Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tõtt-öelda kõhklesin, kas ikka võtta vastu ettepanek arvustada soome noorteromaani „Rambo“. Teos on küll saanud prestiižseid auhindu (Finlandia 2015, tõlke eest Paabeli Torn 2025), kuid noortekirjandus on minule jäänud pigem kaugeks, „Rambo“ lihtsavõitu lühitutvustus kõlab klišeelikult ja raamatu kaanekujundus ei kutsu lugema.
Aga juba esimene peatükk pani meelt muutma: „Rambo“ on üks neid haruldasi raamatuid, kus juba esimesed laused tõmbavad kaasa, tõotades asjalikku ja mitmekülgset lugu. Nadja Sumanen annab aktuaalse sissevaate katkiste noorte keerukasse maailma ja vaatluse alt ei pääse ka täiskasvanud.
„Rambo“ sarnaneb muumilugude autori Tove Janssoni Põhjamaade klassikaks kujunenud „Suveraamatuga“. Kui „Suveraamatus“ veedab pere suve saarel ja jälgitakse pigem naisi (tütar, vanaema), siis „Rambo“ minajutustaja sõidab järve äärde ema uue peika Risto pere suvilasse ja vaatluse all on rohkem mehed (Rambo, Risto ja tema isa Erkki). Mõlema teose läbiv teema on peresuhted ja vaimne tervis, kuid „Rambos“ kasutatakse juba konkreetseid termineid nagu „depressioon“ ja „kognitiivne teraapia“. Nõnda on see sõna otseses mõttes psühholoogiline romaan.
Mis on normaalne?
„Rambo“ lugu algab koolis, kaheksanda klassi viimasel päeval, mil peategelane läheb tunnistuse järele nagu tavaline õpilane, mitte nagu uss või mõni muu olend, ning lubab klassijuhatajal ennast emmata. Viimased aastad on ta nn integreeritud õpilasena õppinud tavaklassis, kuid murede leevendamise asemel oli see hoopis võimendanud teiste eelarvamusi Rambo suhtes ega muutnud poissi „normaalseks“, sest „normaalsus on lihtsalt mõiste, mis võtab uue vormi, sõltuvalt sellest, kes seda parasjagu kasutab“ (lk 9). Sitapea Danielgi olevat normaalsem kui Rambo, kuigi üks on kiuslik ja teine püüab olla hea vaatamata oma kurikuulsale nimele, millega käib kaasas ports ootusi. Vahel mõtleb Rambo, miks küll ema pani talle selle nime: kas kiusuks või nägi haiglas olles kuulsat märulifilmi? Rambo oleks parema meelega tavaline poiss nimega Joni, aga seda võimalust pole, nii et ta otsustab olla eriline, hea, ja päästa maailm.
Paraku saadab kuri pilk kõiki, kes natukenegi kalduvad kõrvale keskmisest, normaalsest. Kes jõuaks kokku lugeda elusid, mis on seetõttu tuksi keeratud või otsa saanud? Rambo lugu tuletab meelde, et keskmisest kõrvale kaldujad on siiski ka inimesed ja tihti pole nende „veidrused“ kaugeltki nende süü, vaid tulenevad bioloogilistest või ümbruskonna iseärasustest. Rambo puhul on eelkõige tegu viimasega: ema on poja eluajal olnud sügavas depressioonis, mistõttu pidi poiss ebatavaliselt varakult saama iseseisvaks, täiskasvanumaks kui ema, ning oli seeläbi hakanud kartma lähedust.
Teoses näidatakse, kuidas inimesed lähevad vaimselt katki eeskätt rangelt ja kitsalt mõistetud normaalsuse tõttu, mis ei lase hingata. Rambo lugu lõpeb päikseliselt, aga kui paljud niisugused lood on lõppenud hukuga?
(Soome) meeste ajalugu
Ühel äikeselisel suveööl kõneleb Risto ema Annikki Rambole soome meeste läbielatust. Risto isa Erkki lapsepõlv oli möödunud ema hoole all, kuna isa oli sõjas ja vanaisa seal juba surma saanud. Erkki ei õppinud kunagi oma tunnetest rääkima, mistõttu ta pelgas ka isaks olemist ja kordas oma isa samme, aga erinevalt isast tegi ta seda vabatahtlikult: ta läks pärast mõlema lapse sündi kaugele rahuvalvajaks, jättes Annikki üksi. See pole ainult soome meeste, vaid paljude viimasel sajandil üles kasvanute lugu.
Rambo on erandlik, aga sedapuhku heas mõttes: kuna ta on käinud teraapias, on ta õppinud oma tundeid paremini mõistma. Ta ei ole kõva mees, kes manab ette tuima näo. Vahel ikkagi läheb nii, aga ta ei taha niisugune olla ja pingutab, et end paremini mõista ja muutuda. Rambost saab eeskuju, kelle avali olek ja uudishimu aitavad ka teistel avaneda, ning Rambo omakorda õpib neilt. Teoses näidatakse, kuidas siirus ja õrnus ei ole nõrkuse märk, vaid kuuluvad inimolu juurde. Lihtne on olla stoiline kivinägu – palju keerulisem on mõista oma emotsioone ja tunnistada seda ka teistele.
„Rambo“ on küll eelkõige lugu meestest, aga siit ei puudu ka naised. Erkki naine Annikki on vististi esimene inimene, kellega Rambo õpib end lõdvemaks laskma – tema soojus teeb tee lahti muutustele. Tagakaanel kuulutatakse, et suvi toob Rambo ellu tüdruku nimega Liina. Toobki, aga õnneks ei ole see klišeelik noorte armastuslugu, kus kõik on ideaalne, ega ka niisugune, kus naine langeb mehe käte vahele ja mehe elu muutub ühtäkki täiuslikuks, ilma et ta ise pingutama peaks. Hoopis vastupidi: mõlemad noored on katkisest perest ning kompavad piire, otsivad tuge, et panna end kildudest kokku, aga samal ajal kardavad nad soojust. Tuge ei leia nad mitte niivõrd füüsilises armatsemises, kuivõrd rääkimises ja kuulamises, teineteisele olemas olemises.
Teose lõpp paneb hoopis rohkem muretsema Liina tuleviku kui Rambo pärast, sest Rambo pere teeb suve jooksul läbi positiivse pöörde, aga Liina oma vastupidise. Siit võiks ju järge oodata!
Võib-olla on Rambo lugu kohati liiga ilus. Tal ei hakka aga asjad hästi minema mitte niisama, vaid tänu sellele, et osalised pingutavad elu paremaks saamise nimel. Teos ühekorraga hoiatab ja annab lootust: pimedusest leidub väljapääs, maailmas on armastust. Kõigil ei pruugi minna sama hästi nagu Rambol, kuid seda enam on põhjust nende teemade üle mõelda ning olla toeks neile, kes ei pruugi oma peres tasakaalu ja rahu niisama edukalt leida.
„Rambo“ paneb sügavalt mõtlema, kuidas mõtestame normaalsust ja kuidas suhtume inimestesse enda ümber. Depressiivsele inimesele, kelle iga mõte on täis hirmu ja enesealandust, on tohutult olulised teiste soojad sõnad. Need sõnad võivad muuta ja sõna otseses mõttes päästa elu, nagu päästsid Annikki ja Erkki Rambo – sõnal on jõud!
Kas oled täna juba kellelegi midagi sooja öelnud?
