Lilian Mosolaineni juubelinäitus

“IGAS MINEMISES ON TULEMINE” – ”EVERY DEPARTURE AN ARRIVAL”
maalid aastatest 1991-2021

Kadrioru Galerii /Vesivärava 50
Näitus galerii neljal korrusetasandil
Avatud 9.oktoobrist- 20.novembrini 2021
E-L kell 9.00-19.30
Näituse kuraator: Jana Wiebe (DE)

Lilian Mosolainen (1961) tuli Eesti kunstiellu 1980. aastate lõpu uusekspressionismi lainega Rühm T algtuumikus, tuues eesti kunsti tagasi jõulise animismi ja androgüünse erootika, mille varasemad manifestatsioonid olid olulisel kohal Noor-Eesti liikumise aegadel.

Mirjam Peil: Kui tema kaasvõitlejatele jäi ekspressionism vaid üheks etapiks, siis Lilian Mosolaineni on panustamine intensiivsele väljenduslikkusele ning emotsionaalsusele jäänud saatma  läbi kogu senise loometee. Kunstniku maalide kahestunud struktuurile, teineteist täiendavale ning avavale, näiliselt sõltumatutele joonise ja värvi dialoogidele on tähelepanu juhtinud paljud kunstiloolased.

Lilian Mosolainen tegeleb oma maaliloomingus jõuliselt laetud eksistentsiaalsete teemadega, inimelu adumisena looduse ringkäiguna ja surma tunnetamisena elu osana.

Näitusega kaasneb kataloog
(väljaandja MTÜ Ideto)

—
Minu näituse pealkirjaks on: “Igas minemises on tulemine”

Näitus hõlmab enda alla eksistentsiaalse alatooniga teoseid ehk 44+1 maali viimase 30 aasta loomingust, mis käsitlevad igavikulisi teemasid nagu armastus ja taassünd.  See temaatika ei peaks kedagi külmaks jätma ja samas on mõtisklused kõige kaduvuse ning jäävuse üle ning ajalikkus ja ajatus iga mõtleva inimolendi loomingulisuse allikaks. Tsiteerides eesti luuletajat Artur Alliksaart: “Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao, aga olnu ei hävi , sest ei mälu ei kao.“

Nii sügava teema puhul on maitselibastumise ja liigse pateetilisuse oht, pääseteeks on siin loomingulisus ja mängulisus, mis omakorda on lootusekiireks meie asises tsivilisatsioonis, kus tarbijamentaliteet võtab võimust ja urbanistliku ühiskonna kitsaskohaks on sideme nõrgenemine looduse ja loojaga.

Ehk siis taas tsiteerides luuletaja A. Alliksaart: “Pole põhjust meil kurta, et meid lämmatab äng, kuni südant ei murta, kuni veetleb meid mäng. “

Näituse pealkirja soovitan tõlgendada eksistentsialistlikus võtmes. Minemine ja tulemine pealkirjas ei ole pelgalt ruumi sisenemine ja lahkumine, vaid annab näitusele laiema sünni- ja surmamüsteeriumi käsitleva tähenduse. Arvan, et minu pildid ei ole tõsisest teemakäsitlusest hoolimata morbiidsed, vaid pigem helged püüdluse tõttu näha võlu ning ilu ja ainult kübekest nukrust looduse ringkäigus.
Näituse vaatajale tuletan meelde, et kõik minu viimased näitused kannavad pealkirju viitega inimeksistentsi lõplikkusele: “Seitsmes taevas”, “Vaigista mu süda”, “Olen õitest kirendav aas”. Viimaseid pealkirju soovitan siiski mitte võtta dramaatiliselt; “Vaigista mu süda” tähenduseks ei ole “mata mu süda”, vaid “leevenda mu südame valu” ning tulemist ning minemist võib tõlgendada nagu lubadust kallimale: “Tulen siis, kui lumi maas…”

Siinkohal  lõpetan selle väikese loomingututvustuse taas lemmikluuletaja A. Alliksaare sõnadega:

“Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra ja armutakse pettumuste trotsiks, üht ilu hämmastavalt peent ja kurba, hing leiab ilma, et ta üldse otsiks.”

Lilian Mososlainen