Küsisin kord koolitunnis oma õpilastelt, kellena nemad, noored eestlased, end defineerivad. Kes nägi end kui Eesti Vabariigi kodanikku, kes kui e-riigi kodanikku, kes pidas end eurooplaseks, kes põhjamaalaseks. Kordagi ei kuulnud ma, et keegi oleks end defineerinud läänemeresoomlase või soomeugrilasena. Ometigi on just need mõisted eestlaseks olemise tuum: meie juured on seal, kus on meie sugulasrahvad, seda nii geograafilises kui kultuurilises mõttes. Et eestlasedki soomeugrilaste hulgast on, aitab meelde tuletada sel sügisel kirjastuse Argo ja MTÜ Fenno-Ugria Asutuse välja antud raamat „Soomeugrilased eestlaste pilgu läbi“ (koostanud Madis Arukask), kus soome-ugri rahvaid ja temaatikat eestlaste pilgu läbi vaadeldakse. Viimane sellesarnane uurija pilgu läbi soome-ugri rahvaid vaatlev teos ilmus pool sajandit tagasi 1974. aastal, mil nägi ilmavalgust „Põhja ja itta“ (autorid Ago Künnap, Paula Palmeos, Tõnu Seilenthal, kirjastus Valgus), seega oli viimane aeg uueks raamatuks – on ju peale tulnud uusi uurijaid, tehtud uusi uurimisretki.
Sõna saavad selles trükisoojas raamatus inimesed eri elualadelt – etnoloog, keeleteadlased, folkloristid –, ent ülevaate annavad nad kõik omaenda kogemuse pinnalt. Õigupoolest ongi see raamatu märkimisväärseim eripära: mitmes kirjatükis jagatakse uusi faktiteadmisi, ent samal ajal kajastatakse autori kogemusi seoses soome-ugri rahvastega. Nii näiteks on geograaf Ott Kurs andnud ülevaate samojeedide, ungarlaste, maride ja teistegi rahvaste asualade ajaloolis-geograafilisest paiknemisest, lisanud kirjeldustele ka oma mälestused; etnoloog Laur Vallikivi annab haarava ülevaate samojeedidest – nii nende folkloorist, nende põhjapõtradest, rahvaste nimetuste päritolust ja mitmest muust aspektist, millesse on põiminud mälestuskilde ja fotosid uurimisretkedelt neenetsite asualadele. Samamoodi on oma kirjatüki üles ehitanud teisedki autorid.
Alustasin raamatu tutvustamist õpetaja vaatevinklist ja seda mõjuval põhjusel: raamat toimib suurepäraselt soome-ugri rahvaste tutvustajana (ütleksin, et aabitsana) kõigile, ka neile, kes pole sugulasrahvastest sõnagi kuulnud. Teoses antakse ülevaade nii soome-ugri rahvastest kui ka nende keeltest, lisatud on kõigi Uurali rahvaste lipud, pilt keelepuust ja ülevaade Uurali rahvaste arvukusest Venemaal. Igast rahva peatüki kõrval on kaart, kust näha rahva asuala ja paiknemine. Seega võib öelda, et kogumik, kus põimitakse mälestusi faktidega, on vaadeldav ka entsüklopeediana. Õpetajale tunnikonspektiks või õpilastele lugemispalaks pakub iga tekst küllaldaselt uut infot. Kuigi teost otseselt õpiku või koolikirjavarana määratleda ei saa, on siiski märkimisväärne, et üht tähtsamat põhimõtet, mida õpetaja mis tahes ainetundi plaanides peab meeles pidama, on siin teoses järgitud: faktiteave on seotud isiklikuga, s.t koolitunnis tuleks õpitavgi siduda õpilase omailmaga ja otsida õpetatavast tähenduslikku. Just selle asjaolu tõttu on mitmed tekstid tervikuna loetavad (ja hiljem analüüsitavad) ka gümnasistidele (ent miks mitte ka 9. klassis) – lugema ei pea igavat faktidest kubisevat artiklit, vaid faktidega põimitud põnevaid isiklikke lugusid.
Eespool nimetatud inimeste kogemused, nopped mälestustest annavad raamatule peale entsüklopeedilise külje veel sootuks uue mõõtme, sest kirjeldatakse kogemusi, mida lähiaastatel vaevalt ühelgi noorel soome-ugri uurijal korrata õnnestub (retked samojeedide, vepslaste, maride jt Venemaal elavate rahvaste juurde), ent mida sellest hoolimata on vaja mäletada. Küllap nendelsamadel kaalutlustel on kogumikku lisatud artikkel fennougrist Tõnu Seilenthalilt, kes on võtnud vaevaks anda põhjalik ülevaade fennougristika ajaloost ja soome-ugri liikumisest eelkõige Eestis, ent lugeja saab ka teada, missugune on olnud fennougristika teadusharu ajalooline areng. Ütlus „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“ saab kinnitust mitmekordselt – ei saaks me ju rääkida kas või liivi kirjakeele ja grammatika kirjapanekust, kui seda poleks Eesti ja Soome teadlased tugevasti hoogustanud, rääkimata Ungari ja Eesti uurijatest, kelle soov rekonstrueerida uurali algkeel fennougristikale kui teadusdistsipliinile aluse panigi. Iga rahvast tutvustava artikli lõpus on lugejale esitatud küsimus-fakt „Kas teadsite, et …“, millest lugeja muu hulgas saab teada, et osake Narva-tagusest ehk ingerisoomlaste ja isurite asualast kuulus Tartu rahulepingu järgselt Eestile, et vanim läänemeresoome keeles üles kirjutatud tekst on tõenäoliselt karjalakeelne kasetohule kirja pandud loits, lugeda võib veel muid põnevaid infokilde teistegi rahvaste peatükkide lõpust.
Lõpetan siingi küsimus-fakt-eeskujul: kas teadsite, et Eestis on olnud muinasmaakond Vaiga, kus räägiti vadja keelt; et neenetsitel ja samojeedidel on põhjapõdravasikaid ja vastsündinuid kaitsev jumal nimega Pe Mal Hadale ehk Mägede Otsa Vanaema; et rahvuse nimetus „udmurt“ tähendab niiduinimest? Neid ja lugematul arvul muid uusi teadmisi võikski jääda loetlema, ent jätan siinkohal avastamisrõõmu teistelegi lugejatele.
