Lähis-Ida relvakonflikt on taas päevakorda toonud kultuuripärandi säilimise. Näiteks on kahjustada on saanud UNESCO maailmapärandi paik Golestani palee. Vene-Ukraina sõjas on loendatud 500 objekti, mis pole enam endised. Mida saab ajaloo ja mälu säilimisel pärandi hoidmiseks ära teha rahvusvaheliselt? Selle üle arutlevad Rahvusvahelise Kinnismälestiste Nõukogu (International Council of Monuments and Sites, ICOMOS) asepresident Riin Alatalu ja Eesti ICOMOSi liige Liina Jänes, kes töötab UNESCO peakorteris kultuuri ja eriolukordade osakonnas

UNESCO avaldas hiljuti avaliku teada­ande, milles väljendatakse muret kultuuripärandi pärast, kui Lähis-Idas on alanud sõjategevus. Kui palju on pärandit, mida sõda nii Lähis-Idas kui ka Ukrainas ohustab?

Riin Alatalu: Sellele küsimusele on võimatu vastata. Esiteks ei ole teada, kuhu rünnakud ja löögid suunatakse, millised on otsesed ohud ja kahjud.

Kui mõelda laiemalt, siis Lähis-Ida on inimkonna häll, kus pärandit on aegade algusest. Üks asi on rääkida ajaloolisest ja üldtuntud pärandist. Selle tuvastamiseks võib alati lahti võtta maailmapärandi nimekirjad ja sealt sõjatsoonis olevad objektid üle lugeda. Iraanis on sellist pärandit tohutult palju.

Lisaks sellisele n-ö nimekirja lisatud pärandile on ju kõikides sõjakolletes ka muud pärandit. Näiteks argipärand ja XX sajandi pärand. See on osa inimkonna ajaloost.

Liina Jänes: Pole saladus, et UNESCO monitoorib kriisikolletes olukorda satelliidipiltide abil: seda on tehtud Ukrainas, Gazas ja mujal. Infot koondatakse rahvusvaheliste partnerite ja teiste organisatsioonide abil. Kohe kui Lähis-Idas relvakonflikt puhkes, võeti rahvusvahelised partnerid veebis kokku, vaadati ja räägiti üle, mida keegi teeb ja mida keegi teha saab.

Praeguseks on teada, et õhurünnakud on Teheranis kahjustanud mitmeid kultuuriväärtusi, muu hulgas maailmapärandi nimistusse kuuluvat Golestani paleed. Iraani vasturünnakutes on pihta saanud Tel Avivi maailmapärandi nimistus olev valge linn, kus on modernistlikud funkmajad. Iisrael on omakorda rünnanud Hezbollah’ positsioone Liibanonis, kus pärandiobjektid asuvad militaarobjektide läheduses. Pika konfliktiga kaasnevad ka rüüstamine, röövimine ja muuseumikogude vargused. Praegu veel Lähis-Idast sellist teavet ei ole tulnud, aga eelmised konfliktid näitavad, et kultuuriväärtuste salakaubandus suureneb hüppeliselt ja näiteks Ukrainas on see suur probleem.

Lähis-Idas on kogu kultuurisektor pihta saanud, kõik piirkonna muuseumid ja galeriid on kinni, kultuuriasutused sulgesid uksed esimesel konfliktipäeval. Eelmisel nädalal oli lahti vaid Louvre’i harumuuseum Abu Dhabis.

Mida siis teha saab, kuidas kiirelt reageerida? Olukord on ju selline, et vahepeal ei olnud konfliktipiirkonnas ka internetti, et oleks saanud kohalike partnerite või rahvusvahelise organisatsiooni liikmetega ühenduses olla. UNESCO reageeris nii, et jagas kriisi osalistega maailmapärandi objektide, ootenimekirjas olevate objektide nimekirja ja tõhustatud kaitse all olevate objektide koordinaate. Kultuuriväärtuste tahtlik ründamine on sõjakuritegu.

Peab ilmselt ära märkima, et armeedel olid need koordinaadid enne juba olemas ja et USA-l on nimekiri objektidest, mida ei tohi rünnata, isegi märksa pikem. Kohe alustati ka satelliidipiltide abil Iraani kultuuripärandi monitoorimist.

Purustused tuleb dokumenteerida, et pärast oleks võimalik kahjusid tõendada ja teha vahet, kas rünnak kultuuri­pärandile oli tahtlik või mitte, kas seda saab käsitleda sõjakuriteona. Kui muuseumi kogud on ohus, pakutakse ka rahvusvahelist abi evakueerimiseks. Esimene valik on kogusid liigutada riigi­siseselt, aga kui see ei ole ohutu ega võimalik, siis on ka teatud riigid, kuhu saab kogud hoiule viia.

Pärast konflikti on võimalik pakkuda igakülgset abi esmasteks konserveerimise ja stabiliseerimise töödeks, selleks eraldatakse raha ja pakutakse eksperte. ÜRO ja maailmapank teevad ka kiiret kahjustuste ja vajaduste hindamist, kuhu UNESCO annab oma andmed kultuuri ja pärandi sektori kohta, et hinnata kahjusid ning taastamistööde võimalikku ulatust ja maksumust. Ukrainas on seda tehtud juba viis korda. Paar nädalat tagasi avaldati uued andmed, need on internetis kõigile tutvumiseks olemas.

Kas on ka hinnanguid, kui palju pärandit, näiteks Ukrainas, on lõplikult kadunud? Millest on inimkond lõplikult ilma?

Alatalu: Selle kohta on dokumentatsioon olemas, aga arvuliselt on seda väga keeruline ja pea võimatu siiski öelda. Pärandi kadumine on alati suhteline. Pärand muutub aja jooksul, seda tuleb juurde, see teiseneb.

Jänes: Üks asi on see, et võrreldakse satelliidipilte enne ja pärast konflikti ning sealt saab hinnata purustuste ulatust. Tänapäeval saab taastada peaaegu kõike. Kas taastatud objekt on seesama, mis ta enne oli, see on juba muinsuskaitse filosoofiline küsimus. Olen isegi kuulnud, et arutatakse Süüria Palmyra linna Baalshamini templi taastamise üle, mis hävis 2015. aasta Süüria kodusõja ajal. Tuleb mõista, et mõned objektid on riikidele olulised mälestusmärgid.

Ka Eestis on ju neid sümboolseid objekte, mis pärast Teist maailmasõda olid rusudes, osa lammutati, osa taastati. Näitena võib ka tuua Varssavi vanalinna, mis juba taastatuna võeti maailma­pärandi nimistusse.

Alatalu: Selge see, et siis on tegu uue kihistusega, uute ideedega. Ja see näitab, kui oluline kultuuripärand on. Varssavi vanalinna hakati taastama ju juba siis, kui sõda veel käis. Miks? Sest selle kadumine oli tohutu trauma. Ja sellesama trauma tekitamine on ka põhjus, miks kultuuripärandi objekte rünnatakse – soovist vaenlast demoraliseerida.

Lõpuks on rünnaku sihtmärk ja purustusvõimsus poliitiline otsus. Isegi kui on olemas ekspertide võrgustik, mis konflikti alguses koos töötab, proovitakse olla poliitikast üle, olla eksperdid, arutada teemasid rahulikult ja vastastikku abi pakkuda, siis pärast seda, kui pommid kellegi kodumaale langevad, joonistuvad välja punased jooned ja ekspertidevaheline inimlik tasand saab samuti pihta. Kõik taandub lõpuks ikkagi mõttele, et näed, me tahtsime sinu eksperte aidata, aga sinu valitsus tuli minu kodumaale ning mulle pole enam midagi jäänud. Inimsuhted ja inimlik aspekt on väga-väga keerulised.

Pärandit on vaja igaühe koduõuele. Väikese küla elanikke ei pruugi lossid ja paleed üldse huvitada. Talle on oluline see, mis tema hoovis toimub, ja kui sõda läbi saab, siis on tal vaja turvatunnet, et tema kodust on midagi alles või et seda saab taastada. Et oleks midagigi, mis on endine. Pärand aitab inimesel sellises olukorras tasakaalu tagasi saada, see aitab end defineerida.

Pärand on eelkõige seotud inimliku tasandiga. Ma tegelen palju Ukraina ekspertide meelerahu hoidmise ja toetuse pakkumisega, et anda argipäeva mingisugunegi kindlustunne.

Jänes: Sõja mõju elavale pärandile ja traditsioonidele tihti ei tajuta, sest see on inimestega seotud. Ja kui inimesed on laiali pillutatud, on sõjapõgenikud, siis mida teeb pärandi purustamine traditsioonidega? Kultuur ei ole kriisides ainult kaitsmist vajav väärtus, see on tugi ja ressurss, mis aitab toime tulla ja kiiremini taastuda. Kultuuri tuleks humanitaarabi ja arenguabi programmidesse lülitada palju süsteemsemalt.

Alatalu: Eraldi käsitlemist väärib veel ka purustusjärgne ülesehitus. Pärand kaob mitte ainult pommitabamuste, vaid veel rohkem pärastistel koristustöödel. Esimene reaktsioon, kui hakatakse pärast konflikti korrastama, on enamasti selline, et tahetakse kõik unustada, kõik puhtaks teha. Aga lähevad mööda aastad ja selgub, et on vaja kohta või mingit pidepunkti, kus leinata. Ja siis on hea, kui maastikus on alles koht, kuhu minna ja meenutada kaotatud kaaslasi.

Kui palju sõjakolletest abi palutakse? Pärandi päästmiseks, museaalide hoius­tamiseks. Kui tavapärane see on?

Jänes: Päris tavapärane.

Eestis on väga head muuseumide andmebaasid. Kui midagi juhtub, siis me vähemalt teame, mis meil on olemas, mis meile kuulub. Selline süsteemsus pole aga üldse tavapärane mujal. Ukraina on dokumenteerimisega palju vaeva näinud. Häid andmebaase pole kriisikolletes Süürias ega Sudaanis. Kui sealt kultuuriväärtused rändama lähevad, siis on raske tõestada, mis kellelegi kuulus.

Neid kultuuriväärtusi tuleb siis mustadelt turgudelt taga ajada. Need ei ilmu turgudele kohe, kogemus näitab, et need jõuavad müügile teatava viibeajaga. Vabalt võib kriisikolletest varastatud esemeid leida mustalt turult ka aastaid hiljem. Selleks et teada, mida otsida, ongi andmebaasid inventuuride tegemiseks väga vajalikud. Teine inventuuri liik on poliitiline-majanduslik, mis tehakse selleks, et dokumenteerida kahjud, mille eest pärast n-ö arve esitada.

Mida sõjakolletest enam minema viiakse, et hiljem mustal turul maha müüa?

Jänes: Interpoli andmed kinnitavad, et kõige liikuvam kaup on arheoloogilised esemed, mis on piisavalt väikesed postipakiga liigutamiseks. Kujukesed, skulptuurid, kunstiesemed, väärisesemed. Kõik, mis muuseumikogudest võtta on. Kui on kriis, olgu sõjaline või looduskatastroof, siis on kõigi tähelepanu ju mujal ja lihtne on selle kattevarjus näiteks arheoloogilist pärandit rüüstamas käia. See on kahjuks levinud tegevus.

Tihti teevad seda ka kohalikud elanikud, kui võtame näiteks Süüria. Eelkõige majanduslikel põhjustel, mitte et tahetaks tegutseda omaenda pärandi vastu. Meie siin ei mõista sealset elu, kui keeruline see on, ja et mõnikord on inimesel ellujäämiseks ainult halvad valikud.

Alatalu: Ammused pole ka need ajad, mil käidi näiteks antiigiaegset mosaiikpõrandat üles võtmas. Pärandi järele on turul hämmastavalt suur nõudlus.

Jänes: Head ülevaadet turu suurusest pole. On legaalne kunstiturg ja illegaalne kunstiturg. Lõpuks polegi musta turu suurus oluline. Rõhutada tuleb seda, millest inimkond ilma jääb, kui kultuuri­pärand kaob. Kaob osa meie ühisest ajaloost.

Eelnevalt oli juttu, et sõjalise kon­flikti osalistele saadetakse pärandi­objektide koordinaadid ja nimekirjad. Kui palju tegelikult vaeva nähakse, et pärand puutumata jääks?

Jänes: Siinkohal on paslik rääkida Haagi konventsioonist, mis on rahvusvaheline kokkulepe ja keelab kultuuriväärtusi rünnata ning kus on kokku lepitud, et nende tahtlik hävitamine on sõjakuritegu. Vastutusele saab võtta nii riike kui ka üksikisikuid.

Seda on ka tehtud. Näiteks Malis mõisteti vangi islami terrorist, kes juhtis mausoleumi hävitamist.

Kuigi konventsioon on 70 aastat vana, on see aktuaalne praegugi. Sellega sätestatakse, et kultuuriväärtused on ühiskonna ühine omand ja nendele tuleb sõjaolukorras teistmoodi läheneda ning need ei kuulu tavapärase n-ö sõjasaagi hulka.

Aga jah, kõiki riike see kokkulepe muidugi ei huvita …

Pärandi koordinaadid on ju kõigile kättesaadavad, ka Eestis prioriteetseks määratud objektide koordinaadid on sõjaväele esitatud, aga see ei garanteeri, et tahtlikke rünnakuid nende vastu ei toimu.

Haagi konventsioonis on ka artikkel 7, mis ütleb, et riigid koondavad juba rahuajal relvajõudude juurde spetsiaalsed üksused, kes tegelevad pärandi kaitse ja tsiviil-militaar koostööga. Selliseid üksusi on pärast Teist maailmasõda loodud ligi paarikümnes riigis. Kõige viimane säärane üksus loodi eelmise aasta kevadel Ukraina armee juurde. Üksusel on oskused ja võimekus kahjusid hinnata ja nad pääsevad ligi kohtadele, kuhu tsiviilisikud ei pääse. Kahjustuste ja laskemoona järgi tehakse kindlaks, kas rünnak oli sihilik või on tegu kaasneva kahjuga. Huvitav on ja väljatoomist väärib asjaolu, et Ukrainas nähti, kui massilised on rünnakud kultuuripärandi vastu ning nende dokumenteerimiseks peeti vajalikuks sellise üksuse loomine sõjaajal.

Kuidas pärandi kaitsjad sõjakolletes panustada saavad?

Alatalu: Käiakse ja märgistatakse hooneid, mida tuleb hoida. Sõjakolletest saabub ka praegu aruandeid. Isegi kui internetti vahepeal ei ole, püütakse kontakti hoida. Olin hiljuti ICOMOSi koosolekul, kus üks võrgustiku liige saatis häälsõnumi otse pommirahe alt. See oli väga õõvastav, sest tegelikult oli inimene ju missioonil. Isegi kui tegutseb vastutustundlik armee, siis esimene prioriteet on inimelud ning tõhustatud kaitse all olevad objektid on teisejärgulised. Rahvusvahelised võrgustikud ei saa alati füüsilist abi pakkuda, kuid alati saab hoida liikmeskonda, seista hea selle eest, et nemad saaksid tegutseda.

Pärast konflikti on väga oluline kaasata pärandieksperte, kes läheks kohale ja vaataks rusud enne kokku lükkamist üle. Taastamistöödega kerkib esile veel üks teema: sõjaga kaasnevad keskkonna­kahjud. Jäätmeid tekib meeletus koguses.

Kohapealsete pärandiga tegelevate professionaalide toetamine on sama tähtis kui pärandi kaitsmine. Kas vaimne tugi tähendab mure kurtmist ja ära kuulamist või on seal veel midagi?

Jänes: Ukrainas on loodud spetsiaalsed vaimse tervise programmid sõduritele, nende perekondadele, lastele, kultuuri­töötajatele. Muu hulgas kasutatakse ukraina vaimset kultuuripärandit, näiteks rahvalaule, traditsioonilisi mustreid. See aitab hoida indentiteeti ja parandada toimetulekut.

Alatalu: Seda lähenemist peaks kasutama sõjapõgenike ja pagulaste toetamiseks ka võõras keskkonnas. Vaimne pärand aitab ühtlasi luua silda nendega, kes maha jäid.

Vaimne pärand ja füüsiline pärand on tihti seotud, üks toetab teist. Kui kaob füüsiline, siis kuidas areneb edasi vaimne pärand?

Alatalu: Ühiskonnas tekib suurem surve mingite väärtuste hoidmiseks. Näiteks on ju Ukrainas praegu väga populaarne rahvustikand, mis on ühine identiteedimärk.

Füüsiliste paikade hävimine võib tähendada ka seda, et pole turvalist kohta, kus vaimse pärandiga tegeleda, kus traditsioone elus hoida.

Mida Eesti praegustest konfliktidest õppida saab?

Jänes: Meie regioonis püütakse Ukrainalt õppida, mida teha teisiti ja kuidas rahuajal kriisiks valmistuda. Relvakon­fliktiks valmistumine aitab ju toime tulla ka muude kriisidega, näiteks tulekahju või üleujutusega.

Eestis on pärandi sektoris ja mäluasutustes kriisiks valmistumisega palju tegeletud, on korraldatud õppusi, välja valitud prioriteetsed kinnis- ja vallasmälestised. Koostööd tehakse naabritega. Tempo võiks olla muidugi kiirem. Ma olen kindel, et kõigil mäluasutustel pole kriisiga toimetuleku plaane, pole inimesi, kes neid koostaksid ja õppusi läbi viiksid. Valmisolekut peab ju harjutama, harjutama ja harjutama.

Alatalu: Eesti on Ukraina abistamises olnud väga-väga tubli, aga me keskendume üksikutele teemadele, puudub laiem pilt. Meie abiprogrammides on kultuuriväärtuste komponent nõrk, tahaksin, et see oleks igale poole sisse kirjutatud. Igasuguse abiga, mis Ukrainale läheb, peaks silmas pidama kultuuripärandit, sest see on nende identiteedi osa. Olgu see tee-ehitus, IT-süsteemide rajamine või midagi muud. Eesti riigi ressursside ja väiksuse juures peaks meie abi olema väga selgelt väärtuspõhine, pean silmas just kultuuri ja identiteeti. Oluline on, et samal ajal kui ehitatakse üles ühtesid väärtusi, ei lammutataks teisi.

Jänes: See kõik pole oluline mitte selle pärast, et meie nii arvame, vaid selle pärast, et ukrainlased nii arvavad, et nad ise väärtustavad oma kultuuri, toovad selle alati igasse teemasse ja rõhutavad kultuuri tähtsust. On ju selgelt näha, et praegune sõda Ukrainas on identiteetide sõda.