Pärnu XIX Kunstisuvi esitleb: näitused “Naine&Naine” ja Illusia Juvani “Nemad. Neid. Nende: Mittebinaarne esteetika”

Pärnu Kunstisuvi on suurte traditsioonidega festival — esimene Kunstisuvi toimus 1995. aastal ning nende pikkade aastate jooksul on kunstisuvel osalenud suur osa Eesti kunstimaailma suurkujudest. Ka tänavused näitused kannavad seda traditsiooni uhkelt edasi, kuid seda pisikeste kõrvalepõigetega. Esmakordselt saab Kunstisuve programmi kuuluma ka ühe väliskunstniku isiknäitus.
Kunstisuve egiidi all toimub Pärnu Linnagalerii kahes näitusesaalis kaks suur näitust — grupinäitus “Naine&Naine” ning 2018. aastal Soome parimaks nooreks kunstnikuks pärjatud Illusia Juvani isiknäitus “Nemad. Neid. Nende”. Näituste näol on tegemist katsega luua jätk möödunud suvisele formaadile (“Mees ja Mees” ja “Naine ja Naine”), mille keskmes on sooküsimustega seotud problemaatika ning püüd astuda dialoogi ning laiendada Pärnu kaubamärgiks saanud Uue Kunsti Muuseumi aktinäituse “Mees ja Naine” kontseptsiooni. Kunstisuve näitused toovad publikuni kunstnikud, kelle looming tegeleb küll soo-, feminiinsuse ja maskuliinsuse küsimustega, kuid ei mahutu konservatiivsesse ja kehakesksesse aktinäituse formaati.

Illusia Juvani “Nemad, Neid, Nende: Mittebinaarne esteetika” Pärnu Linnagalerii Kunstnike majas keskendub nagu näituse nimigi vihjab, sooneutraalsusele. Maailmavaatele, kus puudub meid ahistav, kammitsev ja meie olemust dikteeriv sugu. Sõnamäng pealkirjas “Nemad. Neid. Nende” (”They. Them. Theirs”) väljendub ehk paremini inglise keeles, kus sõnad omavad sugu. Seetõttu on paljud sooneutraalsust taotlevad kunstnikud loobunud “tema” vormi kasutamisest ning asendanud selle sooneutraalsema mitmusega.
Illusia Juvani (1988) on Soome queer, trans- ja mittebinaarset esteetikat esindav kunstnik. Ta on pärit Ylitornost, kuid praegu elab ja tegutseb Helsingis. Lapsena oli tema iidoliks Ursula filmist “Little Mermaid”. Tema loomingut võibki suures osas pidada autobiograafiliseks, kus segunevad lapsepõlvemälestused ja praegused tõekspidamised.
“Queer- ja mittebinaarne esteetika on viis enese väljendamiseks ja oma teistsugususe olemuse
paljastamiseks, luues konflikti meie isikliku esteetika ning soo vahel, mis on meile peale
surutud. Selles avaldub see, mis meid sihtmärgiks teeb, eemaldab meie privileegid
ning alistub meid vihkamisele ja rõhumisele” — Illusia Juvani
Näitus jääb avatuks 1. augustini 2020.

“Naine&Naine” Pärnu Linnagaleriis Raekojas toob kokku seitse naiskunstnikku ning seitse pilku naise positsioonile kaasaegses maailmas ja kaasaegses kunstis. Raekoda on jagatud seitsmeks ruumiks, igas neist saab sõna üks nimetatud kunstnikest. Osalevad kunstnikud: Nathalie Daoust, Lilia Li-Mi-Yan, Ede Raadik, Mare Tralla, Fideelia Signe Roots, Billeneeve, Laura Nestor.

Kanada fotokunstnik Nathalie Daoust esitleb näitusel analoogfotosid seeriast “Tokyo hotell”, millega jätkab endale omast sooliste stereotüüpide dekonstrueerimist ja naiseliku seksuaalsuse analüüsimist. Projekti raames veetis ta mitu kuud Jaapani ühes suuremas ja populaarsemas S&M hotellis Alpha, kus ta jälgis 39 domina argipäeva ning dokumenteeris nende tegevust. Seeria ajendiks oli püüd vaadelda naist kui domineeriva rolli esindajat ning tõsta esile konflikt Jaapani naise tavapärasest representatsioonist, milles naiselikkust kujutakse ja tõlgendatakse pigem vastupidist tähendust kandvate omadussõnadega – alluv ja passiivne.

Moskva kunstniku Lilia Li-Mi-Yan’i fotoseeria kõneleb Armeenia ainsa, kuid küllaltki liberaalsete tingimustega naistevangla asukatest, kes hoolimata oma mustast minevikust — mõrvadest, vargustest, kupeldamisest ja narkoärist — teevad kõik, et jääda ihaldusväärseteks naisteks, kes igatsevad meessoo tähelepanu. Nad näevad tohutut vaeva enese välimusega, õmmeldes riideid ja kandes hoolikat meiki. Nad ei jäta kasutamata ühtegi võmalust mõneks kiirkohtinguks naabruses asuva noortevangla poistega. Autori sõnul pildistas ta naisi nende tavapärases keskkonnnas ega püüdnud seeriale leida konkreetset kontseptsiooni. Seeriat võib vaadelda kui akent teise maailma ning teha järeldused ise.

Ede Raadik taasesitab varasemalt Tallinna Linnagaleriis toimunud Corona Apostoli kureeritud väljapanekut “Parim, kes sa kunagi oled” ning püüab oma loominguga vastata küsimustele, kuidas mõjutavad meie käitumist ja kujundavad soorolle reklaamid, mida iga päev näeme ja kuuleme? Kas enesehooldusest võiks saada tarbimise jõuline alternatiiv? Või on see hoopis järjekordne kaval reklaamistrateegia, mis meid veelgi enam rõhub? Väljapanekuga jätkab kunstnik ülal kirjeldatud uurimisliini tervendava ja jõustava avatud ruumi kujul, kus reklaamide ja ilutoodete kaudu tegeldakse valu, naudingu ja heaolu küsimustega.

Mare Tralla videoinstallatsioon “Sama teema jätkub” viitab Mary Wollstonecrafti 1792. aasta raamatule “Naiste õiguse kaitseks”, mis kirjeldab 18. sajandi naiste olukorda, kus puuduvad õigused ja võimalused hariduseks. Ta kirjutab kuidas naistelt eeldatakse feminiinsust, ilu ja allutust, kuidas meeste poolt kontrollitud ühiskonnas ja filosoofias on kujunenud välja arusaamad, millist haridust tüdrukutele anda ja kuidas neist kasvatada korralikke kombekaid naisi. Raamatu kolmanda peatüki alapealkirjaks on ‘Sama teema jätkub’. Selles peatükis kutsub Wollstonecraft revolutsioonile, et anda naistele tagasi nende inimlik väärikus. Üle 200 aasta on möödunud “Naiste õiguste kaitseks” kirjutamisest. Naiste ühiskondlik olukord on tunduvalt paranenud tänu feministidele, naistel on võimalus saada head haridust, omada vara, hääletada, osaleda avalikus elus, teha äri, lahutada jne. Samas eeldatakse aga siiani naistelt ilu ja feminiinsust, allutust ja ‘probleemide mitte tekitamist’.
Videoinstallatsioonis ‘Sama teema jätkub’ loob Mare Tralla seose kaasaegsete ja 18. sajandi naisi puudutavate väärtussüsteemide vahel. Teosel on osaliselt autobiograafiline mõõde, sest autor kasutab selles, koos teiste tuntud, aktivistlikele, ühiskonnakriitilistele või muidu mingite ‘reeglite’ vastu eksinud naistele saadetud vihasõnumeid.

Fideelia-Signe Roots jätkab samuti laiemat ühiskondlikku analüüsi läbi autobiograafilise mõõtme. Spetsiaalselt Kunstisuve näituse tarbeks on ta loonud autobiograafilise videteose, mis kannab nime “Tisside rünnak” – pealkiri viitab tema 2011. aastal tehtud performance’ile “Äng – 161 km palja ülakehaga” ninh selle järellainetusele ja kinnistunud arvamustele, millega kunstnik tänini võitleb.
Kuigi järgmisel suvel täitub aktsioonist juba 10 aastat, seostatakse autori nime ikka veel “tissidega”. Autori sõnul ei ole nende aastate jooksul ühiskonna suhtumine naise rindadesse muutunud. Rinnad on üleseksualiseeritud ning ohtlikuks peetav element. Näiteks Facebookis on naiste rinnanibude eksponeerimine keelatud. Facebooki reeglites on selgelt sätestatud, et meeste nibud on lubatud, aga naiste nibud keelatud. Ka mujal sotsiaalmeedias peetakse rindade kujutamist pornograafiliseks. Vastav materjal eemaldatakse kiiresti ja autorit teavitatakse “kogukonnareeglite rikkumisest”. Meile antakse mõista, et rinnad on ainult lapse toitmiseks ning meestele stressipallideks ja naine ei pea mitte tundma end oma kehas vabalt. Naise keha ei kuulu talle endale vaid ühiskonnale.

Billeneeve analüüsib oma teoses samuti stereotüüpide kujunemist, kinnistunud arvamusi ja võimetust neid murda. Pidevat enesetõestust kui omamoodi paratamatust.

Laura Nestor, kes tegeleb igapäevaselt moefotograafiaga, vaatleb feminiinsust esteetilisest vaatepunktist. Oma fotoseerias “Lima” tõstatab ta küsimusi universaalsest ilust, ning nihestab traditsioonilist moefotot pisikeste ja ootamatute detailidega.

Näitus jääb avatuks 1. augustini 2020.

Lisaks avatakse Pärnu Kunstnike Majas MTÜ Avangard Galerii pop-up näitus “Lahkunud klassikute tuba”, mis teeb kummarduse galeriiga koostööd teinud kunstnikele, kes on meie seast viimastel aastatel lahkunud – Mare Vint, Peeter Allik, Malle Leis.

Pärnu Linnagalerii
Nikolai 27 / Uus 4
galerii@linnagalerii.ee
www.linnagalerii.ee