Akadeemik Kalle Kirsimäe, kes on Tartu ülikooli geoloogia-mineraloogia professor, on Eesti geoloogiateaduses silmapaistev teadlane, kelle uurimistöö ulatub settekivimite sedimentoloogiast ja mineraloogiast kuni jäätmekäitluse ja kaevandustööstuse küsimusteni.
Akadeemik Kirsimäe lähenemine ühendab klassikalise maateaduse nüüdisuuringutega: maavarade ressursse, nende kaevandamist ja väärindamist ning ringmajanduse võimalusi ei käsitle ta üksnes geoloogiliste protsesside seisukohalt, vaid ka seoses globaalse tehnoloogilise sõltuvuse, looduskeskkonna ja majanduslike tagajärgedega.
Ühelt poolt võib tema uurimisvaldkond praeguses keskkonda- ja rohepööret väärtustavas maailmas paista vastuoluline, sest geoloogia ja mineraloogia on ühenduses maavarade kaevandamisega ja sellest tulenevate pöördumatute keskkonnamõjudega. Kirsimäele on aga tähtis mõista kogu ajaloolist ja tehnoloogilist raamistikku: kunagi kivikirvestest alguse saanud inimtegevuse areng on läbi põimunud tehnoloogiaga. Eesti peab tema hinnangul oma ressursside rakendamisel olema nutikas ja sihipärane – mitte järgima pelgalt väliseid moode, vaid arvestama ka majandusliku otstarbekuse, keskkonnakaitse ja globaalse konkurentsiolukorraga.
Kõigi muude ametite ja tunnustuste kõrval on akadeemik Kirsimäe praegu teaduste akadeemia bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna juhataja ja käesoleval aastal tunnustas Tartu ülikool teda suure medaliga.
Eesti teadusinfosüsteemis on kirjas teie peamised uurimisteemad – settesüsteemide sedimentoloogia, mineraloogia ja geokeemia; kivim-fluidi reaktsioonid settelistes, diageneetilistes ja hüdrotermaalsetes protsessides; jäätmekäitlus ja kaevandus ning tööstusjäätmete väärindamine. Ühele endast lugupidavale XXI sajandi ökoloogile ei ole enamik neist märksõnadest sümpaatsed. Kas geoloogia-mineraloogia valdkond on praegu popp?
Ühelt poolt ma mõistan küsimuse suunitlust ja mõningast vastanduvat iseloomu, et praeguses maailma päästmise paradigmas võib tõesti looduskaitsjatele näida, et geoloogia ja mineraloogia, kus tegeldakse maavarade otsimise ja uurimisega ning lõpuks – võimalik, et kaevandamine ja väärindamine ehk siis pöördumatu inimtegevuse mõju kehtestamine looduskooslustele on ebapopulaarsed tegevused, kui mitte öelda enamat.
Kuid siin tasub mõelda valikutele, mida evolutsiooniprotsess langetas juba kaks-kolm miljonit aastat tagasi. Ka linnud kasutavad õppimise käigus oksakesi ja kivikesi, et oma toitu kätte saada. Esimene „geoloog“ oli see inimese eellane, kes korjas üles mitut tüüpi kive ja sai aru, et mõnest kivist saab parema tööriista. Ta hakkas seejärel teadlikumalt otsima just selliseid, nii jõudsime lõpuks kiviaega, mil väärtusahela tipus olid mitmesugused tulekivid, mida lihtsalt ei korjatud maapinnalt, vaid lausa kaevandati. See kauge põige minevikku defineeribki suurema arusaama, et inimkonna tegevus toetub tehnoloogilisele arengule. Ja kõik need tehnoloogiad alates kivikirvest, rattast, auruvedurist, lennukist, rakettidest kuni tänapäeva nutiseadmete, päikesepaneelide ja tuulegeneraatoriteni on kõik otseses sõltuvuses sellest, mida inimkond ammutab maapõuest. Täiesti otseselt ja vahetult. Kui praegu, XXI sajandil leidub tõsiusklikke maailmaparandajaid, kes sellisest vahetust seosest aru ei saa, siis ma ütlen otsekoheselt, et kahtlen selle inimese terves mõistuses ja elementaarsetes teadmistes.
Tänapäeval valitseb neis küsimustes väga palju topeltmoraali. Me elame paratamatult tehnoloogiasõltuvusega ühiskonnas ja selle ühiskonna elementaarsete standardite alalhoidmiseks ja arenemiseks on vaja maapõue ressursse. Nii lihtne see ongi! Mis on asja kurbloolisus, et seoses inimkonna arvu kasvu ja kogu inimkonna keskmise elatustaseme tõusuga on meil neid maapõueressursse järjest rohkem ja rohkem vaja. Kui vaatame, millise jalajäljega on keskmiselt Amasoonia piirkonna põliselanik – pean siin silmas puhtalt ressursikasutust, sh maapõue ressursikasutust –, siis keskmise eurooplase oma ületab seda kordades, kui mitte kümneid-sadu kordi. Ka nn rohepööre on hea näide. Selleks, et ellu viia kavandatavat energiatootmise pööret süsinikuneutraalseks, on meil vaja vähemalt kasvuperioodil meeletult palju lisaressursse. Me ei räägi siin kümnest või kahekümnest protsendist täiendavast ressursikasutusest, me räägime ikka kümneid kordi suuremast ressursikasutusest. Ja kust need ressursid tulema peavad? Eks nad ikka maapõuest tule, kust siis mujalt.
Erilist survet maapõue ressurssidele avaldab uute tehnoloogiate kasutuselevõtt just selliste metallide rühmale, mida nimetatakse haruldasteks muldmetallideks. Väljaspool Hiinat võib ühe käe sõrmedel üles lugeda need kohad, kus osatakse neid maapõuest välja võtta ja siis ka muuta kasutatavaks ressursiks. Haruldaste muldmetallide nimekirja tipus on neli-viis eriti ihaldusväärset elementi – need on nn kriitilise tähtsusega muldmetallid, mille väljaveole Hiina täiendava kontrolli on kehtestanud ja sellega kogu maailma, aga eriti USA, kikivarvul kõndima on pannud. Kuid mõningast lootust tulevikuks annab see, et millalgi uute roheenergeetika seadmete kasulik tööiga ammendub, need võetakse ekspluatatsioonist maha ja lähevad loodetavasti seejärel taaskäitlusse. Sealt vabaneb tulevikuks ringmajanduslikult vägagi arvestatav taaskasutatav metallide ressurss ja väheneb vajadus uute kavanduste järele.
Nii et taaskasutus oleks väga reaalne võimalus, mis vähendaks uute kaevanduste avamist ja survet maapõueressurssidele?
Just! Olin kevadel riigikogu keskkonnakomisjonis ja rääkisin, et tegelikult on Eesti riik häbematult vähe toetanud ringmajanduse projekte, eriti Kirde-Eesti püsimagnetite tehase rajamist, aga ka muude muldmetallide taaskasutusele võtu kompetentside ülesehitamist. Eesti peaks riigina selles osas olema märksa aktiivsem toetamaks ettevõtteid ning arendamaks seda kompetentsi, mis meil juba olemas on. Kõige selle järele on maailmas väga reaalne ja kasvav nõudlus.
Me võiksime haruldaste muldmetallide puhul vähem rääkida kohati müütilisest Eesti fosforiidist. Haruldaste muldmetallide kontsentratsioon on seal tõesti üsna väike, et mitte öelda haruldane. Me võiksime ja peaksime hulga rohkem keskenduma ringmajandusele nii püsimagnetite kui muude kriitilisi metalle sisaldavate komponentide ümbertöötamisele ja miks mitte kõikvõimalike akude taaskasutusvõimekuse ülesehitamisele. See turg järgmistel aastakümnetel kasvab ja meil on võimalus siin oma varasemad oskused ja nutikus mängu panna, arendades ja investeerides järjest innovatiivsematesse ümbertöötamise tehnoloogiatesse.
Kas ökoideoloogia ja rohepöörde paradoksi võiks sõnastada nii: selleks et vältida ühe keemilise komponendi ehk süsiniku ja samuti mitmesuguste süsinikku sisaldavate ressursside nagu nafta, maagaas jne kasutamist, oleme sunnitud kümneid kordi rohkem kaevandama maavarasid teiste keemiliste ühendite saamiseks?
Jah, täpselt nii see ongi. Toon lihtsa näite. Selleks et ehitada põlevkivielektrijaama, on vaja lihtsaid ja laialt kasutatavaid ressursse, peamiselt terast ja betooni. Tõsi, väga erilist tüüpi terast, aga peamiselt sellega ressursikasutuse keerulisuse aste ka piirdub. Taastuvenergeetika rajamisel on vaja väga erinevaid ja suurtes kogustes metalle, mis on hajutatud ja moodustavad harva iseseisva maardla. Neid tuleb alati mingi teise peamise maavaraga koos toota. Eriti ilmekas näide on elektroonikatööstus, kus kasutatakse üha enam selliseid metalle nagu indium, telluur, seleen, germaanium, gallium jms, mille levik maakoores on hajus ja suurem sisaldus harv ning mida tuleb eraldada teiste värviliste metallide, nt vask, plii, tsink jne, kaevandamise ja rikastamise kõrvalproduktina. Selleks et toota nutiseadmeid, peab ringi pöörama ja läbi töötama maapõuest meeletu koguse, et need metallid sealt kätte saada, mis tähendab, et mõju loodusele järjest süveneb. Probleem on ka selles, et lihtsamini kättesaadavad ja paremad maardlad on enamasti juba üles leitud ja kasutusele võetud. Ühe kasuliku metalliühiku kättesaamine muutub aina keerulisemaks ja ressursimahukamaks. See on ekspansiivselt kasvav, aga suuresti paratamatu probleem. Igal rohemajanduse eestkõnelejal tasub tõsiselt mõelda, milline on fossiilkütustest vabanemise tegelik hind. Ei taha utreerida, aga kindlasti on taastuvenergeetika kasvuperioodil inimkonna kahjulik mõju looduskeskkonnale ja ressursikasutusele määratult suurem, kui oleks olnud fossiilsete kütustega edasi tossutades. Aga ehk on see hind, mille peame maksma parema tuleviku eest, kuigi seda ei taheta hästi tunnistada.
Küsimus on veel selles, et taastuvenergeetikas räägitakse akutehnoloogiate puhul ainult liitiumist ja vahel ka koobaltist, aga kiputakse unustama, et selle plaani elluviimiseks on vaja meeletus koguses teisi värvilisi metalle, näiteks vaske. Kõik ühendused ja juhtmed on ju kõik vasepõhised. Vaadake, mida on börsil teinud vase tonni hind viimastel aastatel. Nõudlus on meeletu. Üheks kitsaskohaks on ka see, et kui eelmise sajandi alguses kaevandati vasemaaki, siis oli vase sisaldus maagis keskmiselt 4-5%, kuid praegu loetakse heaks maagiks juba kümme korda lahjemat kontsentratsiooni, sellist, milles vase sisaldus on 0,4%.
Lõpuks on õigustatud ka küsimus, kas maavarad on Maa peal lõppemas – ei, ei lõpe, vähemalt mitte niipea. Selleks läheb ikka väga palju aega, kuni me tõsiselt selle küsimuseni jõuame. Praegu me siiski kaabime, piltlikult öeldes, planeedi kõige pinnapealsemat osa, et oma vajadusi rahuldada. Aga peab mõistma, et metallide kättesaamine läheb järjest ja järjest kallimaks. Ja ma ei pea siin silmas, et kallimaks rahalises mõttes. Õigem küsimuse püstitus on energeetiline kallidus – kui palju energiat peame panustama, et uusi ressursse maapõuest kätte saada.
Tulles nüüd kokkuvõtvalt tagasi meie jutuajamise algusse, et kas geoloogia ja mineraloogia valdkond praegu popid, siis uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks on uute ressursside vajadus ajas kasvav ja püsiv ning võib-olla kõlab see ehk anakronistlikult, kuid geoloogid on selle ressursivajaduse n-ö eesliinil. Nende seas, kes sellest aru saavad, oleme erialavalikuna väga populaarsed ja nõutud. Erialalist tööd geoloogina on võimalik saada nii siin Eestis kui ka laias maailmas. Eriti tähtis, et geoloogia ei hõlma tänapäeval ainult maavarasid, vaid ka vett, eelkõige põhjavett. Veel on erialadena olemas keskkonnageoloogia ja insenerigeoloogia. Näiteks iga loodava tee puhul tehakse alati esmalt aluspinna geoloogilised uuringud. Geoloogia tegevussfäär on märksa laiem kui ainult maavarad ja liigub üha rohkem ressursside taaskasutuse poole.
Kuidas on Eestis strateegilise vaatega riigi ressurssidele?
Kõigepealt pean hädatarvilikuks, et riigil oleks strateegiline vaade ja tegevuskava riigile kuuluvate ressursside kasutusele võtuks. Kui meie juurde tuleb välisinvestor sooviga luua maavaradega seotud tööstus, siis ta näeb meie geopoliitilist asendit otse Venemaa kõrval ja vaatab meie tööstuse sisendhindu, eelkõige energia hinda. Ei mõju ahvatleva keskkonnana. Riigil peavad olema neile küsimustele vastused ja tegevusstrateegia, kuidas investorite negatiivseid pingeid maandada. Ka minul on olnud ettevõtjatega palju jutuajamisi ja kõigi nende seisukoht on olnud ühene – mitte mingisugust energiamahukat ettevõtmist praegu Eestisse luua ei ole võimalik. Tõenäoliselt ei kuuluta ma nüüd siin ka mingit uudist. Kuid riigi juhtkonnal peab olema selge strateegia ja ettekujutus, mida ja kuidas sellistel tingimustel ette võtta, et mitte lihtsalt laiutada käsi ja konstateerida, et meil on turumajandus. Oma strateegiliste huvide ja ressursside väärindamise eest peab aktiivselt seisma.
Ressursside väärindamine maavarade mõttes ei ole ühe-kahe-kolme aasta teema, nende uurimine, kaevandamine ja kasutuselevõtmine on kümnete aastate pikkune teekond. Ja mida haruldasematest leiukohtadest käib jutt, seda keerulisem see teekond on. Samuti peab arvestama, et maavarad on väga vahetult seotud selle maa endaga, kus nad asuvad, selle maa geoloogilise arengulooga. Kui hästi lihtsustatult Eesti geoloogilisest ehitusest rääkida, siis meil on liustike pärandist pärit pinnakate, mis meile on tegelikult väga oluline ressurss – seal on kruus, liiv, savi jne. Selle all on meil 370–550 miljonit aastat vanad settekivimid. Need on kunagise madalmere setted. See on üsna monotoonne settelasum. Näiteks kogu Põhja-Eesti on Ordoviitsiumi ajastust pärit paekivimite avamus, milles on meie põlevkivi – kukersiit, mis on maailmas unikaalne, erakordselt suure orgaanilise ainese sisaldusega põlevkivi. Põlevkivil on Eesti arengus olnud tugev roll nii energeetikas kui ka keemiatööstuses. Praegu võib öelda, et energeetiline „põlevkivi ajastu“ on Eestis tõenäoliselt läbi saamas: kas selle kasutamine lõigatakse poliitilis-administratiivsete meetmetega ühe ropsuga läbi või jääb see vaikselt visisema, et peale tulevaid uusi energiatootmise tehnoloogiaid mõnda aega tasakaalustada, see ei omagi enam erilist tähtsust, sest nüüd võime öelda, et energiaressursina on põlevkivi Eestis möödanik.
See ei tähenda, et põlevkivil enam maavarana väärtust ei olegi. On ikka ja tasub silmas pidada näiteks põlevkivi otsesünteesi, mille suurepärast arendustööd tehakse Tallinna tehnikaülikooli tööstuskeemia laboratooriumis akadeemik Margus Lopi juhtimisel, kes on sellega edukalt juba kaunis kaugele jõudnud. Kas sellest tuleb sellises mastaabis tööstus, nagu oli kunagi põlevkivi energiasektor … tõenäoliselt mitte, aga mingis osas jääb põlevkivi keemiatööstuse otseväärindamise toorainena kasutusse ka edaspidi. See on mõistlik ka riikliku strateegia seisukohast.
Nüüd siis oleme otsapidi jõudnud viimase aja põletavamate ja uudisväärtuslikumate küsimusteni – nende maapõuevarade kihistusteni, mis on põlevkivikihi all.
Jah, just. Läbilõikes edasi allapoole tuleb veel natuke lubjakive, aga siis juba glaukoniitliivakivi. Teoreetiliselt saaks sellest toota kaaliumväetisi, maailmas on selline tehnoloogia olemas ja ka Eestis on juba omajagu uuringuid tehtud. Meilgi lõppes koostöös Eesti geoloogiateenistusega uurimistöö, kus tehti glaukoniidi aktiveerimise ja leostamise katseid, kuid ütleme nende tulemuste valguses nii, et ega glaukoniidi kaaliumväetiseks väärindamine ikka päris hästi ei lähe.
Glaukoniidist allpool tuleb meie õnn või õnnetus graptoliitargilliit ehk nn must kilt, mida Skandinaavias tuntakse Alum Shale’i nime all. Geoloogiliselt on ka see põlevkivi, aga erinevalt kukersiidist teistsuguse koostisega ja väga metallirikas. Tõesti-tõesti, selles on kaunis kõrge nii vanaadiumi, molübdeeni, uraani kui veel mitme teise metalli sisaldus. Seda musta kilta on varem uraani toormena väidetavalt Eestis, kuid kindlasti Rootsis kaevandatud, aga kui minu käest küsida, kas need metallid on varadena tõepoolest kaevandatavad ja rikastatavad, siis minu vastus on ühene – ei ole! Me võime küll rääkida miljonitesse ja miljarditesse tonnidesse ulatuvatest varudest üle kogu Põhja-Eesti, kuid kui keegi räägib nende tööstusliku kaevandamise ja väärindamise perspektiivist, siis olen skeptiline. Kui me toome võrrandisse sisse ka fosforiidi ja võimaluse, et neid metalle evitataks koos fosforiidiga, siis näiteks kõige rikkalikumas lõunapoolseimas Rakvere fosforiidimaardlas graptoliitargilliidi kiht üldse puudub. Tõsi, üks perspektiivsemaid metalle, mida graptoliitargilliidist väärindada, oleks vanaadium, aga praegu on ülemaailmselt töötav süsteem, kuidas vanaadiumi toodetakse rauamaakide kõrvalproduktina, kusjuures seal on üldjuhul vanaadiumi kontsentratsioon kõrgem kui meie graptoliitargilliidis. Ei näe mingeid argumente, kuidas oleks majanduslikult mõttekas hakata seda väärindama siin Eestis.
Ütleksin kokkuvõtteks niimoodi, et Eesti aluspõhja geoloogilises läbilõikes esinevad karbifosforiit ja ka põlevkivi, mis on äärmiselt huvitav geoloogiline fenomen, kuid ei enamat. Ma ei oleks ülemäära entusiastlik perspektiivi suhtes hakata neid praeguses turusituatsioonis maavarana kaevandama, sest majanduslikult see ära ei tasu. Loomulikult ei kehti see kohaliku tähtsusega maavarade nagu lubja- ja dolokivi, aga ka savi ja liiva kohta, sest neid on meil kohalikus majanduses jätkuvalt vaja ja ehk on neil ka mingi ekspordipotentsiaal.
Me peame ikkagi eraldi ka fosforiidist rääkima.
Kõigepealt, kas see fosforiit ikka reaalselt olemas ka on? Jah, saab kõva häälega kuulutada, et on: meie maapõues on märgatavalt suur fosforiidivaru, mis on oma koostiselt ka unikaalne. Maailmas ei ole seni peale Eesti ja Loode-Venemaa teisi niisuguse tekke ja koostisega fosforiidimaardlaid teada. Näiteks Koola poolsaarel ja Soomes on kaevandatav fosforiit magmaline apatiit, Marokos aga keemiliselt settinud fosforiit. Meie fosforiit koosneb hoopiski väljasurnud käsijalgsete kodadest. Kunagi on tõenäoliselt suurte tormidega need madalmeres elanud loomade kojad siia liivaranda kokku kuhjatud. Karbifosforiidi varud on Euroopa suurimaid fosforiidiressursse, väga väikese kahjulike raskmetallide sisaldusega ja fosforiidi rikastamise ning töötlemise tehnoloogiad on kenasti olemas ja elluviidavad. See on nüüd asja positiivne külg. Kuid vaadates küsimust kompleksselt näen väga suuri probleeme kaevandamistehnoloogiatega ega saa mitte kuidagi eitada, et kõige sellega kaasnevad tõsised keskkonnaküsimused, eriti põhjavee kaitsel. Kas need on ületamatud probleemid? Ei ole, neid on võimalik lahendada. Täielikult ära hoida, et kaevandamise käigus põhjavee tase kusagil ei langeks, ma võimalikuks ei pea, kuid seda saab leevendada. Eks see sõltub ka ühiskonna taluvusest. Kui tulla kaevandustehnoloogiate juurde, siis seesama nimetatud Rakvere maardla asub umbes 100–150 meetri sügavusel ja põhimõtteliselt on juba olemas kaevandamistehnoloogiad, millega annab nii sügaval maa all nii pudedat kivimit nagu karbifosforiit kaevandada, aga see on arvatavasti kaunis kulukas. Kui vaatame tervikpilti ja lisame keskkonnakaitse ning sotsiaalsete kompensatsioonimeetmete hinna, siis minu kiretu hinnangu kohaselt ei ole fosforiidi kaevandamine praegu Eestis majanduslikult otstarbekas.
Täpsustame. Praegu on tööstuslik ressursside väärindamine nii energiatõhususe kui ka ressursside täieliku ärakasutamise poolest täiesti teistsugune kui veel kümnendid tagasi. Keskkonnaalaselt ei ole võimalik enam nii kaevandada ega tööstuslikult väärindada. Ja uute ressursi väärindamisvõimaluste kohta ütlete nüüd, et Eestis ei ole fosforiidi kaevandamine ja väärindamine praegu majanduslikult otstarbekas.
Jah, just. Praegu niimoodi fosforiiti kaevandada, kui ehk mäletavad vanemad inimesed, nagu omal ajal Maardus, nii see enam mitte kuidagi võimalik ei ole. 60–70 aasta tagused hoolimatud meetodid ei ole põhimõtteliselt enam võimalikud. Praegu on tehnoloogiad, mis võimaldavad nii graptoliitargilliiti kui ka fosforiiti kaevandada nii, et mõjud keskkonnale, sh põhjaveele, saab viia mõistliku miinimumini. Kuigi neid ei saa täielikult ära hoida, siis kinnitan, et kui siin hirmutatakse, et kõik Virumaa kaevud jäävad kuivaks, siis nii ei saa see olema. Probleemid on hoopis mujal – peab arvestama, et keskkonnasäästlik fosforiidi kaevandamine ja väärindamine maksab, ja mitte vähe.
See on asja üks pool. Teiseks pooleks on põhimõte kogu maapõuest väljavõetava ressursi komplekssest kasutamisest, nii et alati peab kohe appi võtma kalkulaatori ja arvutama, missugune tuleb maksumus. Räägime siin kompleksselt fosforiidi, graptoliitargilliidi ja ehk ka glaukoniitliivakivi väärindamisest. Kui võtta eesmärgiks tõesti kõike väärindada ilma mingisugustegi jääkideta, siis peab vastama küsimusele: milline oleks väärindatavate toodete kommertsväärtus avatud turgudel? Näiteks sisaldab meie graptoliitargilliit peamiselt kolme peamist väärindatavat komponenti: uraan, molübdeen ja vanaadium, võib-olla vähemal määral paari-kolme kasulikku elementi veel. Need on põhimõtteliselt kättesaadavad ja ka eraldatavad. Oletame, et saame need kätte mingil oksiidsel kujul. Tore, aga sellises väikeses mahus tootmise puhul maagist, milles nende elementide sisaldus on väike, väidan ma, et nende müügivalmis toodete omahind ei ole konkurentsivõimeline samasuguse sisalduse, kontsentratsiooni ja puhtuse astmega analoogsete toodete turuhinnaga, mida pakuvad maailmas teised tootjad. Nad pole isegi mitte ligilähedaselt konkurentsivõimelised. Kerkib elementaarne küsimus: kas majanduslikult on sellel kõigel mõtet?
Lõpuks jõuame alati rahaküsimuse ning plusside-miinuste kaalumise ja asjakohase küsimuse juurde, mis on selle kõige maksumus ja millist tulu õnnestub väärindatud kaubaga maailmaturul teenida. Rõhutan veel kord. Kui keegi minu käest küsib, kas Eesti fosforiit on maailma mastaabis oluline ressurss, saan vastata: jah, on. Euroopas kindlasti üks suuremaid ressursse. Kui me aga võtame juurde majandusliku poole ja XXI sajandi keskkonnanõuetele vastava väärindamisahela maksumuse, siis ma ei ütle, et minu vastus on range ei, aga mul on selle bilansi positiivse kokkujooksmise suhtes väga tõsine skepsis.
Mitte et tahaksin ilmtingimata vastu vaielda, aga jutuajamise alguses te viitasite suundumusele, et kasutusele võetakse järjest rohkem maardlaid, kus maagi kontsentratsioon on järjest madalam. Missugusena paistab teile Eesti fosforiidi kaevandamise perspektiiv?
Olukord loomulikult muutub, täpsemalt, võib muutuda. Toon siin välja kaks aspekti. Esiteks, kui vaatame Euroopa fosforiidiga varustatust, siis enamik tuleb Põhja-Aafrikast. Peamiselt räägime Marokost ja kogu Lääne-Sahara areaalist. Seal on maailma kõige suuremad fosforiidikaevandused. Tegelikult on kogu Põhja-Aafrika vööndis – tuleme sealt järjest riburada pidi läbi Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptuse ja jõuame otsapidi Iisraeli, Jordaania ja Saudi Araabiani välja, seega Vahemere lõunakaldal – oleksin siin omadussõnadega tagasihoidlik –, on väga suured, et mitte öelda meeletult suured setteliste fosforiitide varud. See on minu enda hinnang, aga tuginen siin Ameerika Ühendriikide geoloogiateenistuse iga-aastastele raportitele, kus on mustvalgel kirjas, et globaalselt ei ole fosforiidivarud defitsiidis. Fosforiidivarude puudujääki ei ole praegu ega ka käegakatsutavas tulevikus. Seega fosforiidi puuduses ei ole üldse küsimus. Meile kui eurooplastele on küsimus Põhja-Aafrika riikide poliitiline stabiilsus. Maroko kuningriik on üks stabiilsemaid selle regiooni riike ja küll oleks hea, kui see nii ka jääks. Kui mingit totaalse kaose laadset olukorda selles regioonis lahvatamas ei ole, siis arvestades sealse fosforiidimaagi varusid, kvaliteeti ja ka kaevandamistingimusi, ei ole ette näha selle tooraine pakkumise puudust. Poliitiline risk jääb alati.
Kuid Eesti fosforiidil on siiski üks positiivne külg. Kõik fosforiidid sisaldavad raskmetalle, mis on potentsiaalselt toksilised – peamiselt on mureks uraan ja kaadmium. Meie fosforiidis neid väga ei ole, sest see päritolu, millest ma ennist rääkisin, ei soosinud nende metallide sidumist. Seega, kui tulevikus peaks kehtestatama fosforiidile praegusest märksa nõudlikumad toksiliste ainete piirnormid, siis võib Eesti fosforiidile tekkida täiendav lisandväärtus. Aga seda ei pruugi mitte kunagi juhtuda.
Küsin siis kokkuvõtlikult teie hinnangut. Kui alustada praegu nullist nii Põhja-Aafrikas kui Eestis fosforiidikaevanduse rajamisega, siis kuivõrd majanduslikult otstarbekas või ebaotstarbekas üks või teine tegevus oleks?
See erineb riigiti, aga jääme praegu Maroko juurde, olen selle riigi oludega ka mõnevõrra rohkem kursis. Jättes selle protsessi administratiiv-poliitilised ja muud bürokraatlikud aspektid täielikult kõrvale ja vaadates ainult kaevandustehnoloogilist külge, siis nii asukoha valik uue kaevanduse alustamiseks koos kaasnevate looduskeskkonna analüüsidega ja kõige sellisega on seal võrratult lihtsam ja valutum, samuti odavam, kui oleks siin. Juba ainuüksi sel lihtsal põhjusel, et sealsed maardlad asuvad maapinna lähedal poolkõrbelistel aladel, kus peaaegu puudub inimasustus ja ka põllumajandus. Enamik sealset fosforiidist kaevandatakse lahtistes karjäärides, nad ei ole olnud sunnitud maa alla minemagi. Meie peaksime siin Eestis tegema seda kuskil sügaval põhjavee kihtide vahel keerulise ja kalli kaevandmistehnoloogiaga. Muidugi on ka nendes regioonides kaevandusšahte, kuid põhimõtteliselt on kõik need suhteliselt madalad ja maak on kõrge kvaliteediga. Küll peavad nemad seal põhjavee osas erinevalt meist lahendama vastupidise probleemi – veepuuduse küsimuse. Põhjavesi nendes piirkondades on sügaval ja soolane, aga kui tehnoloogia nõuab vee kasutamist, siis nad peavad kusagilt selle vee saama.
Kui meie peaksime siin Eestis hakkama planeerima fosforiidi kasutusele võtmist, peame alustuseks käsitlema ennast kogu maailmamajanduse avatud turu konkurentsikeskkonna osana ja paistab, et meil pole mingit võimalustki oma fosforiidi omahinnaga võistelda. Vähemalt praegu.
