Tähistamaks Silvia Leitu 100. sünniaastapäeva on kunstisalongis Allee (Pikk 34) 10. detsembrist 2011 kuni 7. jaanuarini 2012 avatud kunstniku teoste näitus.

Silvia (õieti Silvia-Virve) Leitu sündis 6. jaanuaril 1912 Tartus. Lõpetanud Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumi, õppis ta aastatel 1931 ja 1934–39 kunstikoolis “Pallas”, kus ta oli N. Triigi õpilane. 1938. aastal sai ta sealt joonistusõpetaja kutse. Ta töötas kostüümikunstnikuna aastatel 1936–1939 “Vanemuises” ja 1939–1944 “Estonias”. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale, kus täiendas end 1944–1946 Müncheni Kunstiakadeemias E. Pretoriuse juures ja E. Sturmi eraateljees ning töötas Müncheni teatris Kammerspiele kostümeerijana. Alates 1951. aastast elas kunstnik vabakutselisena Rootsis. S. Leitu on kavandanud kostüümid paljudele teatrilavastustele: A. Nicholsi “Iiri roos” (1937), H. Ibseni “Peer Gynt”(1940) Vanemuises; G. Bizet´ “Carmen” (1940), P. Ardna “Kalurineiu” (1941), G. Verdi “Rigoletto” (1944) Estonias; W Shakespeare´i “Torm” (arvat. 1946) Kammerspieles; M. Waltari “Teine noorus” (1956), H. Raudsepa “Oheliku orjaveri” (1956), A. Vesilo “Mudane põhi” (1957) Stockholmi Eesti Teatris. Loominguliselt oli S. Leitu mitmekülgne – 1930. aastail joonistas ta ajakirjadele mustreid ning moode, hiljem illustreeris raamatuid, tegi moekavandeid ja ruumikujundusi. Stockholmis märtsis 1972 Silvia Leitu mälestusnäituse avamisel kõneles Karin Saarsen: “Silvia elas Marie Underi sõnul “Ahnelt tühjendades elulaeka kui surmamõistetu, kel vähe aega…” Tema loomingu palangust tiivustatud pintsel libises ikka kergelt üle märja paberi, luues neid alabastervalgeid tulpe, temperamendikaid baleriine või vallatuid ingleid. /…/ Silvia Leitu oli luuletaja hingega maalija, kes oskas siduda elu surmaga, armastust pisaratega, vallatust murega ja muret ülemeeliku rõõmuga”.