Tallinn kui merelinn – on see geograafiline reaalsus või siiski vaid tulevikuvisioon, mille poole püüeldakse? Millised on olnud senised sammud linna merele avamisel? Kas merelinna identiteedi elustamiseks on vaja kulutada niigi nappe ressursse, et luua järjekordne merevisioon või merelinna kuvandi strateegia? Ehk on see kõik juba olemas, kuid lihtsalt realiseerimata?

Tallinna linnavalitsuse tegevuse uurimiseks seoses merelinna identiteedi tugevdamise ning ka selle puudustega tasub eelkõige tutvuda laiahaardeliste tegemiste ning otsustega, mille tulemusel on Tallinn küll tegelikult merelinn, kuid mida ei saa selleks siiski uhkusega nimetada.

Kas reaalsus või unelm?

2000. aastate alguses, mil Eesti riik pärast iseseisvuse taastamist jalad alla sai, võeti mitmetes strateegiadokumentides ning arengukavades eesmärgiks elustada Tallinna kuvand merelinnana. 2002. aastal kinnitatud Tallinna arengukavas¹ sõnastati selgelt vajadus tagada ligipääs merele. Samuti on kirjeldatud tuleviku Tallinna innovaatilise merelinnana. Aastal 2005 võeti vastu otsus moodustada ajutine merekomisjon², mille eesmärk oli elustada Tallinna kui merelinna idee. Edaspidi on Tallinna nimetatud ka merelinnaks, mille mainet on vaja parandada, ning linnaks, mis asub küll mere ääres, kuid ei kanna oma merelinna tiitlit välja.³

Kuigi merelinna mõiste tonaalsus on aastate jooksul kõikunud, paistab silma üldine negatiivne häälestatus: merelinnaks tuleb alles saada ning pigem ei tasu selle tiitli üle hõisata. Kuigi linnavalitsus on pealtnäha aru saanud vajadusest merelinna identiteeti tugevdada ning mereäär ja linnaruum paremini siduda, nähakse seda tohutu projektina, mille käigus tuleks justkui luua uus linnaosa.

Kesklinn

Kuigi Tallinna linnal on rannajoont 46 kilomeetrit, kajastub enamikus Tallinna linna kavatsustes ja visioonides vaid Kesklinna linnaosa rannik. 2007. aastal, mil kinnitati, et Tallinn saab 2011. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitli, võeti vastu ka kultuuripealinna eesmärkide täitmise kontseptsioon „Tallinna avamine merele“⁴. Pealkirjale vaatamata hõlmas strateegia aga vaid tükikest kesklinna, peamiselt linnahalli ning selle ümbrust. Arvestades, et kontseptsiooni eesmärk oli toetada kultuuripealinna programmi, on rõhuasetus loogiline, sest kultuurikilomeetri rajamine linnahalli kõrvale oli oluline ettevõtmine, kuid teistes linna planeeringutes ning arengustrateegiates käsitleti mereäärt pigem pealiskaudselt. Ka nimetatud kultuuripealinna kontseptsioon oli üsna tagasihoidlik ja konservatiivne.

Seoses kesklinna uue üldplaneeringu koostamisega viidi 2019. aastal läbi ideekorje, kus ühe peamise teemana toodi välja merelise identiteedi tugevdamine. Kuigi sellest osa võtnud linlased olid suuresti samasuguse sotsiaalmajandusliku ja haridusliku taustaga (17 protsenti vastanutest märkis end ruumivaldkonna spetsialistiks), samuti ei olnud vanuseline jaotus esinduslik, sai laekunud mitmekülgsete seisukohtade ning soovituste alusel koostada nimekirja soovitud ettevõtmistest ning elanikkonna vajadustest.⁵ Linnavalitsus tunnistas, et side merega on vägagi nõrk ning selle tugevdamiseks tuleb näha palju vaeva. Üheks suuremaks tõkkeks sel teel on aga asjaolu, et suurem osa Tallinna mereäärest – eriti kesklinnas – on eraomanike käes ja autoteede tõttu võrdlemisi mürarikas.

Mitmetest arenguvisioonidest ning linnavalitsuse algatatud aruteludest on näha, et süüdlaseks⁶ peetakse mitmeti ka hiiglaslikku linnahalli. Linna elanikud ei tunne aga linnahalli pärast häbi, vaid väärtustavad seda kui peamist väravat linna ja mere vahel.

Aastatel 2016-2017 loodi kolm arhitektidest ning ruumivaldkonna spetsialistidest koosnevat töörühma, et luua linna ning mere ühendamiseks uudsed kavandid. Merelinna identiteeti tuleks tugevdada eelkõige seetõttu, et Nõukogude ajal oli mereäär inimestest ära lõigatud, ent mereääre avamist võeti võimalusena ehitada uus linnaosa. Taas kerkib küsimus, kas merega on tegemist ainult kesklinnas või on aeg teisedki linnaosasid merega paremini siduda.

Mererahvas

Tallinna elanikkond on kasutamata ressurss: linlaste innukust, entusiasmi ning kohati märkamatuks jäävat armastust mereääre vastu pole siiamaani täielikult mõistetud ega osatud rakendada. Linna tellimusel viiakse küll läbi regulaarseid elanikkonna rahulolu küsitlusi, ent nende sisu on jäänud mitmete tähtsate valdkondade osas tagasihoidlikuks ning liialt üldiseks. Ainus küsimus mereäärsete piirkondade teemal käib elanike üldise rahulolu kohta randade seisukorraga.⁷ Inimesed ihkavad mere äärde ja sellest on aru saanud nii poliitikud, linnaametnikud kui ka eraettevõtjad, kellel on olnud võimalus mere äärde maad osta ja ettevõtlust arendada.

Eraomandis avaliku ruumi kontseptsioon on seoses mitmesuguste mereäärsete uusarendustega võrdlemisi palju kõlapinda leidnud. Kellel peaks olema õigus Noblessneri sadamalinnakus oma toidu-joogiga aega veeta ning milline peaks olema avalikus kasutuses pinkide ja eksklusiivsete toidukohtade omavaheline suhe? Kalaranna kvartali võistlus oli kohalikele elanikele eriti valulik: kultuurikilomeeter, mis loodi selleks, et inimestel oleks võimalik ka mere ääres aega veeta, kavandati võistluse käigus järsku autoteeks ning seejärel kaotati ära vaiksed, intiimsed ujumiskohad. Kellele siis õigupoolest kuulub mereäär ning kui palju maksab mereõhu hingamine?

Kelle töö on tegemata?

Tõeliseks merelinnaks saamiseks on Tallinna linnal olemas kõik vajalik: elanikkonna arvamus, visioonikavandid, mereäärse linnaruumi manifest, arengu­sammude nimekirjad, õigus­aktid ja mida kõike veel. Vaatamata kõigele ei kajastu kavatsus linn merega siduda Tallinna linna mahukaimas arengu­strateegias „Tallinn 2035“⁸.

Kelle poole näpuga näidata, et asjad viimaks liikuma hakkaksid ning merelinna unistus ellu ärkaks? Kelle töö on tegemata? Kindlasti saaks dokumentides näpuga järge ajades leida üles need, keda selja taga siunata, kuid mere ning linna ühendamiseks ei ole vaja muud kui pealehakkamist – see ei seisa ressursi­puuduse taga. Inimesed tahavad lihtsalt mere äärde saada. Lõppude lõpuks ei huvita neid mugavused, hooned ega ka purjekad, vaid suur sinine ise.

Merd armastatakse ja tahetakse mere ääres olla, sellest osa saada. Selleks et merelinn oma nime vääriks, on vaja kõigi tema austajate koostööd.