Kuigi võrreldes põhjanaabritega ei ole me Eestis oma eluga eriti rahul, on meil siin päris ilus elada. Kuulume kõrgelt arenenud, jõukate ja demokraatlike riikide hulka; puhast vett, õhku ja toitu (veel) jagub. Metsapõlengud ja üleujutused on üldjuhul hallatavad ja saadakse kiiresti kontrolli alla. Ka ilma üle oleks patt nuriseda: soojad vahemerelised suvepäevad pakuvad meeldivat vaheldust lumistele talvedele. Isegi Eesti ökosüsteemide suutlikkus ületab praegu veel mõnede arvutuste kohaselt pisut elanikkonna ökoloogilist jalajälge, mis on enamiku Euroopa ja paljude maailma riikidega võrreldes suur privileeg.

Petlik heaolu

Kuid see heaolu on mõneti petlik. Eelmise aasta lõpus ilmunud Lancet Countdowni 2025. aasta raport näitab veenvalt, kuidas kliimamuutus ja sellest tingitud keskkonnaprobleemid nõuavad aasta-aastalt üha enam inimelusid ja põhjustavad tõsiseid tervisehädasid inimestele, kes elavad meist mitte enam nii väga kaugel. Maailma räsivad sõjad ja geopoliitilised konfliktid, mis on toonud ja toovad jätkuvalt kaasa pöördumatut kahju nii rahvastele kui keskkonnale.

Lugesin hiljuti Ian McEwani viimast raamatut „What We Can Know“, mille tegevus toimub natuke vähem kui saja aasta pärast, 2119. aastal. Poliitiliste ja sõjaliste kisklemiste tagajärjel tekkinud kliimakatastroof ja üleujutused on muutnud Maa geograafiat sedavõrd, et Suurbritanniast on saanud paljude pisikeste saartega arhipelaag, kus liikumine on ohtlik ja vaevanõudev ning pinnale jäänud vaid kõrgemad tipud nagu Snowdonia ja Šoti mägismaa. Inimeste keskmine eluiga on langenud tagasi 60ndatesse eluaastatesse, toidulaud on kasin ja sünteetiline, oakohvist võib vaid unistada, selle on asendanud tammetõrudest tehtud leotis. Ameerikat või mis sellest järel, valitsevad üksteisega vaenujalal olevad relvastatud jõugud.

Meie praegusest ajast, eriti XXI sajandi esimesest poolest, räägitakse seal kui imedemaast ja külluse kuningriigist, tõelisest paradiisist, kus lokkas bioloogiline mitmekesisus, inimesed elasid hästi ja kaua, priiskasid söögi ja joogiga, sõitsid lõbu pärast mööda maailma ringi ega muretsenud kuigivõrd selle pärast, kas ja kuivõrd see kõik ka järgmistele põlvedele säilib. Eks neid utoopilisi tulevikuvaateid on paljud teisedki autorid loonud küll kirjasõnas, küll filmis, kuid McEwani raamat on oma tulevikuvaatelt – ka tulevikust minevikku, s.o meie praegusesse aega, vaadates – hirmutavalt usutav.

Väljapaistev eesti psühholoog Endel Tulving, kelle sünnist möödub järgmisel aastal 100 aastat, on väitnud, et meie episoodiline mälu – mis eeldab võimet tajuda ja teadvustada aja kulgu – on selleks unikaalseks jooneks, mis meid inimesi loomariigist eristab. Tulvingu sõnul nõuab tõeline ajaränne enda mina taju läbi aja, teadmist ja teadlikkust, et see „midagi“ juhtus minuga ja et tulevikus võib toimuda midagi, milles mina osaline olen. Kuigi üksikutel loomadel ja lindudel, näiteks inimahvidel ja varestel on võime ette näha, millist tööriista võib neil vaja minna, ei ole teadlased siiski ühel meelel, kas neil on inimesega sarnane eneseteadvus ja suutlikkus ajas rännata.

Veelgi enam, kronesteesia – võime tajuda aega ja mentaalselt ajas rännata – on Tulvingu arvates üheks määravamaks teguriks, mis on võimaldanud inimkultuuri arengut sellisel kujul, nagu me seda tänapäeval tunneme. Ehk teisisõnu, tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ja püsimiseks on inimesele hädavajalik ajas rändamise oskus, mis võimaldab liikuda oleviku, mineviku ja tuleviku vahel. Rangelt võttes eksisteerivad nii minevik kui tulevik vaid meie teadvuses. Minevik – see, mis möödas, elab vaid meie mälestustes ja tulevik pole veel kätte jõudnud. Ja just võime tulevikule mõelda, oma tegevust planeerida ja tagajärgi ennustada on inimeseks olemise ja meie elukorralduse aluseks.

Isegi kui ajas rändamise võime on pea kõigile kaasa antud, erinevad inimesed selle poolest, millisele ajale nad oma kogemusi hinnates esmajoones keskenduvad: on selleks minevik, olevik või tulevik. Ajafookust või -perspektiivi käsitletakse suhteliselt püsiva individuaalse eripärana, mis kujuneb paljude tegurite koosmõjus. Ometi ei teadvusta me seda sageli ega mõtle selle peale, kas vaatame ajas rohkem ette või taha ning kuidas see meie käitumist ja otsuseid mõjutab.

Arvatakse, et isegi keel, mida räägime, võib meie ajaperspektiivi suunata. Üks oluline aspekt, mis keeli eristab, on see, kas ja kuidas tulevikule viidatakse. Paljud keeled, sealhulgas näiteks prantsuse keel, nõuavad, et rääkides tulevikus toimuvatest sündmustest, tuleb kasutada morfoloogilist tulevikuvormi. „Täna sajab“ – il pleut aujourd’hui, „homme sajab“ – il pleuvra demain. Teistes keeltes, samuti eesti keeles, selline reegel puudub: vihma sajab täna, sajab homme ja sajab ülehomme. Uuringud on näidanud, et kui keel lubab rääkida tulevikus toimuvatest sündmustest justkui toimuksid need olevikus, näib tulevik lähemal ja sellele mõeldakse rohkem, seda näiteks nii majandus- kui ka tervisekäitumise kontekstis. Siin on vaja rõhutada, et kuigi keel mõjutab kõneleja mõtlemist eri viisil, ei tulene see sellest, kuidas keel lubab või võimaldab mõelda, vaid sellest, millist informatsiooni suunab keel inimesi tavapäraselt tähele panema.

Pikaajaline vaade

Ajas edasi-tagasi rändamine muutub vanusega. Nooremana on paljudel pilk tulevikul – küll ootame kooliminekut ja selle lõpetamist, täiskasvanuks saamist. Mida vanemaks saame, seda enam tunnetame, kuidas aeg hakkab otsa saama ning mõtted eksivad üha sagedamini minevikuradadele. Kui endale antud aega tajutakse peatselt lõppevana – ja seda vanusest hoolimata –, muutuvad oluliseks kiiresti saavutatavad, kuid emotsionaalselt tähendusrikkad eesmärgid, mis aitavad enesetunnet ja heaolu parandada.

Ajaperspektiivi võivad nihutada ka märgilised sündmused, mis seavad küsimärgi alla senised väärtused ja prioriteedid. Näiteks panid 11. septembri terrorirünnakud Ameerika Ühendriikides inimesi mõtlema rohkem olevikule ja minevikule ning see mõju püsis veel ka aasta hiljem. Kuid COVID-19 viiruspuhangu ajal mõeldi võrreldes pandeemiaeelse ajaga sagedamini tulevikust ja olevikust ning vähem minevikust.

COVID-19 pandeemia ajal räägiti ja kirjutati palju sellest, kuidas see maailma muudab ja kuidas pärast pole miski enam endine. Vastupidiselt ootustele ja ennustustele on meie elukorralduses tegelikult väga vähe muutunud. Kui üldse midagi, siis on suurenenud hübriidtöö tegijate osakaal, kuid seegi suundumus oli esile kerkinud juba enne pandeemiat. Näib, et õigus on neil, kes ütlevad, et me kipume ülehindama neid muutusi, mis toimuvad järgmise paari aasta jooksul, ja alahindama neid, mis leiavad aset kaugemas tulevikus.

Mitte ainult inimesed, vaid ka kultuurid erinevad selle poolest, kas kollektiivne tähelepanu on tänasel päeval ja sellel, mis on olnud, või sellel, mis veel ees. Saanud innustust peamiselt Hiina väärtustele tuginevast võrdlevast uuringust, lisas tuntud Hollandi kultuuriuurija Geert Hofstede oma algsele neljale väärtusmõõtmele viienda – pika- ja lühiajalise vaate ehk suunitluse –, mille sisu tugineb osaliselt Konfutsiuse õpetustele.

Lühiajalise vaatega kultuurides on tähtis osa minevikul ja olevikul: maailm on selline, nagu see on loodud, mistõttu minevik toimib moraalse kompassina, mille järgi oma elu nii praegu kui ka tulevikus sätitakse. Võrdselt tähtsaks peetakse nii traditsioonide austamist kui ka isiklikku edu ja saavutusi ning oma soovide ja vajaduste kiiret rahuldamist. Ela hetkes ja naudi, elu on liiga lühike, et muretseda, mis tulevikus saab. Lühiajaline vaade iseloomustab paljusid Aafrika, Lõuna-Ameerika ja Lähis-Ida riike.

Pikaajalise vaatega kultuurides usutakse, et maailm on pidevas muutumises, mistõttu on vaja tulevikule mõelda ja selleks valmistuda. Oluliseks peetakse väärtusi nagu kokkuhoidlikkus, visadus ja püsivus, raske töö. Eesti kuulub pigem pikaajalise vaatega kultuuride hulka, nagu ka mõned teised Euroopa (nt Ukraina, Saksamaa, Belgia ja Leedu) ja paljud Ida-Aasia maad. Neid ühiskondi iseloomustab hea kohanemisvõime ja pragmaatiline ellusuhtumine, haridust hinnatakse ja akadeemiline saavutus on au sees.

Vaid inimestele omasel võimel ajas rännata – peegeldada minevikku, elada olevikus ja planeerida tulevikku – on leitud olevat märkimisväärne ja laialdane seos inimkäitumise ja elukäiguga. Inimesed, kelle mõtted rohkem tulevikule suunatud, on sageli parema tervisega, nad on eluga rahul, haritumad ja jõukamad. Kuidas saab ajaperspektiiv seda mõjutada? Üheks seletuseks on, et tulevikule mõtlevad inimesed on edukamad oma eesmärkide seadmisel, nende saavutamise jälgimisel ja elluviimisel ning oma käitumise kujundamisel.

Tulevikuteadlikkus paneb inimesi muu kõrval ka rohkem loodusest hoolima ja keskkonnasõbralikumalt käituma. Uuringute järgi on osutunud keskkonnateadlikkuse kasvatamise ja kestliku käitumise soodustamise tõhusaks sekkumismeetodiks lihtne ülesanne: kirjuta oma väikesele lapsele või lapselapsele täiskasvanuna lugemiseks kiri ja kirjelda, milliseina sa meie maamuna tulevikku mõnekümne aasta pärast näed ning mida sa ise keskkonna kaitseks, kliimamuutuse pidurdamiseks või sellega kohanemise toetamiseks oled ära teinud.

Tulevikuteadlikkus

Mis see tulevikuteadlikkus (ingl future consciousness) siis ikkagi on? Turu ülikooli tuleviku-uurija Sanna Ahvenharju ja tema kolleegide sõnul peab inimene keerukate ja abstraktsete tulevikudilemmade mõistmiseks ja nendega toimetulekuks rakendama viit pädevust.

Esimene neist on tulevikule orienteeritud ajaperspektiiv, mis juhib tähelepanu nii tulevikus toimuvale kui ka praeguste tegude pikaajalistele taga­järgedele. Teiseks, usk oma võimetesse, enda agentsusse – veendumus, et mul on võimalik midagi ära teha ja et minu tegevusel on nii praegu kui ka tulevikus mingi reaalne mõju. Kolmandaks mõistmine, et võimalikke tulevikustsenaariume pole üks, vaid mitu. Neljandaks suutlikkus märgata ja mõista seoseid, vastastikust sõltuvust ja põhjuslikkust mitmesuguste tulevikku kujundavate süsteemide vahel. Viiendaks on vaja hoolida teistest inimestest ja mõista oma vastutust olukordades, kus oleviku ja tuleviku ning enda ja teiste huvid on läinud vastuollu.

See viimane tulevikuteadlikkuse mõõde rõhutab võimet hoolida ja kanda vastutust mitte ainult iseenda praeguse elu ja tuleviku, vaid ka teiste, sealhulgas veel sündimata põlvkondade, heaolu eest. Just selles seisnebki minu arvates kestlikkuse põhiolemus: püüelda selle poole, et inimesed saaksid elada siin ja praegu õnnelikku ja head elu, säilitades samal ajal needsamad võimalused ka tulevastele põlvedele.

Meil eestlastel võiks väikese ja targa rahvana olla justkui omamoodi eelsoodumus vaadata ja liikuda kestliku tuleviku poole. Viimase Eesti inimarengu aruande kohaselt on meie laste keskkonnatarkus ja võime keskkonnaküsimusi mõtestada üle Eesti ühtlaselt hea. Armastame (vahel ehk liigagi) kirglikult Eesti metsa, hindame puhast loodust ja keskkonda. Möödunud aastal toimunud üleriigilises unistuste kogumise algatuses „Hakkab looma“ olid keskkonnateadlikkus, looduse kaitse ja taastamine, kogukond ja kuuluvustunne üsna kõrgel kohal, seda nii isiklike kui ühiste tulevikuunistuste puhul.

Samal ajal näitavad uuringud, et eestlased on Euroopa suurimad kliima­skeptikud, kes kliimamuutuse pärast ei muretse ega tunne ennast selle eest isiklikult vastutavana. Ka keskkonnasäästliku käitumise poolest oleme Euroopas viimaste seas. Kliimakriisile loodame lahendust innovatsiooni ja tehnoloogia arengu toel, mis ei sunniks meid oma käitumist muutma ja võimaldaks jätkata harjumuspärase eluviisiga.

Juba eelviidatud inimarengu aruande kohaselt jääb meil tulevikuteadlikkuse viiest pädevusest vajaka nii süsteemsest mõtlemisest ja seoste nägemisest õpitu ning tegeliku kogemuse vahel kui ka arusaamast, kuidas kliimamuutused loodust ja inimeste elu mõjutavad. Samuti napib agentsust – paljud uuringud on näidanud, et Eesti elanike arvates ei ole meil võimalik kliima- ja keskkonnakriisi ärahoidmiseks või leevendamiseks ise midagi ära teha. Samavõrd oluline on see, et nii ühiskonna kui üksikisikutena ei jagu meil sageli märkamist ja mõistmist, hoolivust nii teistest inimestest kui keskkonnast enda ümber. Need kõik on omadused, mida pole raisata, kui kriiside keerises on turvatunne ja heaolu kõikuma löönud, kuid tegelikkuses on need hädavajalikud, et elu oleks hea nii praegu kui ka tulevikus.

Kokkuvõtteks

Inimkonnal on ainulaadne võime ajas rännata – meenutada minevikku, tajuda olevikku ja kujutleda tulevikku – ning see, kuhu oma pilgu suuname, mõjutab meie otsuseid, heaolu ja kestlikku käitumist. Inimesed ja kultuurid erinevad selle poolest, kas fookus on eilsel, tänasel või homsel, kuid just tulevikuteadlikkus, s.o oskus mõista tagajärgi, kujutleda alternatiive ja võtta oma tegude eest vastutus, aitab teha otsuseid, mis toetavad nii praegust heaolu kui ka tulevaste põlvkondade õigust elamisväärsele maailmale. Kasutagem siis targalt oma võimet ajas rännata, hoidkem pilk tulevikul – unustamata sealjuures minevikku – ja tegutsegem nii, et siin oleks ilus elada ka aastakümnete ja aastasadade pärast.

Anu Realo on akadeemik, Tallinna ülikooli kestliku tuleviku uuringute professor, Warwicki ülikooli professor ja Tartu ülikooli külalisprofessor.

Artikkel põhineb 20. III 2026 Tallinna ülikooli „Targalt tulevikku“ konverentsil peetud ettekandel.