Mustrid ja muundumised. Pille-Riin Larm vestles Doris Karevaga
Luule- ja palveraamatuga „Maast leitud, tuulde tõlgitud“ pöördub Doris Kareva tagasi oma lapseea loitsude juurde.
Doris Kareva üha üllatab. Mitte ükski tema raamat ei korda eelmist. Alles see oli, kui ilmus mõtlik „Suik ja sillerdus“ – hiljutised „Puhas lora“ ja „Koerakari“ on üpriski teisest puust. See on üks rõõmus puu, selles on mängulusti ja heas mõttes lapselikkust, pöördumist lapse ja võib-olla ka omaenda lapsepõlve poole? Vahepeal jõudis justkui muuseas lugejateni antoloogia „Südames laulavad metsad“. Ja see kõik on vaid killuke Doris Kareva kirjutatust, tõlgitust, koostatust. Kui mitmekesine saab olla üks loomekaar.
RAHEL ARIEL KAUR: „Ma lähen ja naeran nad välja“
Betti Alveri kirjanduspreemia pälvib kahe hingedepäeva vahel ilmunud parim debüütteos. Sel aastal tuli žüriil valik teha 35 raamatu hulgast. Kaalumisel oli 19 luulekogu, 12 proosateost ja neli teost, mille kuuluvust on keerukam määrata – servapidi mälestused, publitsistika või lausa matemaatika.
JOHANNA ROOS: Igast kehast võib saada kirjandus
Betti Alveri kirjandusauhinna laureaadi sõnavõtt 23. novembril Tartus
Finlandia auhinna võitjad
Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kandidaadid
TANEL VALLIMÄE: Mida arvata ettevõtjate nõukojast ja nende soovitustest?
Arvamus avaldatakse lihtsalt seetõttu, et tegu on ettevõtjaga, isegi kui tema nõuanded on mõnikord täiesti asjatundmatud.
MIKKO LAGERSPETZ: Iisraeli infosõja sõdurid ja inimkilbid
Andrei Hvostov jõuab küünilise relativiseerimiseni: usaldusväärseid fakte pole, niisiis pole millelegi reageerida; sõjakuriteod toimuvad, aga neid on toime pannud ka teised.
AVE MATSIN: Pärandtehnoloogia – lokaalne vastus globaalsele kriisile
Lihttehnoloogiline lähenemine on vastand globaalsele tootmisele, mis nõuab ulatuslikku infrastruktuuri, spetsialiseerumist ja ressursikasutust, tuues kaasa konflikte ja keskkonnakahju.
MERILY MARIENHAGEN: Pärand – kallis nähtamatu?
Vaimne ja aineline pärand on kollektiivse rikkusena niihästi inimeseks olemise, sotsiaalse ühtekuuluvuse kui ka kultuurilise identiteedi alus, mida peame säilitama ja taaslooma.
KARIN ALLIK: Teekond maailma algab naabritest
Möllust taastunud, tuldi kuu pärast Göteborgi raamatumessi väiksemas seltskonnas uuesti kokku, et arutleda, mida sellest ajaloolisest võimalusest kaasa võtta ja kuidas edasi minna – kuidas kindlustada Eesti näitekirjandusele koht rahvusvahelisel kirjandus- ja teatriväljal. Vestlusest võtsid osa Eesti Teatri Agentuuri juht Liisi Aibel, autoriõiguste spetsialist Kirsten Simmo ja dramaturg Heidi Aadma ning messidelegatsiooni näitekirjanikest liikmed Piret Jaaks, Siret Campbell ja Mehis Pihla.
NIKOLAI ANISIMOV: Udmurtide emotsionaalne autoportree: vaikus, mis kõlab valjemini kui sõnad
Kuidas rahvas iseennast näeb – mitte peeglis, vaid harjumuspärastes žestides, mida me ise alati ei märka.
Eesti 2025. aasta arhitektuuripreemiate nominendid
Arhitektide, sisearhitektide ja maastikuarhitektide liidu ning kultuurkapitali preemiate laureaadid kuulutatakse välja 2026. aasta 14. veebruaril.
MART KALM: Õnnestumised ja altminekud. Sisearhitektuur pulbitseb
Eesti sisearhitektide liidu aastapreemia konkurss pakub hea võimaluse sissevaateks elavasse, mitte ilutsevasse valdkonda. Autorid esitasid kandideerima ligi 40 väga eripalgelist interjööri, millest tunnustava nominatsiooni pälvisid 12. Koor ehk kolm aastapreemiat riisutakse alles 14. veebruaril. Oletusi laureaatide kohta võib küll selle artikli järgi teha, aga las põnevus püsib.
Arhitektuur on masohhism. Mikael Ristmets vestles Sam Jacobiga
Briti arhitekt ja kriitik Sam Jacob oli minu professor Viini rakenduskunsti ülikoolis, kui olin seal vahetusaasta üliõpilane. Kuulnud, et ta tuleb arhitektide liidu aastapreemia väljaandmiseks eesti arhitektuuri kaema ja hindama, avanes mul võimalus temaga ringkäik kaasa teha.
SILVER ÕUN: Mida on Kiisa filmidel öelda tänapäeval?
Detsembri esimesel nädalal tuleb üle Eesti näitamisele Kiisa 100. sünniaastapäeva mitmekesine filmiprogramm, mis toob vaatajani just Kiisa režissööripanuse.
Kuninglik kurikael. Tristan Priimägi vestles Stephen Langiga
Ameerika näitleja Stephen Lang tundub olevat üks nendest, kellele vanus hästi sobib. Langi biograafiast ei taha kuidagi ununeda fakt, et ta filantroobist rikas isa annetas 150 miljonit heategevuseks, et ta kolm last õpiksid ise siin elus toime tulema. Vähemalt Stepheni puhul on see ka nii läinud, sest 1980. aastate keskpaigast alanud filmikarjäär on nüüdseks välja viinud hetkega äratuntavate osatäitmisteni nii „Avatari“ sarjas kolonel Quaritchina kui ka karmi vanana nii mõneski kõhedikus nagu „Ära hinga“ kaks osa või „Vana mees“.
KRISTEL ALGVERE: Lugemine kui lubatud narkootikum
Meelemürke võib olla looduslikke ja sünteetilisi, neid levitatakse pulbri, vedeliku, kommi, taimeosade, tableti, e-sigareti, margi, kristalse ja vaigutaolise aine kujul.i Nendest narkootikumidest ei tea ma küll midagi, kuid tean üht-teist ühest lubatud mõnuainest, mille auks on isegi festivalid, raadio- ja telesaated, spetsiaalsed poed, nende tootmisega on seotud väga palju inimesi, kes kõik töötavad kartmatult päevavalgel, mitte põranda all.
Arvustamisel
Simon Sebag Montefiore „Jeruusalemm“
Andrus Kiviräha „Eesti rahva uued jutud“
„Soomeugrilased eestlaste pilgu läbi“
Alevtina Gongišti „Meist vepslastest ja mitte ainult“
Vanemuise operett „Silva“
Württembergi Kammerorkestri ja Tallinna Kammerorkestri kontsert Risto Joosti juhatusel
kontsert „Steinway 10“
näitus „Mari Kurismaa. Videviku geomeetria“
näitus „Nähtamatud kivid. Noore kunstniku pilk tööstusele“
Vanemuise „Hiilgav!“
X Läänemere maade filmiajaloo konverents
mängufilm „Löögimasin“
