Anu Juuraku klaustrofoobilised ruumid Vabaduse galeriis

Esmaspäeval, 16. septembril kell 17.00 avab graafik ja installatsioonikunstnik Anu Juurak Vabaduse galeriis isikunäituse „Klaustrofoobia. Kõrvalnähud“.

Anu Juurak:

„Klaustrofoobia (ladina keeles claustrum „suletud koht”, kreeka keeles phóbos „hirm”) on haiguslik hirm väikeste kinniste ruumide ees. Tavaliselt ärevushäireks klassifitseeritavat seisundit võivad esile kutsuda erinevad ahtad paigad ja olukorrad, näiteks ülerahvastatud liftid, akendeta ruumid ja isegi liiga kitsad rõivad.

Lift jätkas oma võimatult aeglast tõusu. Või vähemalt kujutasin ette, et see on tõus. Midagi kindlalt öelda ei saanud, sest see oli nii aeglane, et igasugune suunataju lihtsalt kadus. See võis olla ka langemine ja võib-olla ei liikunud see üldse. Aga oletame, et lift tõusis. Võib-olla tõusis kaheksa korrust üles, siis kolm allapoole. Võib-olla liikus see hoopis horisontaalselt ja tegi ringi ümber maakera. Kuidas ma saaksingi teada, mäletada?*

Võrreldes minu Lasnamäe kortermaja liftiga, mis oli evolutsioonilisel skaalal vaevalt ühe pügala võrra kõrgemal ämbrist kooguga kaevus, oli selle lifti juures kõik teistsugune. Uskumatu, et neil kahel oli siiski sama nimi ja sama eesmärk. Need kaks lifti kompasid piire.

Kõigepealt ruum. See lift oli nii ruumikas, et oleks võinud vabalt toimida eluruumina. Kujutlege sinna kirjutuslaud, mõned kapid ja riiulid, lisage kööginurk ja teil jääb ruumi isegi voodile. Kui soovite, siis saate seintele paigutada mõned graafilised lehed ja ruumi nurka palmipuu, kui teile meeldib. Teiseks oli see ruum kliiniliselt puhas. Antiseptiline nagu uus, kasutamata kirst. Seinad ja lagi olid plekitud, laitmatu põrand kaetud musta graniidiga. Kolmandaks kuulus sinna surmvaikus. Sellest hetkest, kui ma lifti astusin ja selle uksed kinni libisesid, ei olnud enam välismaailma hääli – sõna otseses mõttes mitte ühtegi. Lift liikus vaikselt nagu sügav jõgi.*

Minu senise loomingu huvikeskmes on olnud ruum tema erinevates avaldumisvormides ning inimese võimed ruumi tajuda ja mõista. Ka see näitus keskendub eksistentsiaalsetele teemadele, paigutub arhitektuuri ja visuaalkunstide kokkupuutealadele ning koosneb ruumi manipuleerimisega seotud installatsioonidest. Otsin kunstnikuna lähtepunkte oma varasemast loomingust, teen ruumilist vahekokkuvõtet.“

* Vabatõlkeline parafraseering Haruki Murakami raamatust „Hard-Boiled Wonderland and the End of the World“ (1985).

Anu Juurak (s. 1957) tegutseb kunstnikuna graafika, video, installatsiooni ja interdistsiplinaarsete kunstide valdkonnas. Ta on lõpetanud õpingud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi vabagraafika erialal 1985. aastal ja on enda graafikaloomingus viljelenud oforti ja serigraafiat. Juurak on esinenud näitustel suureformaadilise värvilise graafikaga, osalenud plakatinäitustel ja teinud multimeediaprojekte koostöös etenduskunstnike ja koreograafidega. Alates 1996. aastast on ta esinenud näitustel peamiselt video- ja ruumiinstallatsioonidega, eksperimenteerinud interaktiivsete keskkondadega ja teinud koostööd tehnikaekspertide ja programmeerijatega erinevatest valdkondadest. Alates 1990. aastatest on ta muude teemade seas tegelenud oma teostes määratlematu ja tundmatu kujutamise ning surma mõtestamisega meie kultuuriruumis.

Juurak on enda videoinstallatsioonide eest pälvinud Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia aastatel 1998 ja 2008, peapreemia Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse aastanäitustel aastatel 1996 ja 1997 ning lisaks mitmeid tunnustusi graafika- ja plakatikunsti biennaalidelt.

Anu Juurak on olnud õppejõud ja vabade kunstide professor Eesti Kunstiakadeemias ning alates 2013. aastast töötab visuaalkunsti professorina Tallinna Tehnikaülikooli Arhitektuuri ja urbanistika akadeemias. 1989. aastast kuulub Juurak Eesti Kunstnike Liitu ja alates 2022. aastast on ka Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige.

Näitus jääb avatuks kuni 9. oktoobrini, 2024.

Vabaduse galeriid tegevusi haldab Eesti Kunstnike Liit.

Galeriid toetavad:  Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Liviko.

Täname: Mati Schönberg, Kalle Tiisma.