Mustamäe armastus vanal heal Inglismaal

Lavastus on üles ehitatud näitleja otse publikusse suunatud jutustusena. Siin-seal astub ta küll ühe või teise tegelase „kingadesse“, kuid jääb seejuures kommenteerivaks jutustajaks.

ENN SIIMER

Ugala teatri „Maailma ajaloo kõige võimsam näidend“, autor Ian Kershaw, tõlkija Pirjo Jonas, lavastaja, heli- ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Kaspar Jancis, valguskujundaja Villu Konrad. Mängib Andres Tabun. Esietendus 23. III Ugala teatri kammersaalis.

Ian Kershaw’ näidendi pealkiri „Maailma ajaloo kõige võimsam näidend“ häälestab koomilisele lainele – kui kõige võimsam, siis kõige võimsam. Näidend on kirjutatud monotükina ja naisnäitlejale (ääremärkusena olgu öeldud, et Inglismaal mängib seda rolli autori elukaaslane, ka meil näidatud krimisarjadest tuntud Julie Hesmondhalgh). Taago Tubin on võtnud näidendi ja teinud sellest lavastusversiooni 4.0 (just nii on ta märkinud tekstiraamatule), kusjuures originaalnäidendist erineb tekst õige vähe, ning andnud selle mängida … hoopiski Andres Tabunile.

Lugu ise on lihtsakoeline, vaata et banaalnegi. Oma elus enesekehtestamisega igasuguseid raskusi üle elanud mees (kes kirjutabki „maailma ajaloo kõige võimsamat“ näidendit) armub vastasmaja naisesse, ning siis, nüüd juba viiskümmend aastat hiljem, on nad sama naisega eluõhtul. Mehel on aga oma väike saladus, nimelt meisterdab ta kuuris mingit atribuuti, mis loodetavasti peaks kosmosesse saadetama.

Ugala teatri „Maailma ajaloo kõige võimsama näidendi“ vastukajades on rõhutatud, et tegemist on monolavastusega, ent mulle paistab hoopis olulisem, et siin sünnib etendus mitte niivõrd näitleja monoloogina, vaid näitleja ja publiku mõttelise dialoogina. Sissejuhatuse sellesse dialoogi saab juba saali astudes, kui Tabun kõiki tervitab, tuttavatele ka käe ulatab. Etenduse alguses pöördub ta aga valgusjuhi Villu Konradi poole palvega end publikule näidata ja vajaduse korral näitlejat tekstiga abistada.

Kogu lavastus ongi üles ehitatud näitleja otse publikusse suunatud jutustusena. Siin-seal astub ta küll ühe või teise tegelase „kingadesse“, kuid jääb seejuures kommenteerivaks jutustajaks. Finaalis karbist võetud kirja ette lugedes kurdab aga, et on prillid koju unustanud ja palub publikut talle neid laenata. Ega siis publik kade ole, muidugi saab ta ka need prillid.

Andres Tabunile on see roll kindlasti etapiline. Pärast etendust muljeid vahetades ütles üks teatriinimene, et nii nagu Lembit Eelmäe pidi igaviku ootama, kuni Jaan Tooming talle „Põrgupõhja uues Vanapaganas“ peaosa andis, tuli nüüd ka Tabunil oi-oi kui kaua teisejärgulisi rolle täita. Häid ja tunnustust väärivaid osatäitmisi on tal olnud muidugi ka varem, praegu mängukavas olevatest kaalukam ehk isa roll Andres Noormetsa lavastuses „Surmkindlad asjad siin elus“.

Monolavastus, kus ei saa peale iseenda kellelegi toetuda, paneb näitleja aga hoopis raskematesse tingimustesse, ning paistab, et vähemalt esialgu see näitlejat veidi ka kammitseb. Siin tuleb hoobilt ühelt suhtlustasemelt teisele lülituda. Justkui ühte või teise rolli sukeldudes, kuid neist siiski distantseerudes, jääb ta kõigi tegelaste suhtes jutustajaks. Suhtub neisse pigem kerge huumoriga. Neile kaasa tundmata. Taotlematagi, et publik tegelastele kaasa tunneks. Selle tunde markeerimises on näitlejale suureks abiks mitmesugused käepärased esemed, peamiselt tegelasi tabavalt iseloomustavad jalanõud, mida Tabun enda ette lauale asetab. Ent kujundusest hiljem.

See kergelt irooniline suhtumine ja olukord, kus kiindumus puhkeb vastasmaja aknale ilmuva naise vastu, tuletab mulle meelde Arvo Valtoni novelli „Mustamäe armastus“, kus intriig põimub samuti akna kaudu pilke vahetatavate tegelaste vahel. Valton keerab loole veel vindigi peale ja laseb naistegelasel rasedakski jääda. Ma ei tea, kas briti kirjanik on Valtonit lugenud, aga päris võimatu see pole, sest minu teada on see novell tõlgitud ka inglise keelde. Kershaw laseb aga ruumil ja ajal (ning vaataja fantaasial) lennata ning näitab, milliseks on kahe eraldiseisva galaktikana eksisteeriva inimese elusaatused põimunud viiskümmend aastat hiljem.

Siin tuleb pöörduda nii näidendit kui ka lavastust kohe algusest peale saatnud paralleelmaailma poole, mis annab lihtsale armastusloole hoopis mastaapsema tähenduse ja konteksti. Publik kuuleb Luule Komissarovi neutraalse häälega sisse loetud teksti NASA 1977. aastal tähtedevahelise ruumi uurimiseks ja teiste tsivilisatsioonide leidmiseks üles saadetud kahest automaatjaamast Voyager 1 ja Voyager 2.* Täpsemalt neile paigutatud kullatud plaatidest informatsiooniga inimese ja meie tsivilisatsiooni kohta. Kaks automaatjaama nagu kaks inimsaatust, mis otsivad tähtedevahelises kosmoses kontakti ja mille pardalt tehtud fotol on Maa nööpnõelapea suurune (vaadake lavastuse plakatit).

Nüüd aga lavakujundusest: Kaspar Jancise tehtu on kindel õnnestumine. Juba ainuüksi õhuvoolus hõljuvate lauatennisepallide kasutamine, kui räägitakse kosmoses lendavatest automaatjaamadest, on võimas. Erinevalt näidendist, kus tegevus toimub kingapoes, on siin see kantud lukksepatöökotta. Härra Bauman meisterdab ju oma kuuris saladuslikku (kosmilist?) seadeldist Kakudmi, mida lavastuses tähistab pooleliitrine metallist termospudel, millest näitleja pauside ajal endale turgutuseks kohvi valab. Tunkedes näitleja võtab sahtlitega publiku poole pööratud töölauast üksteise järel välja eri numbritega sahtleid – need tähistavad nummerdatud maju. Tegelasi, kellest jutt käib, märgivad aga sahtlist võetavad jalanõud. Lihtne, kujundlik ja tabav.

* Ma mõistan teatri keskkonnasäästlikku taotlust jätta kavaleht vaid internetti, kuid minusugusele vaatajale, kes soovib kavalehte näha enne etendust ja seda kohe minema ei viska, on see siiski ebamugav. Pealegi on kavaleht väga sisukas ja huvitav.