla Vincent van Amsterdami kontsert „Inglid ja unistused“ 11. oktoobril Kadrioru kunstimuuseumis. Hollandi akordionisti kava tutvustas enamasti Madalmaade heliloojate muusikat, koos temaga esitas seda keelpillikvintett dirigent Dimitris Rizose juhatusel.

Muusikalises mõttes n-ö summeeris finaalkontsert festivalil kuuldu, tuues keskpõrandale kokku nii akordionile tüüpilisemad soolopalad, mineviku meistritele kummardavad kui ka uuenduslikuma helikeelega teosed. Hollandis elava ukraina helilooja Maksim Šalõgini pala „Ingel“ kõlas osaleva keelpilli­kvinteti toel üsna sama ilus-valusalt kui festivali avakontserdil esitatud Lauri Jõelehe akordionikontsert nr 2. Mine tea, ehk olnuks huvitav need teosed samasse kavva mahutada? Aga loodetavasti avaneb võimalus neid koos kuulda veel edaspidi. Festivali jäi lõpetama Wim Henderickxi akordionikontsert „Thunder only happens when it’s raining“ ehk „Äike sünnib alati vihmas“, dramaatiline teos, mida on samuti soov uuesti kuulda ja mis väärinuks rohkearvulisemat publikut. Pealkirja lahtimõtestamise jätsid autor ja interpreedid elutargalt kuulajate hooleks. Eelneva õhtu kontserdiga kokku kõlavalt võiks ehk sellestki pealkirjast välja lugeda lootust liikuda pimedusest ja hämust valguse ja kirgastumise poole.